18 juuni

Õpetus ja mõned väikesed näpunäited ühe valminud töö varal ehk kaheksa sammu värvikaks ja armastatud kirjanikuks saamise teel

Algselt ilmunud Värskes Rõhus nr 59.

Taavi Remmel. „Tessera”. Sahmak OÜ, 2018

Selles kirjatöös esitan kaheksa punkti, mille põhjal saab kirjutada teose, mida võiks pidada sügavmõtteliseks, aga samas laiale lugejaskonnale ligipääsetavaks. Kirjutan soovitused esmalt lahti ja seejärel näitlikustan Taavi Remmeli romaani „Tessera” varal, kuidas neid edukalt rakendada.

1. Mängi kõikvõimalike žanri- ja vormimääratlustega
Ära piirdu pelgalt sellega, et teost üht- või teistviisi nimetad, pane kõik žanrid ja vormid ühte raamatusse kokku, sest killuke proosat ja killuke luulet ja killuke draamat ja näputäis (või peotäis) tsitaate teevad teose ju mitmekülgseks ja huvitavaks, kindlasti aga postmodernistlikuks (post-postmodernistlikuks?) ja cool’iks. Tasub tõsiselt kaaluda ka päätükkide esitamist mõnes internetile ja muidu masinale sobivas vormis, mis on üleliigsest puhastatud – hää variant on panna tekst kirja jututuba jäljendades. Seda on lihtne jälgida ja lugeja ei pea end ülemääraste epiteetidega piinama, autor ei pea aga kartma, et tema raamat ära põletatakse, kui ebainimlikku keskendumispingutust nõudvad teosed keelatakse.

Et igasugused vanameelsed
fossiilid ära ei kohkuks ja
raamatut
kätte võtmast loobuks,
saadud tulemust sa nimeta
tagakaanetekstis
mõne võimalikult klassikalise
ja üldsõnalise
nimetusega.

SAMAS SEE, MIS RAAMATUSSE SISSE LÄHEB, MEELITAB KINDLASTI LUGEJAID, KES EI KARDA EKSPERIMENTE EGA UUENDUSI! KIRJANDUS ON MÄNG. ELU ON MÄNG.

Nõnda kohtab Taavi Remmeli „Tesseras” tervet hulka olulisemaid vorme ja žanre. Teoses leidub nii proosateksti (teose põhiosa), luulet (ligi kolmandik raamatust) kui ka filmistsenaariumi või draamateksti järeleaimamist. Hoolimata aegunud žanrimääratlusest „romaan” (mis üldse on romaan?) on see mitmekülgne teos, milles leidub midagi kõigile lugejatele. Püüdlus kõigiga arvestada viib põhjaliku lihtsuseni, mis on sageli ahvatlev ja meelepärane. Ka keerukate dialoogide lihtsustatud esitamine stsenaariumi (või jututoa vestluse?) vormis on sümpaatne – see võimaldab pöörata tähelepanu tegelaste sõnadele, sest kaotab tarbetu kirjeldamise ja sõnavahu (nt lk 281–290). Remmel ei tegele ilukõnega, tema jaoks on oluline üksnes see, mida mõeldakse ja öeldakse; mis seda saadab, on tähtsusetu ning võibki seletamata jääda. Sedasi jäävad ka teose kõik otsad lahtiseks, mistap kaugeneb määratult teose tõlgendushorisont. „Tessera” on justkui lõputu varasalv, mis tutvustab lugejale põgusalt eri võimalusi, kuidas kirjutada, olemata ometigi ühestki kindlast viisist vähimalgi määral sõltuv. Üleliigse jätab Remmel lugeja ja tema fantaasia hooleks. Uhke ja isepäine, julge teos!

2. Kasuta võimalikult palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid
See näitab, et oled haritud, maailma näinud ja open-minded. Võimaluse korral võiks muist raamatust üleüldse olla kirjutatud mõnes teises keeles, soovitatavalt rahvastevahelise suhtlemise keeles (ja see on inglise keel, kes veel ei teadnud). Võimaluse korral tasubki valitud quote’id esitada võõrkeeles, seejuures soovitatavalt inglise keelde tõlgituna, kui need peaks algul mõnes muus keeles olema. See kõik näitab lugejale, et teos (ja seeläbi ka autor) on intelligentne ning tegeleb muugagi kui ainult omaenda naba vahtimisega. Lugejatel, kes ise võõrkeeli oskavad, tekib võimalus autori tundeid paremini mõista, sest ükskeelne väljendus ei suuda iialgi mitut keelt valdavat inimest päriselt kõnetada. Samuti annavad näiteks ingliskeelsed päätükid suurepärase võimaluse rahvusvaheliste lugejate tähelepanu püüda – kes teab, mis sellest veel tulla võib!

„Tessera” leheküljed 165–254 on täidetud pääasjalikult ingliskeelsete luuletuste ja proosalaastudega. Siiski on lisatud ka mõned maakeelsed read, mis on märgitud autoritõlgeteks. See on hää, sest autor tunneb oma loomingut ise kõige paremini, mistap mõjub autoritõlge usaldusväärselt. Samuti on sümpaatne, et Remmel on maakeelset teksti ka muus osas rahvastevahelise suhtlemise keelega vürtsitanud: „Aga huvitav tundub Tessera sellegipoolest. Ja sügelised ongi juba kohal. Does the Moon exist when a tiny mouse looks at it? (A. Einstein).” (lk 110) või „Mida ***** sa teed! Sinu truely and absolutely brilliant lovesong on läbi. Hilarious. Lepi sellega! Ja ära pane seda rasvaseks.” (lk 147)

3. Tsiteeri!
Tsitaadid võiksid ühe sügavmõttelise teose mahust moodustada vähemalt 10%. Selge see, et alati ei ole nii suur määr võimalik, ent alati tasub ju püüelda parima võimaliku tulemuse poole. Nagu juba öeldud, võiks tsitaate võimaluse korral esitada inglise keeles. Tsiteerimiseks tuleks valida autoreid eri elualadelt ja kultuuridest, seejuures ei tasuks kindlasti unustada kodumaiseid kirjanikke ja mõtlejaid, sest muidu võib rahvuskaaslasest lugeja tunda, et on kõrvale jäetud. Tsitaadid osutavad sellelegi, et autor loeb ja õpib neilt, kes on teinud kirjatööd enne teda – ehk siis seisab hiiglaste õlgadel. Säärane austusavaldus näitab, et kirjanik ei ole egoist, vaid hoolib ka teistest. Ja kui juba teistest autoreist, siis ju lugejaist ammugi ning see läheb inimestele korda, mistap on lootust, et nad soovitavad teost sõpradele. Nagu ütles juba Jorge Luis Borges: „Elu ise on tsitaat.”

Siinkohal on sõnad ehk isegi liigsed, piisab sellestki, kui panna kirja osaline nimekiri kõigist, keda teoses tsiteeritakse: Pentti Saarikoski, Samuel Beckett, William Shakespeare, Alberto Caeiro (inglise keeles), Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Don DeLillo, Michio Kaku, Edwin Abbott Abbott, Fernando Pessoa, Virginia Woolf, Plautus, Albert Einstein, Michael Frayn, Martin Rees, Pascual Jordan (inglise keeles), Mait Metsanurk, Søren Kierkegaard (inglise keeles).

4. Püüa teksti lõimida reaalteadustega seotud termineid ja sõnu
Ilukirjanduslikus teoses reaalteadusliku sõnavara kasutamine on väärt mõte, sest siis saab lugeja aru, et kirjanik ei ole mingi tühikargaja, vaid teab ka päriselust (mis sarnaneb suuresti korrastamata süsteemidega) üht-teist. Eriti tugeva mulje jätab füüsika, sest see puudutab kogu universumit. Tasuks kaaluda pikkade füüsikapassuste lisamist, sest füüsikaliste protsesside kirjeldus, eriti hoomamatutel astro- või tuumatasandeil, tekitab lugejas kirjaniku vastu aukartust ja austust. Ühtlasi muudab see teose sügavmõtteliseks, sest hoomamatuga tegelemine seda paratamatult ju on. Kuigi Suurest Paugust saati on universum lakkamatult paisunud ning aine ja tumeaine hulk jäänud küll samaks, on universumi ekspansiooni tõttu selle tihedus kahanenud. Nõnda võiks lakkamatult paisuda ka kirjaniku looming, muutudes seejuures ulatuslikumaks ja võimaldades samal ajal järjest rohkemate lugejate seas end sinna kaotada. Füüsika ja kirjanduse suhe on pikaajaline, aine fundamentaalosakesed kvargid on teatavasti saanud nime James Joyce’i teosest „Finnegans Wake”. Taavi Remmel ise künnab seda seostepõldu aga suisa mitmel rindel, uurides teaduslik-tehnilise progressi viljastaval mõjul võrsunud kvantkirjandust ka akadeemiliselt, doktoritöös „Kvantkirjandus modernismi ja postmodernismi taustal”.

Taas mõni näide, kuidas säärast asja hästi teha. „Atamamulus mäletas, et lööjaks oli Vaariku Priidik. Kogu ülejäänud jutustus tiirles selle ümber, kas Otto on nõrk ja haiglane või, kui ta rääkis ikkagi tõtt, siis oli selle kaudu võimalik tõestada ka hinge olemasolu, peenmateeriat ja muid elektrilisi sidemeid, millest võisid rääkida Niels Bohr ja Werner Heisenberg.” (lk 53) „Ehkki WMAP paljastab jäljed universumi 380 miljardi aasta tagusest algusest, on see üles võetud ikkagi tänapäeval. Tuleb jälgida, mis toimub ümberringi, aga filtreerima peaks igatahes rohkem. Ma arvan, et Olomide räägiks siin pilgust sisse- ja väljapoole.” (lk 267) Milline tulevärk! Füüsikuid ja teisi reaalteadlasi ei jäeta kõrvale, neilegi on raamatus oma maiuspala, mille kallale mõnuga asuda. Õigupoolest on neid palasid suisa terve hulk (nt ka lk 53 ja 259) ning need moodustavad omamoodi sektsiooni, kuhu ehk profaanidel (kelle jaoks on ju raamatus ometi küllalt muud lugemist!) pääsu ei ole. On mõistetav, et hoolimata ühiskonna avatusest ja lõimitusest tahavad spetsialistid mõnikord siiski omaette olla ja endaväärilist konti järada, ning kes võiks seda neile keelata. Taavi Remmel seda igatahes ei tee ja see on kiiduväärne.

5. Arvesta ka alternatiivsete maailmapiltidega
Kõik inimesed ei ole teadushuvilised ja sellega peab arvestama. Mõnd võib ülemäärase teadusliku maailmapildi päälesurumine isegi häirida, mistap tasub raamatusse pista midagi neilegi – olgu siis astroloogia, kristalliteadus või muu pigem esoteerilist või müstitsistlikku laadi mõtteviis. Ühest küljest näitab see, jällegi, autori haritust ja avatust, teisalt aga muudab teose rahvahulkadele ahvatlevaks. Raamat, millest igaüks, kes selle lahti lööb, midagi leiab, on hää raamat! Samas peab siiski tunnistama, et alati ei õnnestu kõigile midagi kirjutada. Sellisel juhul peab autor hoolikalt valima, kes on tema sihtrühm. On teada, et Jäärale meeldivad seiklusjutud, Vähile memuaarid ja elulood, Skorpionile thriller’id ja krimkad, Amburile aga naljalood. Igaühele oma!

Remmel on „Tesseras” olnud suurepäraselt arvestav! Suisa nii, et sulatab sujuvalt teadusliku ja alternatiivse maailmapildi üheks tervikuks, eelmises punktis tsiteeritud WMAP kohta käiv lõik nimelt jätkub nii: „Tal on õigus, ma ei tea, millisest tähtkujust ta on, aga hobuse ja tiigrina me sobiksime küll. Kuhu ta üldse kadus? Kuritegelikud jõud on jälle… Ma olen kindel, et see tantsija (tumedas) on Kaalud (Ristikivi oli Kaalud). Meenutagem.” (lk 267)

6. Ära õigekirja pärast ülemäära palju muretse
>Õigekiri on läinud aegade jäänuk mis ahistab vaba vaimu. Muidugi on hulk luuletajaid ja muidumehi kes ei tunnista suurtähti ja kirjavahemärke ent nemadki on valdavas osas siiski pigem vanade konventsioonide järgijad. üldiselt ei maksa end „Reeglitest ja Konventsioonidest” kuigivõrd häirida lasta. kõik mis tuleb peab paberile saama sest see on kõige autentsem ning sestap lugejaile kõige paremini mõistetav sest Mis oleks üllam? kui näidata end oma kõige loomulikumal kujul? muretseda pole vaja ka lause või lõigu sisemise loogika pärast. küll lugeja juba aru saab. see ausus püüab lugejaid ning võimaldab autoril tuua võimalikult vähe moonutatult tuua esile on oma sisimad Mõtted ja Tunded; nii ärkavad need ka päriselt ellu ja saavad täiuslikeks

Näitlik tsitaat:

„;kuum, keha, jalad, erootiline tundmus, ei mäleta

;rändur, pime lava, aeg, kardin, minu juuksed on näha, keegi silitab. Ikka avastad ennast… Suhted, ei saa öelda. Miks? Kelle jaoks? Võiks ju. Meenutagem. Mida? Kellega?”

7. Ära keskendu süžeele!
Raamatut peab olema võimalik lugeda suvalisest kohast alustades. Algus-keskpaik-lõpp-mall on iganenud ega kõneta enam tänapäeva lugejat, kes soovib asju teha omal viisil, mitte ettekirjutatud norme järgides. Säärasest vormist loobumine toob paratamatult kaasa üldiste süžeeliinide kadumise, sest need toimivad üksnes ranges puuris, kuhu kirjandust sajandite jooksul lakkamatult on surutud. Selguse huvides võiks aeg-ajalt mainida samu tegelasi või sündmusi, sest see aitab hoida koos tervikut (nii palju kui tervik saab üldse olemas olla). Tegelased võiksid seejuures olla pigem abstraktsed kontseptsioonid, et lugeja ei peaks liialt palju nende tundmaõppimise pärast muretsema. Mõnikord on raamatud huvitavad, teinekord mitte. Mõni teos on triviaalsusi täis, teine läheb aga lugejale põhjalikult hinge. Mõne raamatu süžee on kergemini haaratav kui teise, aga sellest hoolimata tasub neid kõiki siiski lugeda. Tänapäeval ei ole inimestel kiire elutempo pärast enam aega kuigivõrd süveneda, sestap on norme eirav kirjandus neile sobivaim, sest annab täieliku tõlgendusvabaduse.

„Tesserat” lugedes võib veenduda, et see teos ei lase end süžeelistest konventsioonidest kuigivõrd häirida. Autor on teksti tõepoolest valanud iseennast kogu selles kaoses(?), mis üks inimmõistus ja -hing on. Tõesti, see paneb elu ja asjade üle järele mõtlema, sest isegi mitmekordse lugemise järel ei luba teose sügavad sõlmed end kuigi kergesti lahti harutada. Saladused ja mõistatuslikkus on sellesse raamatusse juba eos kodeeritud ning praegu, mil põnevus- ja müsteeriumikirjandus on moes, on see raamat lugejate seas kindlasti kõrges hinnas.

Romaani esimene osa („Kokkupõrge”) räägib Atamamulusest, Gizelist ja Ludusest, mõnikord sekkub neljandat seina lõhkudes ka autor. Pinget tekitab Luduse teadmata saatus. („Nad kallistasid ning Atamamulus tundis, et Gizeli põlv libises sel korral mööda tema reie sisekülge veelgi kaugemale. Palju küsimusi jäi õhku. Mis ikkagi juhtus Ludusega tol päeval, kui maanteed olid libedad? Millal lõppes demograafiline plahvatus? Mis juhtus Kopenhaagenis aastal 1941? Naine suudles Atamamulust põsele, libistas oma visiitkaardi tema pintsaku küljetaskusse, andes silmadega mõista, et see on juhuks, kui teda peaks vaja minema ja lahkus treppide põrinal.”, lk 45) Teises osas („Mraz”) ilmuvad Leoš Zmrznjen, Antonin Mraz ja Tessera, „kummaline, geomeetriline ja ilus naine” (lk 111), samuti müstilised Flatlanderid, Kierkegaard, Vaariku Priidik jt. Olomide ja Leoš vahetavad kirju, pinge kasvab. Kolmas osa („On Clouds on Cirrus”) koosneb luuletustest, neljas („Appendix”) toob taas tagasi Atamamuluse ja Gizeli, aga ka paljud teised tegelased, ning raamatu ootamatus kulminatsioonis nendib Tessera, et talle Leoš ikkagi meeldib. Ärevust on õhus viimase leheküljeni, mil rahuliku lõpplahendusena suubub kõik melanhooliasse. Mõistatuslikkusest juba puudu ei tule ja alguse saab see õigupoolest juba tõelise süvastruktuuri tasandilt. Esimene müsteerium, millega lugeja kohtub – ja veel millise müsteeriumiga! –, on kindlasti see, kuidas teose osi (ja osade osi) omavahel sidusalt kokku pandi, ning selle varjamisel pole autor end kuigivõrd tagasi hoidnud.

8. Kui ideed otsa saavad, korda!
Teadupärast kordavad inimesed alailma seda, mida nad on juba varem öelnud. See on normaalne, sest mõte juba töötab kord nii – kui eelnenu järele midagi värsket öelda ei ole, tuleb varasemat mõtet korrata. Mõtete kordamine aitab neid sorteerida. Ühtlasi näitab see, et autor mõtleb asjadest süvitsi (kuidas muidu need kogu aeg jutuks tuleks), ja samal ajal muudab ta teksti lugejale kergemini mõistetavaks, mis omakorda tähendab suuremat lugejaskonda. Kordamine on tavaline ja aitab luua korda sääl, kus seda muidu ei ole.

Näitlik tsitaat:

„; enamasti sajab vihma [ENTER ROMANTIKA] või on jäine ja libe (kukkumisoht, õudne).

;lühis, minu alastus, pettunud, juba ootusärev, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus. Sisimas loodab Tessera ikka, et on kuidagi erilisem. Sa loodad ju olla ikka erilisem, nii nagu minagi olen lootnud. Õnneks aitas kohv [ENTER COLUMBIA, NÜÜD] ja igal pool valitsev libedusoht.”

Kõiki nimetatud võtteid rakendades peaks igaüks, kel selleks vähegi soont, olema võimeline kirjutama vähemalt sama põneva, laiahaardelise, intellektuaalselt laetud, uuendusliku ja end aheldavaist konventsioonidest vabastanud romaani, kui on Taavi Remmeli „Tessera”.

30 jaan.

Aastad mööduvad, piim läheb hapuks

Algselt ilmunud Sirbis 25.01.2019.

Rein Veidemann, „Piimaring“. Toimetanud Mari Klein. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2018. 274 lk.

Rein Veidemanni romaan „Piimaring“ tõmbab triloogia lõpetusena kokku Andreas Wiigi elukäigu. Nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia.

Rein Veidemanni autobiograafiliste elementidega romaanidele „Lastekodu“ (2003) ja „Tund enne igavikku“ (2012) on lisandunud kolmas, „Piimaring“.

Nõnda nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia, kuhu on üsna vaba käega puistatud nii võõrkeelseid väljendeid-fraase (aga ka laulutekste) kui ka aja- ja kultuuriloolisi fakte. Viimaseid on eriti raamatu esimesse ossa saanud õige palju ning peaasjalikult on tegu teoste ilmumisaegade, autorite kirjanduslike debüütidega jms. Ära on mainitud näiteks Teet Kallase „Väikesed hobused särava vikerkaare all“, Hando Runneli „Läbi äreva vere“ (tsiteeritud täispikkuses), Mati Undi „Võlg“ ja J. D. Salingeri „Kuristiku rukkis“ eesti tõlge. Ohtralt on nimetatud muusikapalasid, mida Radio Luxembourg’i sagedustelt poolsalaja kuulati. Lugeda saab ka väljavõtet (väikeses kirjas peaaegu lehekülje jagu) NLKP XXII kongressi kokkuvõttest. Raamatu lõpust leiab veel Eesti piimandusmuuseumi teaduri Mai Kuke ülevaate piimaveo ajaloost Eestis, lisaks autori enda ülevaate teostest, mida ta kirjutamisel on pruukinud.

Kõikvõimaliku info sees on siiski ette tulnud vähemalt kaks sisulist apsakat. Nimelt on 22. leheküljel mainitud Antarktikast tagasiteel hukkunud polaaruurijat Walter Scotti. Tegelikult leidis õnnetu lõpu muidugi Robert Falcon Scotti ekspeditsioon (teksti sattunud „Ivanhoe“ ja „Rob Roy“ autori nimi osutab ilmselt autori näpuveale ja toimetaja tähelepanematusele). Samal leheküljel esineb ka viga piibli tsiteerimisel. Lähim, mille piiblist (ennesõjaaegsest tõlkest, kuna teose tegevus toimub 1965. aastal, aga ka praegusest) leiab, on kaks üksteisest üsnagi kaugel asuvat lauset: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal“ ja „Mina olen tee ja tõde ja elu“.[1] Kui tegu oleks tsitaadiga peategelase Andrease tööst, oleks materjali säärane vaba ümbertöötamine muidugi mõistetav ja oodatudki, ent nii see pole. Nimelt on kirjas: „Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile [minu rõhutus – R. A. ] „Mina olen sinu Jumal, sinu tee ja tõde“ oleks võinuks [sic] siiski kirjutamata jätta.“ Teadjama lugeja teevad säärased vead ettevaatlikuks, ent näib, et edaspidi vähemasti niivõrd jämedaid eksimusi ette ei tule.

Tegu on tõepoolest n-ö akadeemilise romaaniga, mille näiliselt üsna lihtsakoelisele süžeele ehitabki liha luudele just ajastu kontekst, mille loomisega on Veidemann küll siin-seal pisut liialegi läinud, nii et see mõjub ilukirjandusteoses kangelt ja ülemääraselt. „Kui Epp oli pärast kooli lõpetamist Voltveti jaamast üle Mõisaküla ja Abja Õisu sõitnud, et sealsesse piimandustehnikumi astuda – siis nimetati seda Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks –, oli meieriks õppida tahtjaid viis inimest ühele kohale“ (lk 49). Kas tõesti oli konkurss kord säärane, jääb ajaloohämarusse, ent tõiga, et Õisu piimandustehnikumi nimetati Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks, võinuks jätta ka ütlemata (või siis esitada joonealuse märkusena, mille kasutamist pole selles raamatus peljatud). Sääraseid veidi ülemääraseid passaaže on teoses teisigi.

Ootamatusi tuleb ette aga veel. Teose esimene pool, mille sisuks noore Andreas Wiigi suvi enne Nõukogude armeesse minekut, mõjub kohati üsnagi „spermaplekilisena“, kuivõrd äsja keskkooli lõpetanud süütu Andreas puutub selle põgusa suve jooksul kokku rohkem kui ühe erootilise olukorraga, mis on ka julgelt lahti kirjutatud.[2] Ehkki see on vaid üks liinidest, mis romaani esimest osa läbib, on see üks silmatorkavamaid. Kui varem ringi sõitnud piimamees Kaarel Andreast laborant Epu eest hoiatab („Ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt“, lk 29), läheb kõik ikkagi nõnda, et Andreas seda siiski teeb, ehkki Epu algatusel („Mis mul tahta, sa oledki juba mu peal,“ pomiseb Andreas peaaegu allaheitlikult. „Looduse vastu ei saa“, lk 127). Enne seda on Andreas aga näinud und abiturientide ballil kohatud silmarõõmust Veronikast: „… ning ühel hetkel hõljuvad Veronika ja Andreas ka ise pilvedena ümber baldahhiini ja Andreas joob Veronika rindadest nõrguvat piima ja Veronika moondub üheks suureks amforaks, mida Andreas täidab oma niudepiimaga. Ärkamishetkel oligi Andreas tundnud, et ta on üksainus purskkaev“ (lk 38).

Ei saa jätta mainimata, et Veidemann on stereotüüpiliste külameeste, kelle keelepruuk, teadagi, on sageli niigi üsna krõbe, kujutamisega mõnel puhul vindi suisa üle keeranud. Teoses leidub sääraseidki katkeid, mida ootaks pigem mõnest „erootikafilosoof“ Urmas Espenbergi romaanist: „„See päris piimaring käib ikka mehe ja naise vahel voodis,“ oli Kuldhammas õpetlikult jätkanud. „Ja ma pean sulle, poolenisti mehele … ära pane, semu, pahaks … ma pean sulle avaldama saladuse sellest kõige magusamast piimaringist, mis sul alles ees seisab – ma loodan. See on siis, kui su naine on lapsega maha saanud ja sina lapse kõrvalt tema rinnast piima imed … varastad, noh, natukene, ja ise samal ajal temasse oma piima pritsid. Mõistad, vennas?“ (lk 123).

Paika loksub säärane otsekohesus ja avameelsus raamatu teises osas, kus fookus on selgelt rohkem n-ö vaimsetel asjadel kui füüsilistel ihadel või soovidel (mitte et esimene osa vaid sellest koosneks). Paratamatult tekib, on autor seda siis nõnda planeerinud või mitte, vastandus värskelt meheikka jõudnud nooruki ja armees teeniva noore mehe ning seejärel juba elatanud ja sedavõrd ka elukogenud teadlase vahel. Kohtumine noorpõlvesümpaatia Veronikaga ei paista eluõhtusse jõudnud Wiigis enam mingit erootilist impulssi äratavat. On sooja sõbralikkust, varjatud armastust, isegi väike valukihvatus, et Veronika omal ajal hoopis teise mehega abiellus (ehkki ta Andrease arvates oli justkui peaaegu lubanud, et ootab teda sõjaväest tagasi), aga mitte erootikat – nagu ikka, teiseneb see impulss millekski sügavamaks. Olgu aga öeldud, et ka vanas Andreases on alal lootus, et Veronika, kellega ta pärast taaskohtumist on muuseas kirju vahetanud, on see, kes toob talle mingi erilise ilmutuse (seejuures säärase, „milleni jõudmiseks võib kuluda terve elu“, lk 257).

Samamoodi vastanduvad noor ja vana Wiik intellektuaalse arengu poolest. Esimene loeb küll ohtralt, ent lükib omandatu kaootiliselt ja kohati kummaliseltki kokku, tsiteerides kirjandis nii maadeavastaja Tatarinovi epitaafi (mis on tegelikult Tennysoni „Ulyssesest“) kui ka (viitamisi) piiblit. Teine on aga etableerunud teadlane, kes on Turu ülikoolis suisa professoristaatusse jõudnud.

Ise on Rein Veidemann romaani kohta enne selle valmimist öelnud nii: „Käsilolevas romaanis „Piimaring“ naasen Pärnusse, aastasse 1965, mil enne sõjaväkke minekut sõitsin autojuhina mõned kuud Pärnu autobaasis piimaringi. Tahan kujutada ühe verinoore mehe elluastumise lugu, aga ka järellugu ja ühtlasi meie põlvkonnale tähenduslikku aega.“[3] Suuremat osa romaanist võib tõepoolest käsitleda elluastumisloona: koolilõpp, esimene päristöökoht, esimesed armuseiklused, armeeteenistus ja kõik, mis sellega kaasneb, on ju tõesti üsna tüüpilised sammud tolleaegse noore mehe eluteel.

Raamatu viimane osa, napilt alla 50 lehekülje, annab eelnenule aga väga selge lõpetuse. Ringiga ei jõuta tagasi mitte ainult Veronikani. Otsad aitab kokku tõmmata ka Andrease vestlus eksistentsialistist kirikuõpetaja Toomas Avalaga, kellega esimest korda kohtuti siis, kui Andreas veel piimaringi sõitis (ja tõik, et Andreas kohtub temaga siis, kui on noorpõlvemailt tagasi Tallinna sõitma asumas, ei tundu olevat juhuslik). Omavahel mõtiskletakse kommunismi olemuse, realiseerumise ja püsimise üle. Lõpuks jõutakse aga sinnamaani, kus nenditakse, et see „kaotab oma tähenduse niipea, kui puutub kokku tegelikkusega, sulab olematuks“ (lk 256), mispeale Andreas nendib veel, et „nii on ju ka minevikuga, su enda eluloo ja ajalooga, et pinnale tõustes sulab see ära“.

„Piimaring“ on seega ka eluring või vähemasti tõmbab see triloogia lõpetusena Andreas Wiigi elukäigu kokku. Kuivõrd Wiik on aga vähemalt osalt elujõus autori enda alter ego,[4] ei saagi kõik veel päriselt läbi olla. Nõnda jääb ka Andreas raamatu lõpus lihtsalt autoraadiost uudiseid ootama ning Louis Armstrongi „What a Wonderful World’i“ kuulama.

[1] 2Ms 20:2 ja Jh 14:6.
[2] Veidemanni teostes ei ole see midagi uut, seksuaalsuse otsekohest kujutamist leidub ka nt „Lastekodus“. Mõneti üllatab vaid proportsioon.
[3] Rein Veidemann / Jüri Talvet, Rahutuse kirglikul rajal. – Looming 2016, nr 10.
[4] Seda on autor ise tunnistanud. Vt Krista Leipsig, Rein Veidemann: ma läksin romaani kirjutamisega täispangale. – Postimees 10. X 2003. https://www.postimees.ee/1377527/rein-veidemann-ma-laksin-romaani-kirjutamisega-taispangale

12 nov.

Weronika M. Lewandowska tõlked

Weronika M. Lewandowska esines 2018. aasta Hullunud Tartu festivalil. Need tõlked on selleks puhuks valminud.

Hõbedaste kalade parved

täna läksime vee alla
ballimaskid peas
et otsida uppunud värve

valguse kiirtes
ruumiliselt üllatunud
hingata kolm korda välja

vee all mind ei ole
kergus
ei mingit tuult
lähen sinna siis kui
ei taha mõelda
või
mõtiskleda millal või kas
sina
ütled mulle

keelekeskus vaikib
keelekeskus püüab
ja maailm on vee all

hõbedaste kalade parved
hõbedaste kalade parved
lasen ankru käest
nüüd siin
saab olema minu maa
nüüd siin
ma sulan

igal pool
mõnikord oled sa lained
mõnikord oled sa kalad
mõnikord oled nende vahel
mõnikord
sa oled
mõnikord

sa oled lained
tabad kusagil merepõhja
piraadid tulevad saagiga kaldale
ja meie läheme üles – püstiselt
nii kindel on
iga samm

ma vean meid kaldale
korjan merepõhjast aardeid
liiv liiv ja kiri
ja selles veel üks sõna

kalad vaikivad
meil pole suud
vee all mind ei ole
kergus
ei mingit tuult

Pärast simulatsiooni

pärast simulatsioon
on tänavail autentne mäss
moondunud pinnad
terve hulk emotsioone
mida ei või kustutada
vaikus

vaikus

väljakutsed – tühjad ruumid
ja kiirabi kutsumine telefonilt
mis varjus kui ilmnesid
teatud faktid minestusest

mittevalmisoleku-valmisolek-
mu-pulsi-kiirenemine-
lisaks-veel-mõned-liikumatud-külalised-
ja-tema – kahvatu ja veritseb ninast
tulekahju asfaldil
nõnda pudeneb välja
esmaabikomplekti sisikond
kas sa tead mis su nimi on?

vaikushetk

see pole enam vaid hetk
see on terve elu mida päästa

küsimustevalang
kas sa tunned end halvasti?
kas sa tead mis päev on?
neljas juuni
juba on parem

ikka veritseb
ikka kahvatu
ta nimi on Aadam
nagu esimesel inimesel
kes minu nähes minestas
kaotas teadvuse
haaras maapinna järgi

kätega justkui tangidega
viimasest hingetõmbest

üks kaks kolm neli viis kuus seitse kaheksa üheksa

ta nimi oli Aadam

öÖöö

öö kattevari
veel ritsikad
mina ei sobi

linna

õhk on umbne ja märg
jooksen ära jooksen mööda nahka
vee järgi
klõnks klõnks klõnks
minu juuksed sinu suus

öö kate põimib meie ihud
lennuk langev meteoor

teraviljavoodi kannab
kiigutab
kergitab hoiab ja sina oled
mu embusse
püütud

pole aimugi neist
kes pole proovinud
püüda oma pilku kaugust
kaugust
anda ära lühinägelikkust

kergusekandja imeb meid välja
kergusekandja imeb meid välja
saadab kaugele

ja veel ritsikad
öö öö öö
kattevari kattevari
meid ei hoia miski
kõik tõstab meid üles
tõstab tõstab tunne
mu juuksesalk sinu suus

aeg peatus
peatus huultel
pikas suudluses
minu kolmekordne jook
minu jook kolmekordne

magususes süüdi
poolmagusas veinises magususes

püüad mind sujuva liigutusega
kui oma teel komistan
paljajalu
värskendad mind kastes
värsendad mind nagu tuli koduaknas

ei kellelegi ühtki sõna
ma pole selleks veel valmis

me tõuseme tippu
minu sees on pilv
ma kukun põrandale
ma kukun tema peale
ma kukun taevasse
kukun kukun läheduses
kaugus kus see algas
eostas meid
lükkas mind
sinu juurde

öö kattevari
öö ja ritsikad veel siristavad
vaikus

öö
öö öö öö öö
lähedal
lõpp
öö

koidik
vile
vile

päev heliseb
päev päev päev
päev päev päev

päev/öö
päev/öö
päev/öö
päev

Hümn

mis saab?

noh
ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks

noh
ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks

kaugus ei ole kerge
on keerulistes tubades
erinevustes ja summas

südametunnistuse arvepidamine
millest tuleb teadmine
võime minna läbi
emotsioonide
tagasi pöörduda

tulen mõne aja pärast tagasi
mõne
mõne
veel mõne
hetke pärast
sõnatult
võlutult

enesehoolitsus

olen enesekontrolli teel
kompassiga
katkise kompassiga
ma olen iseendal taskus
valve all

aga sina?

vaikid tühikuis
lahkuminek
lasen pisarad läbi enda sina tead seda
kõik voolavad välja
mu lahendus ma ei tule toime
vaikusega
olen siis oma varjuga

kraapiv janu
huultel grimass
mäng
mäng
mäng
ng ng mul on külm

külm
maalin peenikesi jooni
kaks kortsu valehammastes
kaks kortsu piinades
kaks kortsu naiselikus jõus
kaks kortsu sinu meeleheites
kaks et hetk läheneks
igaks juhuks katan ala

no ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks täielikult temaks

ma kõnelen serva peal
ja me peaaegu kukume
tuttavasse lausesse

mõtlen
mis saab
lahkumine
lahkumine
mis kord leitud peast kõnelemise serval
armastuse kõrval
märke jahtides

armastuse aumärk
ja medalid
ma kiitlen teiste asjadega

paistes huultega
märgade silmadega
häbitute meestega

igavene armastus
lõpuni mõistetud

mu käed on avali
käes
hoian nuia
su öiste unede
korraldamiseks
tsähh-tsähh
põmm-põmm

kõik saab kokku
rõhutuses
täiuses
sisiseb sisiseb minus
pael on läbi lõigatud
ega ole enam pingul
minu kaela ja
sinu kaela vahel
meie peade vahel

kus parvlevad jälle
kired
armastuse alade pärast

hall siin ei püsi
tulen sinu juurde
tulen tagasi

sean su käte suunda
ilma märkideta ilma millegita on tähendus
puudutusega põleb see mu nahale

ma sosistan talle
räägin talle tema hingust
tervenisti

ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks täielikult temaks täielikult temaks

tema huultega
tema sõnade võtmetega
tema ekslike liigutustega

ta võtab ta võtab ta võtab
ma annan annan

nagu siis
tead millal?
et mitte olla

me võtsime õnnelikkuse ekstrakti ja
põletasime õhus punaseid linu
ratas põrus uskumatult pehmetel muhkudel
kandsime prille ilma klaasideta

ilma klaasideta
ja ometigi läksid nad katki mõne tunni
poolnägemise järel
elust kadumise kinnitus

(ta on nii vaikne sest ta teab ta ootab)

ma loitsin kuidas tahan
püüan sünkroonsust
kokkukõlavad toonid
ilma kroonita printsess
ilma kroonita
üks ja teine
hääled kõrvas
kõlavad hästi

mulle kõlavad need hästi
mulle kõlavad need hästi

ära pane ust kinni
mul on hea
see kõlab su nurrumisega kokku
kassike
valge ja must naabruskonnas

no ütle see
see

ülistushümn
anuv hümn
tänulik
ja vedel nagu meloodia
meetod
annab meile
ta annab meile
viisi kuidas leida
järgmine sünkroon