20 apr.

Hästi õnnestunud kunstiprojekt

Algselt ilmunud Loomingus 4/2018.

Kelly Turk, „Rakenduslik teoloog”. Vihmakass ja kakerdaja, 2017. 76 lk.

See on üks ilmselt taotluslikult ajakirjamõõtu raamat, millest valdava osa (38 lehekülge) moodustavad fotod ning millest leiab 36 luuletust, neist suur osa on omakorda aga pigem hüüatused (nt. „arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime”, lk 62[1] või „muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks”, lk 53), mida paar korda korratakse. Ausalt öeldes tekitab kõnealune köide juba esmapilgul ning esimesel pääliskaudsel lehitsemisel sarnaseid emotsioone (ja ilmselgelt mingil põhjusel ka assotsiatsiooni) nagu mõned aastat tagasi ;paranoia kirjastuse üllitisena „ilmuma hakanud” ajakiri Neoonmust – tegemist on, suisa peab olema, teisiti ometi ei saa, väljaandega, mille eesmärk on puhtakujuline kultuurisegamine (culture jamming) ning ei muud.

Kelly Turgi ultrakaasaegsed luuletused, mis pole sageli muud, kui õige mitmele reale hakitud jutukesed (keskmise värsi, kui võib nii väljenduda, pikkus selles kogus tundub silma järgi olevat umbes kaks-kolm sõna, kuigi leiab ka teksti, mis on sõnakaupa ridadeks löödud), on eesti uuemat luulet tundvale lugejale juba tuttavad. Et tänapäeval käsitletakse luulena seda, mida autor luuleks on nimetanud, tuleb selleks pidada ka Kelly Turgi tekste, mis oleksid sageli oluliselt mõjusamad, kui need oleks vormistatud laastude või miniatuuridena (ja mõned plokktekstidena esitatud killukesed ka nii toimivad). Aga võibolla on säärane vormistuski taotluslik. Järjekordne irdsamm, mille eesmärgiks on piire ületada, norme eirata. Turgi luule on sisult pääasjalikult rolliluule, kust leiame ohtralt groteski, sekka ka argipäevaoleskelu ning n-ö filosoofilisi mõtlusi. Viimased on pääasjalikult feminismi ja naiseks olemise teemadel (nt. „kui sa oled naiseks / kahjuks sündinud / siis tea / et kui sa midagi nupukat ütled / siis see tekitab rohkem / furoori / sest sa oled fucking naine”, lk 37) ning on kiiduväärne, et neid käsitletakse. Paraku on vähe tolku olulise teema poolsöödamatusse vormi valamisest, sest vorm, iseäranis väga intensiivne vorm, mida tükeldatud, igasuguse rütmi ja kandvuse minetanud read on, juhib paraku tähelepanu sisult suures osas kõrvale. Elame üha enam maailmas, kus meedium ongi sõnum ja sestap on vaja hoolikalt kaaluda, kuidas oma tööd serveerida.

Aga teeme nüüd kannapöörde. Võibolla on säärane serveering täiesti taotluslik. Võibolla ongi eesmärgiks sõnumit just meediumi kaudu esitada. Peaks nõnda olema siis on Turk ja co (sest raamatu, iseäranis säärase, juures on fotograafi ja kujunda roll ju päratu) oma ettevõtmisega täiesti geniaalselt hakkama saanud. Turk on mängija, kes ei piiride ületamise ees kõhklema ei löö, eriti kui see on vajalik järjekordse rolli väljamängimiseks või poosi võtmiseks. Selle eest tuleb teda kahtlemata kiita. Niivõrd intensiivset rolliluulet kohtab eesti kirjanduses harva, kohati tahaks seda isegi hälbekirjanduseks pidada, aga samas vist ei anna mõõtu siiski välja. Olukorda lisab veelgi vürsti – ning annab Turgi tekstidele veel ühe lisamõõtme – asjaolu, et tegelikult saab lugeja, kes just väga eluvõõras ei ole, aru, et stsenaariumid, mida Turk oma luuletustes läbi mängib, on sageli üpriski realistlikud. Need tõepoolest jutustavad lugusid, mis võiks juhtuda paljudega, et mitte öelda igaühega.

Aga ometi. Ehkki sellistest asjadest justkui ei tohiks end häirida lasta, muudab „Rakendusliku teoloogi” visuaalne (ja küljenduslik) lahendus selle raamatu mõnevõrra naeruväärseks ega luba seda mingil põhjusel päris tõsiselt võtta. Kui, siis eksperimentaalkirjandusena, aga miski ütleb, et pigem siiski mitte. Eksperimentaalkirjanduse üheks tunnuseks võiks olla taotlus eksperimentaalne olla, kõnealuses teoses seda aga ei paista. Suurim probleem ei ole siiski mitte välimus vaid kurb tõsiasi, et tekstid kaovad pärast lugemist unustusse, meelde jäävad vaid noodsamad hüüatused („nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse, lk 44) ja see ei ole hää. Asi polegi niivõrd selles, et tekstid kuidagi iseenesest halvad oleksid – usun näiteks, et elavas esituses võiksid need kõlada päris värskelt ja kaasa elama utsitavalt. Aga raamatus ei kõneta, no kohe üldse mitte. Sellisel kujul kohe kindlasti mitte. Need lihtsalt hajuvad pääs, algus läheb kaotsi juba lõpupoolt lugedes ning lehe pööramise ajaks on äsja loetud luuletus ilmsesti juba ununenud.

Seega mis see siis on, kui see otseselt eksperimentaalne ei ole, aga samas klassikalise luulekogu kujulisse raami ei mahu? Mitte et kõik peaks sinna üldse mahtuma, aga kui tahta teha luulekogu ja seejärel anda välja trükis, kus absoluutselt kõik muu niivõrd intensiivselt luulest üle sõidab siis võtab paraku õlgu kehitama küll. Peaks see nüüd tõepoolest olema lihtsalt culture jamming, siis tuleb nentida, et Turk teeb seda suisa imeliselt hästi, ehkki paraku tiksub kuklas mõte, et kas seda siiski on vaja üldse teha, sest isegi kultuurisegamise eesmärgiks on sageli mingi kestva sõnumi edastamine. Ei tahaks kõlada mingi vinguva vanameelsena (ehkki tõenäoliselt paljude jaoks juba mitu lõiku tagasi nii läks), ent kui luuleraamatu läbilugemisel on enam-vähem ainsaks emotsiooniks, et oli paras rock’n’roll, kunstiliste fotodega ja puha, aga tekstidest jäid meelde vaid lühikesed ja sageli provotseerivad hüüatused („tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees, lk 73) siis tahaks kogu seda ettevõtmist luulekogu asemel pigem performance-etenduseks nimetada.

Et raamat ei saa aga (vist) performance olla, ei oskagi muud teha, kui õlgu kehitada ja öelda, et tõesti, hästi õnnestunud kunstiprojekt. Kelly Turgi luuletused on alati tundunud pigem esitusluule materjalina kui millegina, mida raamatust lugeda, ent see selleks. Autoril on vaba voli oma tekstidega toimetada nii nagu tema äranägemine ja südametunnistus seda ette näevad. Paraku ei saa ka kriitik mitte vaiki olla, kui valitud lahendus silma ja hinge kraabib, mistap jääb üle vaid soovitada järgmisel korral pisut vähem ekstravagantselt toimetada. Võibolla pääsevad siis ka luuletused, mis võiks ju ometigi ühe luulekogu keskmes olla, paremini mõjule.

[1] Raamatus puuduvad tegelikult leheküljenumbrid, mistap võib siinses kirjatöös mõnel puhul nende osas ette tulla ka eksimusi.