CONSOLATIO LITTERATURAE

Kontrast ja kontra-ast

nov.
18

Algselt ilmunud Sirbis 18.11.2016.

Karl Martin Sinijärv, „KMSX: kuidas öelda”. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik 2016. 94 lk. Kaur Riismaa, „Soekülm”. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2016. 86 lk.

Kaur Riismaa värskeimal luulekogul „Soekülm“ on kaks korda nii palju ümbrispaberit ning neli korda nii palju võimalikke ümbrispaberikujundusi kui raamatutel harilikult. Vastavalt lugeja soovile volditav ümbris võimaldab valida küll samade motiividega, ent mitmesuguste värviskeemide ning kontrastsusega kujunduste vahel. Ometigi – eks viita ju kogu pealkirigi teatavale kontrastiotsingule nagu seegi, et riismaalikult pikad ja jutustavad tekstid on seatud vaheldumisi ülimalt napisõnaliste kolmerealistega (mis ei järgi seejuures ühtegi konventsionaalset luulevormi, nagu silbiloendus näitab), millega autor jutustada ei ürita, küll aga öelda. Binaarvastandustele üles ehitatud raamat läheb oma kahesusega, mis lisaks tekstivalikule väljendub ka kogu jaotamises kaheks osaks – „Soe“ ja „Külm“ – lõpuni välja, kuivõrd isegi sisukord kajastab vaid noidsamu kaht osa, mitte üksikluuletusi, mõjudes sellisena küll pisut totraltki.

Karl Martin Sinijärve raamat „KMSX: kuidas öelda“ rabab välimuselt veelgi intensiivsema kontrastsusega. Must tekst kiiskavkollasel paberil püüab lugeja pilku, raamatukaaned aga mängivad rohelise eri toonidega. Teos ei ole fundamentaalselt binaarne nagu Riismaa oma, jagunedes neljaks võrdlemisi erineva iseloomuga osaks, kuid kätkeb endas sellegipoolest kontrastseid vastandusi nagu noorema kolleegi töögi. Sinijärve tekstid ulatuvad lakoonilistest mõnerealistest küsimustest (Täna on jahe ilm. Kõrvad ei püsi peas. / Millal Sa avaned, Päike? Kunas sa kahaned, Kuu?, lk 70) pika poeemilaadse tsüklini „Porral Oltõ“ (lk 75–93), nende vahele jäävad aga klassikaliselt sinijärvlikud mängulised riimluuletused. Kui Riismaa puhul on kontrastsus absoluutselt taotluslik ning rõhutatud – võimalik, et noore, kuigi end tõestanud autori katsetus oma kogule, millel kirjade järgi puudub ka toimetaja, mingit lisamõõdet anda –, siis Sinijärvel sünnib kontrast pigem loomulikult ning tuleneb raamatu kollaažlikkusest. Kogenud kirjanik ei otsi vormilist lisandväärtust, vaid laseb tekstidel enda eest kõnelda.

Ilmsesti ei ole mitte kellelegi, kes eesti luulega kursis, üllatus, et ka kõnealuste autorite vahel valitseb kontrast (on iseenesest äärmiselt ebaoriginaalne midagi sellist üldse välja öelda). Iseasi, milles seda väljenduvat tajutakse. Juba see, et tegemist on eri põlvkonnast kirjanikega – Riismaa on sündinud 1986., Sinijärv 1971. aastal –, tingib paratamatult kummagi elukogemuse ja taustsüsteemi tõttu võrdlemisi isesuguse lähenemise nii elule kui ka kirjandusele. Ehkki loomeinimese baasimpulsid on tõenäoliselt igal ajastul sarnased, vormivad ümbritsevad olud ning eelkäijate tegevus neid niivõrd tugevalt, et ajaliselt võib pelk inimpõlv anda tulemuseks kardinaalselt erinevaid teoseid ning loomelaade. Eks üldiselt püütaksegi end distantseerida vahetuist eelkäijaist, oma vanemate põlvkonnast.

Sinijärve ja Riismaad eristab ka põhimõtteliselt lahknev luulelaad. Sinijärv on mänguline ning seda ühtviisi sisus ja vormis. Kõnealuseski kogus lennutab ta heatahtlikku pila nii enda (Järele mõteldes on sõnu väga palju tehtud juba. / Aeg neid sööma asuda. / Sinep-ketšup-majonees?, lk 66) kui ka teiste pihta (Veeretame sushirulle / söe ja soolasilguga, / kokaraamat vaatab mulle / kriitilise pilguga. / Targas raamatus on kirjas, / kuidas võib ja kuidas peab. / Söel ja sushil siiski pohlad. / Küllap kriitik juba teab, lk 57). Samuti mängib ta sõnadega, neid ise luues (nt lillahallpeen, lk 10; metakalmistu, lk 14; punnpiduja, lk 22; pikamaanäitleja, lk 60), aga ka laenates. Muide, tema felisberto ja mergotroid (lk 10) on laenatud ameerika sürrealisti James Tate’i luuletusest „Mu felisberto“, kus nimetatud objekte defineeritakse vaid üksteise kaudu: mu felisberto on kenam kui su mergotroid / kuigi, tuleb tunnistada, su mergotroid võib neist kahest targem olla.

Riismaa on seevastu laadilt lüürilisem ja väljapeetum, otsib oma lühitekstides kas klassikalist haikulikku kvaliteeti (nt pärast tormi / läbi pajutibude / detsembripäikene, lk 73), püüab kirjeldada olustikku ja/või olukorda (nt kirja ootava mehe kärsitus / justkui pilkeks / külmakuu vihm, lk 30) või siis lakooniliselt edastada filosoofiliseks kiskuvaid uitmõtteid (nt tondihobu / osava luuletaja / pegasus, lk 44). Pikemates luuletustes kirjeldab Riismaa aga tugevalt jutustavas, peaaegu proosalaadis olustikku ja inimesi ning teeb seda seejuures imetlusväärselt hästi. Näiteks: Läksin täna mööda raudteeäärset rada / eelmise või järgmise jaamani, sõltub, / kuidas vaadata, linna või kõnnu poolt. / Pomisesin oma suuri ja tarku mõtteid, / mis õhtuks unustasin, aga mäletan, / et arutlesin rangelt ja tsiteerisin palju („Lötaka jopi ja kollase suusamütsiga“, lk 71) või püüdsin tabada paplite all / alleel Supilinna tõttajaid / kaht jõngermani ja üht -manni / aga enne kui aparaadist aru sain / kadund nad olidki („Seebikarpniku nurjumine“, lk 39).

Niisiis, ilmne on nii autorite kontrast kui ka mõlema vaadeldava luulekogu sisemine kontrastsus. Ometigi on vastandused lõpuks need, mis võimaldavad luua teoreetilise dialoogi erinevate autorite ja tööde vahel, isegi kui see eksplitsiitselt ei väljendu, ning rikastavad üldplaanis laiemat kirjanduspilti. Ühel häälel üürgavad Riismaa ja Sinijärv tähendaks, et üks on omaenda isikupärast ja stiilist loobunud. Riismaa tekstid „Soekülmas“ on tugevalt narratiivsed ja eranditult vabavärsilised. Suur hulk neist sobiks ka proosatekstideks ega minetaks seejuures kuigivõrd oma lüürilist kvaliteeti, mis on omaette saavutus – mitmed suisa sedavõrd, et mõjuvadki paraku ridadeks hakitud proosana. Autori andekus prosaistina, mida ei saa talle kuidagi ette heita, ei ole iseenesest saladus, nagu pole ka tema võime kirjutada häid luuletusi. Selle raamatu puhul tundub aga, et piirid on kohati hämardunud, mis rikub pisut luulekogu üldmuljet. Sellest ei maksa muidugi järeldada, et kusagil on mingi etalon, mille järgi piire tõmmata.

Sinijärv on seevastu oma liistudele truuks jäänud ega kirjuta kindlasti mitte klassikalisi luuletusi, ent siiski tekste, mis on palju lähemal levinud arusaamale luulest. Ta jagab harilikult luuletuse salmideks (seda teeb ka Riismaa, kuid hoopis harvem), ta riimib (ehkki kaugeltki mitte alati). Riimluule ja vabavärsi üle võib arutleda lõputult ning kõik katsed tõsikindlalt öelda, kumb on õigem, on hukule määratud. Tõsiasi on aga, et keskmisele lugejale (NB! n-ö inimesele põllult, mitte kirjandushuvilisele) on Sinijärve tekstid ilmselt märgatavalt rohkem luule, kui seda on Riismaa omad. Luuletajad on nad siiski muidugi mõlemad.

Riimita ja värsijalata värss on eesti luules juba ammu kanda kinnitanud. Riismaa radikaalse vabavärsi kontrast Sinijärve ja teiste klassikalisemate vormidega on koguni teatav kontra-ast – vastusamm. See on vastusamm, ehkki võib-olla ebateadlik, varasemale kirjanduspildile, aga mitte ainult Sinijärvele ja tema üheksakümnendatele-nullindatele, vaid kõigile, kes püüavad luulet mingil kindlal viisil määratleda. Ent ometi! Pandagu tähele, vanem põlvkond ei jää vastust võlgu! Sinijärve kogus on ka otseselt Kaur Riismaad kõnetatud. Sinijärv kirjutab: tahtsin kirjutada / kaur riismaa pikkuse luuletuse / aga ei tulnud välja / kohe kui kaela kandma hakkas / kasvasid luuletusele kaur riismaa vurrud / mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust / and size does matter you know / and style / kui oled kord / säherduse sihi seadnud / try walking in my shoes / muigas kaur koos dave gahaniga (lk 36), vihjates ilmselgelt nii Riismaa tekstide pikkusele kui ka kalduvusele ingliskeelseid fraase pillata.

Dialoog on igal juhul sündinud. Pessimistlikult vaadates võib siin näha luulelaadide konflikti, optimistlikult eesti luule kasvamist ja mitmekesistumist. Hinnang jäägu igaühe enda südametunnistusele.

Viktor Špačeki luuletus

nov.
12

Luuletuse tõlge sõidab Bussiluule projekti raames ringi Tartu linnaliinibusside akendel.

On nõnda, et mõnikord ajab üks veider, kõikehõlmav tunne
mul raskesti kättevõidetud rahuski juuksed püsti.
Justkui miskit hiiglaslikku ja ennenägematut
oleks minust tasa möödunud.
Justkui ma oleksin oma viletsa lootsikuga
mõne suurel jõe vetel
ja tunneksin
kusagil allavoolu kaugustes
hiiglaslikku reisilaeva
mu paati ümber lükkamas
ning siis ära seilamas.

Hiiglaslikku reisilaeva
mis on täis rahvast,
kes minust teavad,
ent vaikivad.

Nataša Velikonja. Jutuvestja

nov.
12

Luuletuse tõlge sõidab Bussiluule projekti raames ringi Tartu linnaliinibusside akendel.

talle sobib, kui linnas pole üldse inimesi, kui saab jalutada üksinda öises linnas, jalutada vähimagi aimduseta, kuhu minna, jalutada magalarajoonides ja vaadata inimeste akendesse, vaadata inimeste elusid ilma et oleks tarvis neist osa võtta, ja see on vabastav, sest osalus poleks püsiv. alati kui ollakse inimeste ligi, tuleb neile ruumi teha, nendega arvestada, nendega peab tegelema ja suhtlema. kui neid pole, on lihtne tegeleda iseendaga. maailm tahab, et toimitaks teatud reeglite järgi, maailm soovib, et elu etendataks etteantud stsenaariumi järgi, nagu näitlejaile teatris antakse ühed ja samad rollid. algul võib see paeluv olla, viiesajandal korral lihtsalt ahistav. jutuvestja ei suuda häid töötajaid luua ning sestap tõukab asju endast ära, nõnda et jääb mulje, et tegelikult ta ei osalegi. asi pole selles, et ta tahaks, et inimesed oleksid kuidagi valgustatud või siis et ta neist midagi ei teaks, vastupidi, ta on inimestest huvitatud, sest ta on jutuvestja, ta on kroonik, ta ei osale tegudes, vaid kirjeldab neid, ta ei ole ega taha olla näitleja, ja sestap kõnnib ta üksinda öises linnas. üksindus on ohutum kui inimesed. ta ei karda ööd, ta ei karda linna, ta otsib üksiklust. on küllalt ruumi, et käia mööda magalarajoone, vaadata inimesi, kes on pakitud karpidesse, ja see ongi, ütleb ta, minu maailmakauguse füüsiline manifestatsioon.

Raquel Lima luuletusi

nov.
12

Algselt ilmunud raamatus «Pilt ja sõna: Hullunud Tartu teine 2013-2015». Tartu: Luul 2016.

Freeze

Freeze!
Sest oleme kriisiajas.
Vähimagi vääratuse puhul pole kedagi, kes sind hoiataks…
See pole haav, mis paraneb, ega küsimus, mis on igavene, püsiv…
See neetud kriis, mis meid igapäevaselt õnnistab, aga sellest veel arutum on Riik,
sest ta haarab kaasa inimesi, kes oma lootuströövivas kokkuhoidlikkuses stagneeruvad,
sest oleme kriisiajas, mis on meie palgad külmutanud.
Mitmeid rahasid suunavad piraadid-korsaarid, kes päevalehti täidavad,
aga need lehed, mida inimesed loevad, on ohutud, sest kui almuseid on vähe, siis vaesed…
siis ei kahtlusta vaesed kunagi midagi.
Mööda nööri kõndides, olgu fado, tango või samba, tantsivad inimesed
kesk seda kokkuhoiupoliitikat, mis röövib lootuse
sest oleme kriisiajas ja silmakirjalikkus püsib.
Lahendus? Umbusaldushääletus,
sest lõppeks jääb arve alati meile
ja raskemad ajad on alles tulekul, või olen valesti aru saanud?
Kui siin midagi kahtlast haista ei ole, siis ehk rahandust või sotsiaalkindlustust,
või siis vähemasti Rahvusvahelist Valuutafondi.
Ent peatuge!
Sest isegi kui tööd pole, on vabatahtlik töö, teistest sõltumine ja raha
käsitöö
eest.
Olgu alistumist, loidust, laiskust ja hääd kaardid!
Sest inimesed tunnevad ja nõustuvad ega valeta kunagi.
Need on rahulolematu ühiskonna sügavaimad tunnused
Loid kõrvalejäämine, mis tegevust ei käivita,
ükskõik kui paljudest plahvatustest ja revolutsioonidest ja vaidlustest
see puuduv või isegi haige põlvkond ei jutlustaks.
Lollide põlvkond nagu need, kes on Deolindast!
Marta, Pedro ja Ivo põlvkond.

Keegi neist ei tea mitte midagi uuest sotsiaalmaksuseadustikust!
Oleme kui sillutisekivid, mis ootavad kõike või mitte midagi.
Sel ajal, kus meie kahtlustega sammu peame ja kus müüdid liiguvad Tuneesiast Egiptusse.
Ja me jäätume! Nagu jäämägi, mis on kokkuvarisemise äärel.
Kimp, sest olen valehäiret andnud, aga pean improviseeritud kõne.
Loen ja rõhutan oma manifesti ning tõestan omaenda rumalust
selle kokkuhoiupoliitika osas, mis röövib lootuse ja muudab vabaduse mälestuseks.

Tejo jõgi

Sõidan taas paadiga.
Talun põhja-lõuna ja lõuna-põhja suundade tagajärgi.
Sellel reisil astume pardale ja pardalt maha tugevamana kui varem.
Miraaž Lissabonist,
kust ma sihitult uidates tulen ja kuhu nõnda lähen,
valgustatud linna, kus kohtan
inimesi, kes on pärit eikusagilt. Selles uduses päratuses
on valgused, ristid, kodud! Ja kodutused.
Kodutud tänavanurkadel ja teedel…
Jah, Lissabonil on palju võlusid,
võluv linn, kus on tuhat imet.
Lapselik lihtsus.
Õõtsumine kitarrihelide saatel.
Köied kinnitatud, adrad kündmas,
nii lähed sa teele.
„Tejo, mu armas Tejo, kas kulged sa aastatuhandeid nõnda, kahetsemata?
Tasane ja taltsutamata jõgi kulgeb läbi minu,
täis vett, mis nägi päält mu sündi ja mis mind elama paneb.
Hingata sinu pääle mu hinge vaevad.
Tühjad hinged.
Segased hinged.
Boheemlaste hinged.
Ärganud hinged.
Luuletajate hinged.
Üksikhinged.
Mu jalad puudutasid maad, kui pardalt maha astusin, astusin maha ja asun nüüd teisele reisile.
Miraaž kunstnike Lissabonist,
mis on täis turiste.
Vaated Graçast Madragoani.
Sihitult uitavad siluetid,
mis otsivad mõnd tuntud lõhna,
mis on ehk unustatud. Täidetud, vallutatud
nendesamade paikade lootusetusest,
mis ühendab vaatenurki.

Elektriliselt, tsükliliselt, ringjoonena,
tautoloogiliselt, tsükliliselt,
ringjoonena, meetriliselt,
elektriliselt.
Taban neid enesekindlalt kui igatsen.
Olgu nad Tejo vastu elektrilised.

Olla luuletaja on olla madal

See on see, kui ärkad pisut verisena.
See on see, kui sul on rinnal lahtine haav, mida kõik võivad näha
ja et lakud kärbseid tahtmata, et see haav paraneks,
see on lahtine haav, mis kuulutab poeetilis-eksistentsiaalset kriisi.
See on see, kui oled väsinud Portugali esindamast ja tema perifeerias elamast.
See on see, kui tunnistad, et su juured on sel maal, hoolimata oma paljudest reisidest.
See on see, kui januned igaviku järgi, ent sul pole selleks julgust.
See on see, kui su karje jääb paberile kinni ja su küüned on lõigatud ja lakitud.
See on see, kui sul pole tiibu, et lennelda nagu tiivuline printsess
vaid selle asemel on raskus jalgadel ning mööda maad komberdamine.
See on see, kui süüvid korduvatesse küsimustesse.
See on see, kui oled kogu oma tähtsusetuses pisike ja keskpärane.
See on see, kui kaotad usu kõigesse pääle sõnade,
kõigesse pääle sõnnikuste lehtede, mille üks sigaret süütab.
See on see, kui lahustad end tatis.
See on see, kui sülitad tähti oma sisimale igatsusele olla kõrge,
ent kui sul pole jõudu, et säärast hüpet teha.
See on see, kui istud teleri ees ja otsid teemasid.
See on see, kui oled dilemma ees ja leiad lahenduse Miley Cyruses.
See on see, kui kirjutad McDonald’sist, kui kirjutad Facebookist.
See on see, kui tead seda hääd riimiskeemi, millega hääd muljet jätta.
See on see, kui oled toimuvaga kursis, räägid Süüriast ilma midagi teadmata.
See on see, kui oled poliitiliselt apoliitiline, aga ei lakka olemast inimene.
See on see, kui kogud ja kloonid ja tsiteerid ja kopeerid ja oled kirjasõna kamikaze, kes paneb toime poeetilisi terrorismiakte, see pole see, kui tahad olla eklektiline või armastad iseend nii meeletult.
See on see, kui oled pääliskaudne ega ole universaalse poeetilise hiilguseni jõudnud.
See on see, kui sa ei talu vaikust ega aplause ega kaastundeavaldusi
ega hääkskiitu veenvusele, see on see, kui oled väsinud.
See on see, kui vihkad end täiesti jõuetult
ja paned kirja veel ühe suvalise luuletuse ja loed seda lavalt kogu rahvale.
Olla luuletaja on olla madal,
aga tahta olla kuulus ja tunnustatud.
See on see, kui võtad kaalus juurde, et saada raskekaallaseks.
See on see, kui õpid „Meisterkoka” jaoks süüa tegema.
See on see, kui oled tumm, aga tahad olla „The Voice”
See on see, kui ootad, et sind intervjueeritaks.
See on see, kui tekitad skandaali, sest räägid teisest luuletajast halba.
See on see, kui sa kardad, et sind risti lüüakse, või siis sooritad ühel hääl päeval enesetapu, lootuses, et sellest saaks hää eluloo.
See on see, kui oled luuletustega ühe nädala bestsellerite nimekirjas.
See on see, kui räägid suurest Hiina müürist.
See on see, kui teenid bensiinipumpade müügiga miljonteid.
See on see, kui sul on Portugali postiteenuste, raudtee ja Metropolitani fondi aktsiad.
See on see, kui kinnitad endale, et oled samavõrd lusitaanlane kui Camões ja tahad olla Pessoa.
See on see, kui kirjutad suvaliselt värsse ning püüad olla vaimukas.
See on see, kui astud lavale paberi ja terava keelega.
See on see, kui vannud ja rabeled ja ujud vastuvoolu,
aga ilma oma mugavustsoonist lahkumata.
See on see, kui tahad, et sind pärast surma tunnustataks.
See on see, kui sul on autoriõigused armastusest kirjutada
ilma et peaksid kurgus ränka vaevahigi tundma.
See on see, kui oled teeskleja ilma et oleksid anonüümne,
ent kirjutaksid raamatutesse autogramme pseudonüümiga.
See on see, kui kunstinäitustel veini juues oma ego toidad.
See on see, kui kriitikute talda lakud.
See on see, kui kirjutad mitte neile, kes lähevad, vaid neile, kes jäävad.
See on see, kui unistad ilma teadmata.
See on see, kui end täiesti jõuetult vihkad.
See on see, kui paned kirja ühe suvalise luuletuse
ja loed seda lavalt kogu rahvale.