11 aug.

Õismäe unenägu

Algselt ilmunud Vikerkaares 7–8/2015.

steven vihalem. „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality”
Toimetanud Mart Kalvet. Kujundus Indre Suur. ZA/UM 2016. 167 lk.

Õismäel uitavad ringi vene keelt kõnelevad hindud ja riietel eesti lippe kandvad, aga eesti keelt mitteoskavad kanepisuitsetajaist skinheadid. Suitsu müüvad kioskid on kadunud ja alkoholipoe asemel on avatud noorte moslemite keskus. Otse loomulikult on see düstoopia. Ja otse loomulikult on lisaks sotsiaalsetele muutustele, mille on põhjustanud ulatuslik immigratsioon (ja mitte ainult islamimaadest), aset leidnud ka mingi murdeline, kataklüsmiline sündmus, mille täpne olemus jääb lugejale alatiseks saladuseks, ent millele viidatakse kui Külastuspäevale. Mida lugeja Külastuspäevast teada saab, on aga, et toimunud on (otse loomulikult!) EMP-rünnakud, mis on moodsama tehnika rivist välja löönud ning „LP, VHS, CD, DVD – akronüümid minevikust on söönud ennast igavikku” (lk. 22). See on düstoopia, see on (olnud) apokalüpsis. Midagi on juhtunud ning Õismäe ei ole enam see, mis ta on olnud varem ning nii tegelased kui lugeja tajuvad seda teravalt („Midagi on valesti. Õismäe on valesti.” lk. 21). Hoolimata temaatikast on tegemist sajaprotsendilise koharomaaniga. Tegevus toimub Õismäel, mõned (pool)hallutsinatoorsed (sest narkootikume tarvitavad selle raamatu tegelased üsna palju) sündmused kui mitte füüsilisel, siis ideelisel tasandil ka mujal. Lugejal, kes Õismäega tuttav ei ole (nagu näiteks siinkirjutaja), võib tekkida raskusi tegevuspaikade ette kujutamisega, sest asumit ja sääl aset leidnud muutusi kirjeldatakse täieliku iseenesestmõistetavusega, nt. „Mõned modifikatsioonid siin-seal ja mõned varemetes majad, kuid üldjoontes sama – viiekorruselised siinpool teed, üheksakorruselised sealpool, taamal märkan torne, isegi raamatukogu on alles. Suurel Ringteel on ristmike asemel ikka veel väiksemad ringteed, üheksakordsete paneelmajade kõrval suursuguselt avarad augud. [—] Ringteele lähemale jõudes märkan, et Suurt Ringteed ümbritsevad puud on juba päris vanaks jäänud.” (lk. 19).

Aga just sotsiaalne muutus, sest füüsiliselt polegi tingimata nii palju muutunud, on raamatu keskmeks nii sisu kui ka vormi mõttes. Autor ise on teost mitmel puhul nimetanud esimeseks eesti anarhoislamistlikuks romaaniks, tagakaanel uhkeldab kirjeldus, mille kohaselt on „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” „kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes”. Autor on noor vihane mees, kes kritiseerib (ja mitte pelgalt ei kritiseeri vaid ka siiski arutleb selle üle) süsteemi ja kultuuri, aga autor on ka noor eestlasest liberaalne moslem – päätükk 1.10.2. „ramadan. man” on päevik autori kaheteistkümnenda ramadani ajast, paastust, toimetulekust lastega jne. Iseenesest harilik nooremapoolse pereinimese elu. Ramadani pidamine mõjub eesti lugejale praegu veel ilmselt tavatuna, aga ega seegi tänapäeval, mil eestlasest moslem enam mingi imeloom pole, midagi ennekuulmatut ole.

Islam – nagu võib ka tagakaanelt aru saada – on raamatus läbivalt pildil. Juba sõna taqwacore viitab põhjalikule seosele mitte ainult traditsioonilise, Koraanist tõukuva islamiga, vaid ka kaasaegseis lääne islamikogukondades leviva liberaalse islamiga. Taqwa tähistab klassikalistes islamiallikates jumalateadlikkust või jumalakartust (või vagadust, oleneb koolkonnast, autorist ja tõlkest), enese hoidmist selle eest, mis ei ole Allahile meelepärane. Taqwacore on aga USA kirjamehe Michael Muhammad Knighti 2003. aasta romaanist „The Taqwacores” tulenev termin, mis tähistab islamitaustaga punkmuusikat ning sellega kaasnevat eetost. Raamatus pole mitte ainult moslemid Õismäe (ja näib, et kogu Tallinna) päämisteks asukateks, vaid õigupoolest on Õismäe, Mustamäe ja Harku Uus-Mekaks, Uus-Mediinaks ja Kõrbeks ümber nimetatud (lk. 99). Lisaks neile eksisteerivad kaardil veel Uus-Kairo, Uus-Jeruusalemm, Uus-Darfur jne. Eesti alast, mis olla enne suuremat sisserännet ju üsnagi tühi olnud („pealinnas elas mingi 600 000 inimest, maapiirkondades teist sama palju”, lk. 100) on saanud moslemitele omamoodi Tõotatud Maa (mis seejuures on „lamedaim maa, mida nende [nimetatud asulate] uued asukad on elu sees näinud”, lk. 104) ning põhjus, miks neist on saanud uued pärisperemehed on lihtne – ühiskonnas tõrjutud moslemid hoidsid kokku ning olid seetõttu Külastuspäevaks valmis, erinevalt teistest, kes omavahel purelesid (lk. 103).

See on aga mõttekäik, mis väärib tähelepanu. Potentsiaalses kataklüsmilises olukorras, mis üht lääneliku (olgu või Ida-Euroopa) ühiskonna linnu võib tabada, tuleks ilmselt kõige paremini toime need kogukonnad, milles on kogukonnasisene sidusus suurim. Mõistetavatel põhjustel on nendeks üldiselt hilisimmigrantide kogukonnad, usuline taust pole siinkohal oluline, ehkki ei saa salata, et nt. Lähis-Idas on kultuurilistel põhjustel sugulus- ja kogukonnasidemetel oluliselt suurem roll, kui individualiseerunud Oktsidendis. Kõige selle juures pole tegemist aga vallutuslooga, oh ei. Päätükis 1.17. jutustab näiteks vanaisa oma lapselapsele enda pöördumisest ja ümberlõikamisest, nentides, et poisil „joppas”, et talle see protseduur kohe pärast sündi tehti (lk. 143). Lapselapse nimi on aga … Uku! Eestlased on täiesti olemas, küll islamisse pöördunud, vähemasti märkimisväärsel hulgal. On’s muinaseesti jumaluse nimi siinkohal autori taotluslik torge või mitte, see jääb teadmata.

Romaaniks on seda raamatut pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Järjepidevuse mõningane olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida sellele teosele ette heita saab. Raamatute klassikalisemate ja konventsionaalsemate vormidega harjunud lugejat häiriks võibolla ka erinevates päätükkides erineva kirjatüübi kasutamine, aga selleski pole midagi ennekuulmatut. Põhimõtteliselt saab iga päätükki lugeda iseseisva lühiloona, seejuures on neil ka ilmselgelt erinevad jutustajad – kõiketeadev jutustaja, päätegelane Leon, autor Vihalem ise, prussakas Nakong jne. Mitmed päätükid ei puutugi üleüldse Õismäel toimuvate sündmuste narratiivi ning on küllap autori poolt mõeldud lihtsalt laiemat konteksti avardama, ehkki kohati mõjuvad veidi kentsakalt. Sääraste päätükkide hulka kuulub näiteks juba mainitud 1.10.2. „ramadan.man”, aga samuti 1.12. „3.0 üksikut rändurit ehk kuidas magalahipid käisid EHI-s tekstianalüüsi õppimas”, mis oma avalausega („Kolm üksikut rändurit ratsutavad pöörasel LSD-karul mööda metsiku Lääne-Tallinna tühermaid.” lk. 105) annab üsnagi üheselt märku, millest selles napis päätükis juttu tuleb. Üks kahtlemata omapärasemaid osi „6ism2e_dpi_errorist” on aga aga päätükk 1.8, mis kannab päälkirja „ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee” (lk. 59–77) ning on vormistatud tõepoolest esseena. Carl Gustav Jungi, Slavoj Žižeki, Hermann Hesse, Jean Baudrillard’i, Umberto Eco ja teiste töödele toetudes arutleb Vihalem jumalike üliolendite ja tulnukate küsimuste üle, mida tinglikult võiks näha ka laiema vaatena „teisele” või „võõrale”. Paraku jääb veidi selgusetuks, mida lõppkokkuvõttes öelda tahetakse, sest arutelu sumbub kokkuvõttes tsitaatidesse ja hakkab seetõttu targutamisena mõjuma. Käesolevale teosele võib andeks anda nii mõndagi, aga kui „ufo ja mina” oleks ajaveebi või Facebooki postitusena täitsa muhe lugemine, ei suuda see end ilukirjandusliku teose eraldiseisva osana kuidagi õigustada. Paratamatult tekib tunne, et autor on püüdnud kuidagi jõuga teosele rohkem filosoofilist kaalu anda, aga välja on kukkunud ikkagi pelgalt „diipi panemine”. Midagi sarnast toimub ka päätükis 1.15 „väljasõit rohelisse”, aga sedakorda on mõtisklusega tekst üldisesse narratiivi integreeritud, kuivõrd päätüki lõpul antakse mõista, et tegu on mõtetega tegelase pääst ja paberilt.

Lugu islamiseerunud või islamiseeruvast Oktsidendist, olgu siis mis põhjusel ja viisil tahes, on nii kodu- kui välismaises ilukirjanduses saanud moeteemaks, mida töödeldakse ümber hulgal erinevatel viisidel. Vihalem annab aga sellele huvitava nüansi, paigutades tegevustiku maailma, kus islam pole varasemaid kultuure mitte asendanud, vaid sujuvalt nende osaks muutunud ja veelgi enam muutumas. Seda küll katastroofiliste sündmuste ja nendega kaasneva sotsiaalse segaduse tulemusena, mitte tasapisi hiilides nagu näiteks Michel Houellebecqi „Alistumises”. Elanikkonna ja nende kommete teisenemine, mis käib käsikäes üldplaanis püsiva genius lociga (sest Õismäe pole enam see, ent ta on siiski eksimatult äratuntavalt Õismäe) illustreerib sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi üldjuhul paremini kui järsule asendamisele rõhuv mudel, seda isegi katastroofijärgses ühiskonnas, sest katastroof iseenesest ühiskonna moodustajate (st. inimeste) nägemust sellest, kuidas ühiskond ja maailm peaks toimima, tingimata ei muuda (kui jätta kõrvale stsenaarium, mille kohaselt mingid populatsioonid või nende osad lihtsalt füüsiliselt likvideeritakse), küll aga loob võimalusi uute ja teistsuguste hoiakute tekkimiseks ja levikuks. Ja ühtlasi sunnib oma varasemaid vaateid revideerima, kui peaks ilmnema, et nende järgi ei ole katastroofijärgses maailmas võimalik enam elada.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on oma puudustest hoolimata siiski üks möödunud aasta omanäolisemaid ja julgemaid teoseid. Vihalem ei ole end tagasi hoidnud vaid on lasknud sulel lennata, tulemuseks on kohati küll lonkav (aga debüüdi puhul teatav rabedus ei üllata ning on mõistetavgi), ent igati originaalne kirjatöö, mis pole küll ilmselt igaühele meele järgi, ent annab lugejale kenasti edasi nii magalarajoonide hõngu kui ka teatavat ängistust, mida muutus, aga ka eemalolek tuttavast paigast võib tekitada. Raamat on sageli unenäoline ning lugejale jääb nii mõndagi ähmaseks, kohati kimbutavad narratiivis järjepidevusprobleemid, ent lõppkokkuvõttes ei saagi kindel olla, kas see on autori jaoks esmatähtis olnud. Õismäelasi kõnetab see teos ehk teisiti kui teisi, paiku mittetundvale lugejale saab ennekõike aga osaks toores, kohati inetu, suitsuhaisust läbiimbunud ja roppustega vürtsitatud tunne, määratlematu miski, mis suudab kõnetada ka hoolimata puudujääkidest ning ebakõladest. Pääaegu nagu unenägu või hallutsinatsioon, millena selle raamatu lugu või lood sageli ka mõjusid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga