23 veebr.

Julgust, rohkem julgust!

Algselt ilmunud Sirbis 23.02.2018.

Tegelikult ei ole me veel päris kindlad, mis (ja just „mis”, mitte „kes”, sest riik on lõppeks ikkagi ju „mis”) me oleme. Sada aastat võiks olla rohkem kui küll – vaadake või hõimlasi põhjas, kes samuti äsja oma sajandat sünnipäeva tähistasid –, ent kui pühitsetud leib 50 aastaks tabernaaklisse hoiule panna ja mitte ära tarvitada, siis on raske sellega hiljem samamoodi toimetada nagu varem. See ei tähenda kuidagi, et me oleksime pidetud või eksinud, küll aga ei ole me veel päriselt suutnud otsustada, mis me oleme.

Ükski riik ei ole saar (ehkki loomulikult on mõni saar riik), ükski rahvas – olgu etniline või riigirahvus – ei ela üksinduses. Meie pääle on ajalugu suurte tähtedega oma märkusi kirjutanud. Loomulikult on ta seda kõigiga teinud, aga seda enam peame õppima mõtestama, mis me oleme olnud ja mis meist võiks saada. Me otsime kõikjalt, kus võiksime olla, ning kõigist, kellega kohtume, seda, mida võiks olla ka meis – on seda siis või mitte. On see viljakas ja mõttekas tegevus, seda on raske öelda. Ainult seda julgen praegu väita, et eeskujude otsimisega ei tohiks ogaraks minna, sest kui tahta olla oma nägu, siis on selle esimene tingimus julgus seda ka teha. Need, kes omaenda näo maha salgavad, on kaotanud austuse iseenda vastu ning selle tagajärjel kaotavad selle ka teised. Täpselt nõndasamuti ei tohiks aga ogaraks minna enda irrutamisega, täieliku omanäolisuse poole pürgimisega, mis joonistab meie ümber tühjuse, mille keskel meie ainsaks vaatamisväärsuseks saame. Vähemasti iseendale, aga õigupoolest ju ainult iseendale, sest säärasel viisil toimetades möödub elu meist, ilma et me ise üldse mõistaks, et oleme tegelikult igasuguse erilisuse (võib-olla juba ammu) minetanud.

Mõlemat suundumust võib praegusel ajal ohtralt kohata. On neid, kes otsivad Eesti (ja sellega seoses sageli ka väikese tähega eesti, kuigi oleme rohkemat) ainulaadsust, väljendugu see siis puravikukummardamises või viimses reliikvias, milleks on Lembitu pääluu. On neid, kellele on kõrgeim väärtus hoopiski kogu muu maailma vedamises meie oma Eestisse, võimalikult jõulises rahvusvahelistumises, mis muudab ühtaegu kogu maailma sinimustvalgeks (sest iseenda tuuma võõrsilt otsides näeme me oma otsingupaiku ikka läbi enda värvilise filtri). Aga täpselt nii, nagu kogu ülejäänud maailm ei sisaldu ega peakski sisalduma meis, ei leia meid valdavast osast maailma paigust. Ja see ei ole halb. Aga see on valiku ja suhtumise küsimus. Maailmakülas elades, mida me teeme – sest hoolimata ajaloolistest ühiskondlikest ja poliitilistest traumadest oleme kenasti ühendunud üleilmsesse teabe-, kultuuri- ja majandusvõrku –, seisame aga silmitsi valikutega, milletaolisi pole iial varem kohanud. Need küsimused puudutavad suuresti just seda omanäolisust, millest juttu.

Liialdamata võib öelda, et üleilmastumine ühes selleni viinud (ja teisalt sellest põhjustatud) teabe- ja sidetehnoloogia ning massitranspordi arenguga ning majandussidemete enneolematu tihenemisega on tekitanud olukorra, kus meie (nagu kõik teisedki), väike Ida-Euroopa riik, oleme jäänud suure koljati, USA valitsetud ingliskeelse angloameerika kultuuriruumi mõjuvälja. Mõnikord öeldakse, et just säärane üleilmastumine, kokakoloniseerumine on möödapääsmatu. Kuulen sageli tänaval lapsi (põhjuseta) omavahel inglise keeles kõnelemas, kuulen teismelisi kasutamas kõnes enneolematult võõraid tarindeid. Hullem veel, tunnen väga teravat ja tugevat muutust inimeste mõtteviisis. Tunnen järsku katkestust olnu ja oleva vahel. Tunnen teatava alaväärsustunde levikutki (ah, mis meie siin …).

Maailm ei ole sinimustvalge ja sinimustvalge ei võrdu maailmaga. Hoolimata sellest, et keegi jämedama kirjapulgaga meie jutu pääle enda oma kirjutab, on meie tekst sääl all olemas ja seda ei tohiks unustada. Me peame õppima lugema nii ülekirjutust kui ka enda sõnu. Kärbseks seinal ei tohi me muutuda, sest kärbes saab üldiselt varem või hiljem kärbselapatsit tundma. Aga julgust ise olla ja olla ise oleks veidi rohkem vaja küll.

03 veebr.

Üle-võlli-Borges

Algselt ilmunud Sirbis 3.02.2018.

Jorge Luis Borges, „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu”. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Asko Künnap. Loomingu Raamatukogu 2017, nr 23–24. 112 lk.

Mitte ühelgi kirjandushuvilisel ei ole ilmselt kahtlust, et Jorge Luis Borgese lood, mis ei ole sageli muud kui peidetud tähendusi täis tuubitud labürindid (mis muidugi ei tähenda, et see on ainus, mis nad on), on igati lugemisväärsed. Borges on kirjanikuna üldtunnustatud, see on möödapääsmatu tõsiasi. Kõik sildid, mida Jorge Luis Borgesele külge riputada võiks, jäävad selle varju, et ta on Jorge Luis Borges. Nimi räägib juba iseenda eest, nagu teatava tunnustuseni jõudnud autoritega sageli juhtub. Eesti lugejale on Borges tuttav nii oma ilukirjandusliku kui ka esseeloominguga, ometi on tõsi, et eesti keelde vahendatu on siiski vaid killuke kirjaniku mahukast koguloomest.

Ehkki siinkohal tuleb juttu teha kahest jutukogust, originaalis 1975. aastal ilmunud „Liivaraamatust“ ning kaheksa aastat hilisemast „Shakespeare’i mälust“, muudab asjaolu, et nad ühte köitesse on koondatud, eristamise kohati keeruliseks. See ei tähenda, et ühised kaaned teoseid tingimata mõtteliselt kokku peaks sulatama. Kahtlemata on võimalik vihiku kaht osa eraldi vaadelda, ent praegusel juhul on läinud nii nagu on – ennekõike seetõttu, et hilise Borgese tekstid on mõlemas kogus jõudnud täiusliku borgeslikkuseni, mida on küll raske iseloomustada, ent mis on varem Borgest lugenule kergesti äratuntav. Võtmesõnad, mida Borgese juttudest kõneldes harilikult pruugitakse, on ikka labürindid, sümbolid, mõistatused, kõneldakse reaalsuse eitamisest, painutamisest ja moonutamisest, salapärasusest, unenäolisusest jne. See kõik vastab tõele ning on kehtiv ka „Liivaraamatu” ja „Shakespeare’i mälu” puhul. Ainult et …

„… avaldasin selle varjunime all Madridis. Räägiti kohmakast Borgese-jäljendajast, kelle puuduseks oli tõsiasi, et ta ei ole Borges ja ometi kordab tema vormivõtteid“ (lk 88).

See tsitaat ei ole ülestunnistus ega autori iseloomustus oma tööle, vähemalt mitte otsesõnu. Tegemist on lausekatkega „Shakespeare’i mälu“ esimesest jutust, mis kannab pealkirja „25. august 1983“. Küll aga võtab see üpriski hästi kokku nii „Liivaraamatu“ kui ka „Shakespeare’i mälu“, mis mõlemad näivad esindavat elusügisesse või suisa -talve jõudnud Borgese („Liivaraamatu“ ilmumise ajaks oli tal aastaid turjal juba 75 või 76, „Shakespeare’i mälu“ ajaks juba üle 80) kõige täiuslikumalt borgeslikku väljendust. Pessimistlikumalt meeles­tatud lugeja võib seda tõdemust väljendada ka teise samalt leheküljelt leitava tsitaadiga: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

Niivõrd negatiivselt pole siiski põhjust meelestatud olla. Ehkki Borgesest on iseenda jünger tõesti saanud, oleks ilmne ülekohus seda ebaintelligentseks nimetada. Milles aga väljendub see „täiuslik borgeslikkus“? Autor oleks vaatluse alla tulnud juttudes ilmselt ilma kahtluseta äratuntav ka siis, kui sealt oleks kõrvaldatud igasugused viited Borgesele endale. Neid viimaseid on aga mitmes loos: lisaks juba nimetatud palale kirjutab Borges iseendast ka näiteks loos „Teisik“. Seal kohtub kirjanik läbi aja ja ruumi oma teisikuga. Loo kokkuvõtteks kirjutab ta: „Kohtumine oli tõeline, aga teine vestles minuga unes ja seepärast õnnestus tal mind unustada; mina vestlesin temaga ärkvel olles ja see mälestus piinab mind siiani“ (lk 13). Nendes juttudes kohtub ka lugeja Borgesega kuidagi unenäoliselt. Mull, mis lugeja ümber tekib, omandab värvingu, mis on äratuntavalt ja ainuomaselt borgeslik, aga ei muud. Vana pime mees, kelle töödest on kadunud teatav pingestav nüansseeritus, mida on ohtralt tema noorema ea tekstides, kohtub lugejaga, manab tema ette juba tuttava maailma, aga ei muud. Millestki jääb justkui puudu, midagi igatseks justkui veel. Täiuslik borgeslikkus on see, kui kirjanik mängib ennekõike vanade, tuttavate, üha korduvate teemadega.

Labaselt öeldes mõjuvad „Liivaraamatu“ ja „Shakespeare’i mälu“ jutud, nagu keegi üritaks Borgest jäljendada, haarates tema töödest kilde ja motiive, mida on peetud talle iseloomulikuks. Olukorra muudab kentsakaks ja keerulisekski tõsiasi, et see keegi on Borges ise. Tekstid on maagilise realismi esiisa (või eelkäija – selles osas ei olda siiski päriselt ühel nõul) käekirjast ja stiilist niivõrd tugevalt värvitud, et tema loominguga tuttavail ei tohiks tekkida küsimust, kelle tekstiga (või vähemalt järeleaimamisega) tegu on. Seega seisab lugeja silmitsi olukorraga, kus Borges kirjutab, aga mitte nii, nagu ta tavaliselt kirjutab (ehkki loomulikult ka seda, puudub vaid uudsusenõks), vaid nii nagu võiks oodata, et ta kirjutab. Tulemuseks on üle-võlli-Borges, mis on ühest küljest muidugi pettumus ja tekitab teatavat nõutust, teisalt mõjub lohutavalt tuttavlikult. Oleks tegemist mõne teise kirjanikuga, võiks see mõjuda eneseparoodiana. Borges sellest pääseb, osalt tänu oma reputatsioonile, osalt kirjanikumeisterlikkusele.

Kõhklust, kas raamatut maksab edasi lugeda või üldse kätte võtta, ei tohiks tekkida. Lugemisele kuluvast ajast kahju ei hakka, aeg möödub kvaliteetkirjanduse seltsis. Hoolimata mõningasest vaesusest võrreldes Borgese varasemate ja tuntumate töödega kvaliteetkirjandus antud vihikuke ju siiski on. Võib-olla oleks mõttekam olnud vahendada mõni muu tekstivalik. Proosaga ei ole praegu vahest kiiret, esinduslik valik on juba eesti keeles olemas (mis muidugi ei tähenda, et sellest aitaks). Küll aga laiub valge laik näiteks Borgese luuletuste kohal ning samuti võiks huvi pakkuda täiendav sissevaade tema esseistikasse – sellest tõuseks kasu mitte ainult Borgese, vaid kogu Ladina-Ameerika kirjanduse mõistmise seisukohalt.