CONSOLATIO LITTERATURAE

Andrej Tomažini luuletusi

jaan.
20

Algselt ilmunud Loomingus 1/2018.

VIII

Jova konja za Kosovo sprema,
ljube mu se okol konja vije,
konja grli a Jovu si ljubi:
“K’d češ, Jovo, od Kosovo dojdeš?”
– “Gledaj, ljubo, nebu u oblake:
k’d se rodi slnce od zapada,
tega ču ti od Kosovo dojdem!”

(serbia rahvalaul)

Kes on kõik need inimesed,
need, kellele ei saa
sõrmega osutada
vaid ainult paberiga?

Kes? (Aga see küsimus ei
ole hale hüüatus, vaid siiski
küsimus, ontoloogiliselt puutumata,
vormiliselt kärbitud igast servast,
igast praost, kärbitud killud ja augud.)

Aga tema, kes sõnu ütleb,
ka usub neisse.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukke.
Nagu laps, kes näeb pimedas kapil punaseid sulgi.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukuvat kella.

Pilvedest saab taas vihm,
vihmast saavad taas pilved.
Hobune ratsutab ratsanikul,
ratsanik ratsutab hobusel.

Iroonia pole ainus,
mis ilmakaari pöörab.

XI

Liigne nahk Patrick Cowley kehal
sunnib mind metallaiast kinni hoidma.

(„Siledaid pindu peaks nii kaua
suurendama, et neis tekiks
ruumi.” Kes võtab valgusega
poti mu õlgade tagant?)

Lapse tulevik on midagi muud.

Sa oled minu, Patrick. Ei miskit vähem kui
poolitatud kätega laps, milles ööliblikad
sosistavad jakobiinidest timukate karjeid.

(Kes neile maksis? Ja kes maksis
mulle, et ma hõõruks neid nagu soola
verisesse pihku?)

Nõukogude Liidu üksused ja tehnoloogiline potentsiaal 23. sajandil

X 44.5

I.
Ma tean, et mõõdan aega ainult su mõtte serval.
Keegi ei seletanud mulle, kuidas seda mööda kõndida.
(Ma ei oota, et see juhtuks.) Vasemal äärel on
kõik need, keda teised ei tahaks omaks võtta.
Kompass pöörab osutama sellele servale,
(läbi tindinoa, läbi villasiidi)
mis pakub talle suurema abstraktse tähenduse lootust.
Või tähendust abstraktsioonis?
Me ei mõõda aega täpselt, sest mõõdame seda nagu ruumi. (Bernardo Soares)
Aeg kohtub veresaunaga.
See pole veri, see pole ka veel ühe sajandi algus, vaid pinge sellest, et ei suuda end tunda.

II.
Enne kosmost.
Kui lehmade sõrad (aga üldse mitte Nietzsche mära moodi) liigutavad viimast korda lihaseid.
(Olen proovinud kirjutada üles viimaseid lihaseid, aga kaotasin taaskord valitsuse juba loodud kuningriigi üle.)

III.
On lihtne kirjutada:
tähenduse abstraktsioon abstraktsioonis oleva mõtte vastu.
Sellega kahandan maailma ülesehituse kaheks keeleliselt vilkaks
võimaluseks, olen sarnane kotkaste tiibadele.

IV.
(Sa viitad mõtte servale.)