CONSOLATIO LITTERATURAE

Maud Vanhauwaerti ja Maarten Inghelsi luuletusi

sept.
12

Algselt ilmunud Värskes Rõhus nr 47.

* * *
Maud Vanhauwaert

kaks naist kõndisid tänaval
nad pidasid üksteise kingi koledateks

midagi muud
nende vahel ei juhtunudki

nende teed ristusid
nad vaatasid üksteise kingi
leidsid et need on koledad

* * *
Maud Vanhauwaert

andke mulle mees
kelle jalgadel võin tantsides seista

mees kes naalduks mu kohale
ja kaitseks

suurte kopsudega mees minu tulevastele lastele
tagaistmel ei oksenda nad teps mitte
aga rannas tahavad krokodille täis puhuda

karastunud mees et suguvõsa
kokkutulekutel oleks turvaline

ja juhuks kui ema küsib kas ta kasvatas mind halvasti
siis andke mulle mees
mu ema jaoks

Me oleme paralleelsed (katkendeid)
Maud Vanhauwaert

*
Naine, kes minu kõrval istub, nutab ja ütleb: „Andke andeks.” Ma ütlen: „Pole hullu.” Tema vastab: „On küll, te ei tea midagi.” „See on tõsi,” ütlen mina. „Ma ei tea sellest tõesti mitte midagi.” Meie vestlus ei ole algus ega lõpp. Nagu kõik asjad linnas, jääb see kusagile vahepeale_

*
Käekott uriseb, kõik vaatavad. Naine tõmbab luku lahti, nähtavale tuleb koer. „Tasa nüüd, emme on siin.” Ta tõmbab luku kinni, koera nahk jääb vahele. Koer kiunatab. „Tasa,” sosistab ta, ja rahvamass karjub: „Emme on siin”_

*
Nutval naisel on süles tükk tainast. Ta hakkab seda sõtkuma. „Ma teen alati nii, kui kõik hakkab laiali lagunema. Mida rohkem sõtkud, seda paremini kokku hakkab”_

*
Järsku vaatab minu vastas istuv mees mulle otsa. Ta ütleb: „Kord elas naine, kes ei mõistnud elu. Ta lihtsalt ei saanud asjale pihta. Siis poos ta end üles. Üks surma marionettidest.” Ma küsin, kas see on nali_

*
Näen üht habemega meest. Küsin: „Kas sa oled moslem?” „Ei,” vastab tema. „Ma olen kurb”_

*
Üks mees peatab mu ja küsib, kas ma olen üksi. Ütlen: „Ei, ma olen abielus.” „Aga kas õnnelikult?” küsib tema ja nopib mu põselt leivaraasukese. „Jah, mul on neli last ja varbaseen, lubage mind mööda.” „Siin on teie raasuke,” lausub ta. „Soovige midagi.” Ma ütlen: „Olgu,” ja veidi hiljem: „Valmis.” „Hüva, siis teen ma teie soovi teoks.” Ta paneb raasukese oma keeleotsale ja kaob pikkade sammudega rahvasumma_

*
Minu juurde tuleb üks naine. Ta ütleb:
„Me kulgeme paralleelselt, puudutame
mõlemad lõpmatust. Jookseme”_

Kas oodata? Kas oodata, kuni lapsed
saavad suureks ja maasikad punaseks,
praegu on nad alles liialt valged, liialt väikesed, liialt kõvad.
Kas oodata, kuni tuleb õhtu
ja öö, ja me tahame
jälle magada_

Ta võtab mu käevangu nagu lõpmatuse märk_

Kas oodata esimest sammu, mis
on nii suur, et meie jalgade vahele
võib imelihtsalt panna üles telgi,
seal on uued lapsed,
maasikad küpsevad ja mitte keegi
ei pääse suvest_

Ja me jookseme. Lehvitame kätega,
nõnda nagu meile sobib_

Rohkem tähelepanu, kui sulle eales osaks sai
Maarten Inghels

Nguyen van Khamile (1954–2010)

Mekongi jõgi oli õmblus sinu
kunagise kodu ja eikellegimaa vahel,
ometigi anti sulle siht
veel suuremate tundmatuste piiril.

Pangaväljavõtete järgi otsustades
kahtlustame, et sa elasid siin,
meie keskel, neljandal korrusel, lõppenud
kalendriaastal täiesti puhta poisina.

Egiptlased muretsesid aastaid, põlvest põlve
oma protseduuride pärast, aga sinust
sai muumia iseenesest, haigena lebasid
voodi kõrval, elust ära pöördunud.

Sinu lahkumisest teatati uudistes:
seitsmeminutiline saatelõik televisioonis,
kolumn ajalehe teisel leheküljel –
rohkem tähelepanu, kui sulle eales osaks sai.

Su kadumine tekitab meis ebamugavust,
aga tänu nördimusele saavad meist ootamatult
paremad naabrid, su naabrinaine Jenny
tulnuks meelsasti kohvile, kui osanuks su keelt.

Tunnistan: me kukkusime läbi, märkasime
sind alles siis, kui raha enam ei tulnud.
Kuigi sa veel surmastki aastaid
vaikisid, oleksime võinud teada, kes sa oled.

Kui me üksteisesse suve külvame
Maarten Inghels

Päike tõuseb kuumalt pööreldes vabrikuist
ja kõnetab meid varjunime pidi.
Majad sülgavad tänavaile pätte ja tüdrukuid.

Kannatamatult püüame uusi viise vilistada.

Kui me kõik koos ühel ajal tugevasti
samas suunas aevastame,
siis liigub linn ehk veidikese edasi.

Nüüd on vaja valida poolt ja allergiat, sest
on suurepärane ilm revolutsiooni tegemiseks,
nõnda kirjutab ajaleht. Linn punab

miljonis purskes.
Raevukas veri õitseb leegitsevalt,
sellal kui me üksteisesse suve külvame.

Vanalinn läheb rüüsteretkele.

Kass jookseb pooliku hiirega koju,
äraaetud linnud kukuvad kui kahvlid,
möödakäija puhkeb hääletult õide.

Proloog (katkend)
Maarten Inghels

II

Ma lõikan papist välja päikese ja kuu ja riputan need üles.
Et mitte unustada, voolin puust laeva, mille nimi on iha.

Kasvatan jõe hoomamatuks mereks,
kus ma oma punastavast igavusest teed keedan.

Homme saduldan mesilase. Ümisedes juhatan
ma taevatähtede ja nahkhiirte paraadi.

Asfaldisupist kasvavad välja painduvad pilvelõhkujad.
Autod kahanevad sipelgateks, bussid on tsirkuseponid

ja kaamerad silma pilgutavad papagoid. Elanikud on
tiirutavad pantrid, kes taltsalt üksteise sabasid hammustavad.

Koerad situvad kulda, puud plaksutavad oksi.
Täna sajab kõvasti, justkui oleks sõda, aga mina suudlen

kõiki unelevaid tänavasõdureid. Nad muutuvad
täpilisteks kärnkonnadeks, kes igavesti ümber laternapostide tantsivad.

Pühapäeviti lasen metsahääled sisse. Inimesed
munevad saladusi. Vabrikud jäävad haigutades magama.

Valvel
Maarten Inghels

Luuletaja olgu alati
valvel, aga ennekõike õrn.
Alati valmis langema tüdruku ette, otse selgest taevast,
hoolitsema, et džäss tema luid-liikmeid mahendaks.

Ta olgu alati
valvel, et meie südamel oleks
lusti, et võiksime
sosistada naiste kõrva luuletaja värsse.

Ta olgu alati
valvel, mõnikord ka nõrk.
Võtku tuul võimust ta kõrvus, sosistades
talle sõnu, millest luua keha

ümber oma sõrme.
Siis võibki luuletaja öelda: emba mind,
niipea mu aeg veel ei möödu.

Külastus nr 12 618
Maarten Inghels

Et toas jääks vaiksemaks kui tüdruku veres,
tuleb põksuv põrnikas valgetest seintest välja lüüa,

ujedad kardinad uuesti unne tõmmata,
kohv hakkab vaikselt lõppema. Vaikus

näitab end seinale langevais tumedais varjudes,
esmalt kaamelid, nirgid, kohmakas vaal, siis

saavad meist jänesed kõrges rohus. Me mängime
räpaseid elajaid. Ja seal toas hakkavad tüdruku ajud

kõnelema ühel häälel ta verega: samast tüvest
haruneb ta armastuse võra. Tammun paigal,

sest olen surnud ahven, õlgade vappudes
ja värisedes laman voodis. Käed kramplikult

koos. Sest seda, mis pimesi tunneb teed läbi minu
ja vastab oma range armastusega, ma ju kardan.

Igapidi üks Jüri ja Kolk

sept.
02

Algselt ilmunud Sirbis 02.09.2016.

Jüri Kolk, „Igapidi üks õnn ja rõõm”. Toimetanud fs. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 100 lk.

Jüri Kolgi uut luuleraamatut süvenemata sirvides on esimene emotsioon „ta tegi seda jälle“. Pealtnäha on tegemist üpriski klassikalise Kolgiga: sadakond lehekülge pehmes köites, suurem osa tekste parasjagu just nii lühikesed, et neid mahuks ühele leheküljele suisa mitu (nõnda ei ole ometigi toimitud). Muudatusena torkab küll muidugi õige teravalt silma, et Jumalike Ilmutuste asemel on seekord kirjastajaks Eesti Keele Sihtasutus, mistap puudub Kolgi kogudele juba harjumuspäraseks saanud JI sarja kujundus – on ju kõik eelmised, kui debüütkogu välja arvata, just seal ilmunud. Kirjastusevahetus pole aga jürikolgilikku laadi vääranud ning mitmes osas meenutab „Igapidi üks õnn ja rõõm“ autori varasemaid kogusid. Midagi märkimisväärselt uut sellest raamatust ei leia, harjumuspärast nutikat teravmeelsust aga küll.

Sellest kogust kirjutamist tuleks ehk arvustamise asemel hoopis kommenteerimiseks nimetada. Peab tõdema, et „Igapidi üks õnn ja rõõm“ tekstivalik on võrdlemisi eklektiline ja terviku kohta, mis peaks ju olema suurem kui osade summa, on raske midagi öelda. On väga lakoonilisi ja mängulisi tekste, kus autor balansseerib, olgu tahtlikult või tahtmatult, teinekord kusagil nalja ja sõnamängu piirimail. Nõnda näiteks luuletus „kivi ei kuku“ (kivi ei kuku / südamest kaugele / käbi ei kuku / pärast pööripäeva, lk 29) või siis „soo rollidest“ (kasvatad murakaid / uputad eksijaid / oled ilus, lk 66), mis toob vägisi meelde naljaloo sellest, kuidas üks looduspark otsivat soovolinikku, kandideerimise tingimuseks kummikute olemasolu. Nende kõrval on pikemaid luuletusi, sealjuures mõningad, mis on niivõrd tugevalt narratiivsed, et visuaalselt proosavormi ümber panduna toimiksid need erilise lisatoimetamisetagi vägagi hästi ka miniatuuridena (nt „otsing“, lk 88–92, või „ma ikka usun inimestesse“, lk 93–95). Kolgile omaselt on valdav osa tekste vabavärsis, vaid mõnes üksikus on kasutatud riimi, kuigi neistki ühes, luuletuses „mõistus tuli koju“, on tehtud seda Mait Vaigu teksti ainetel mängimiseks: mõistus tuli koju / aga liiga hilja / mõistus tuli koju / tares tukiving / mõistus tuli koju / ratsionaalsed silmad / ära juba eila / oli lennand hing / hinged lendavad vaikselt / akna taga on tuvi / hinged lendavad vaikselt / edasi hakkab öö (lk 79).

Hulga huvitavaid tulemusi annakski kindlasti tekstide põhjalik sisuanalüüs, sest märkimisväärse osa selles kogus (nagu varasemateski) moodustavad luuletused, kus ühel või teisel viisil viidatakse kõikvõimalikele muudele teostele ning seejuures mitte ainult kirjandustekstidele. Kui Kolgi luuletused läbi töötada ja näiteks viidetega varustada, saaks noid aukartustäratav hulk, ja on halb mõeldagi, kui palju allusioone võib lugejale, kes asjaga kursis pole või ei süvene, lõpuks ikkagi nähtamatuks jääda. Kõnealusest kogustki võib leida vihjeid nii eesti autoritele kui ka maailmakirjanduse klassikutele. Nii esinevad näiteks laenatud motiivid või aines Dantelt (korduvalt, nt „teateid sügavast metsast“, lk 64), Bulgakovilt („pidu“, lk 28), Goethelt („ma olen“, lk 49), samuti on vihjeid antiikkirjandusele, näiteks Homerosele ja Sophoklesele (samuti korduvalt, nt „mitme muutujaga mõistatus“, lk 86–87), ning mitmel puhul kohtab ka Johannese evangeeliumi algussõnu (nt „alguses oli“, lk 12). Eesti autoritest on näha Rummot („tarkuse ema tegemisi”, lk 15), Koidulat („eesti meeste surmapõhjustest“, lk 19), Lutsu („arno apooria“, lk 84–85), Ristikivi („ka limuka rada“, lk 58) ja Kreutzwaldi („tüvitekst“, lk 63), samuti on viidatud suurele hulgale tekstidele, mis tuttavad laulusõnadena (nt „mõistus tuli koju“, lk 79; „kaua sa kannatad“, lk 43; „jaanipäeval“, lk 30).

Mitmes luuletuses on kasutatud võttena mantralikku kordamist, kuid kui lühemad „R. I. P.“ (lk 40) või „välja­tulemine“ (lk 46) toimivad kirjaliku teksti kujul hästi, on pikemad „eesti meeste surmapõhjustest“ (sinu rüppe tahan heita / mure tema enne sääl / jalakanda pista jõkke / mure tema enne sääl / vaikimine oleks vale / mure tema enne sääl, lk 19) ja „mitme muutujaga mõistatus“ (sfinks / nimi muudetud / küsis küsimuse / küsimus muudetud / oidipuselt / elulugu muudetud / lihtsa küsimuse / raskusaste muudetud, lk 86) pigem hea esitusluulematerjal. Autor ongi neid kirjandusüritustel ka äärmiselt haaravalt esitanud. Temaatiliselt leidub kogus terast ühiskonnakriitikat, näiteks luuletustes „jaanipäev“ (jaanipäevaks kõrgeks kasvab sotsiaalne surve / peab otsima sõnajalaõit, jooma ja linalakk neidu küttima / ütle kas ma vanni minna tohin / või pean lõkke ääres kükkima, lk 30) ja „veidi joobnud viisil“ (mainida ehk tasub liiklust / tapatöid per tuhatkärss / kaitsevad me habrast riiklust / sulet uks ja regivärss, lk 69). Samuti puudutatakse luuletamist ja luulekunsti, luuletaja enesenägemust väljendavad nt „alatus“, (luule on / sõnaga pähe löömise kunst / peaks olema, lk 10), „luuletaja on“ (luuletaja on / nagu kaevur / õitsvas aias / räpasevõitu ja / kohmakas ja / kohatu, lk 62) või „puudus“ (kui sõnu ei / oleks / ma luuletaks / haamriga, lk 72).

Üldplaanis on „Igapidi üks õnn ja rõõm“ sümpaatne kogu, mis paneb kohati naeru pugistama ja kohati elu üle järele mõtlema, aga ei koorma mõtteprotsessi jällegi liialt palju. Eripalgelised tekstid annavad kaante vahele seatuna stabiilse terviku, millest ükski luuletus liialt teravalt silma ei torka. Selle tulemuseks on küll paraku ka see, et suur osa tekste läheb lugedes lihtsalt tähelepandamatult kaotsi ja jõuab päriselt lugejani alles teisel või, miks mitte, kolmandal lugemisel. Kolm korda kannatab seda raamatut lugeda küll, ei ole vaja karta, et vastu hakkaks. Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus.