28 dets.

Kitš kitši pääl, klišee klišee pääl, ilma erilise sihita

Algselt ilmunud Vikerkaares 12/2019.

Mikk Pärnits. Must Mägi. Tallinn:Tänapäev, 2019. 220 lk.

Mikk Pärnitsa värskeim romaan on kultuuriajakirjanduses seni pälvinud vaid mõõdukat tähelepanu. See on kooskõlas autori kaliibriga, sest olgem ausad: ehkki oma mitmesuguste väljaütlemistega on Mikk Pärnits pälvinud ohtralt tähelepanu, ei ole ta laiema avalikkuse ees oma ilukirjandusteostega just silma jäänud, hoolimata sellest et tal neid – nii proosa kui luuleraamatuid – on juba terve rida trükivalgust on näinud.

Seda enam torkab silma, et see vähene vastukaja on olnud äärmiselt polariseeritud. Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja Priit Hõbemäe sõnutsi on Mikk Pärnits eestimaise pulp fiction’i kuningas.[1] Arvustuse võrdlemisi ülistavat tooni mahendas küll veidi kirjutaja varasem kommentaar Õhtulehe raadiosaates „Jutupaunik“, kus ta nimetas Pärnitsat „vastuoluliseks ja skandaalseks kolumnistiks“ ning teost klassikaliseks pulp fiction’iks, meelelahutuslikuks, žanripuhtaks sopakaks, mille läbilugemisele järgnevat mõte „mees mõtleb ikka igasuguseid asju välja“.[2] Valulikumalt reageeris luuletaja Kelly Turk, kelle arvustus päädis lausega „Kirjanik Mikk Pärnits, mida ma tahan öelda, sinu teos on läbikukkunud.“[3] Kui Hõbemägi hindas ennekõike raamatu ilukirjanduslikku potentsiaali lobeda ajaviitelugemisena, siis Turki häiris Pärnitsa küündimatus kirjeldada ajastukonteksti ning tema teose kahvatus võrreldes sarnaseid teemasid puudutanud kirjanikega.

Ühest küljest ei saa tõesti salata: „Must mägi“ on väga lobe lugemine, jutt jookseb autoril igatahes kenasti (kui väikesed keelelised lapsused kõrvale jätta). Narratiivi ehitamise ning jutustamise mõttes on Pärnitsale raske midagi ette heita. Sõna valdab ta hästi ning see, et žanriliselt on otsustatud just põneva ulmejutu kasuks, annab niigi hästi voolavale loole ainult juurde. Tegelased on isevärki, nende veidrused ja eripärad kenasti esile tõstetud, sündmustik on pingestatud, action’it on omajagu. Aga oh häda! See kõik ei vii eriti kusagile. Raamatu kulminatsioon on mannetu mis mannetu. Klišeelikul kombel sekkuvad muidugi võimuesindajad, kes „suure asja“ maha salgavad ja avalikkusele valetavad, et midagi sellist pole kunagi olnud. Nojah, eks ta ole. The truth is out there!

Ega sellest muidu olekski midagi, aga kokkuvõttes keerab säärane etteaimatav lõpplahendus mõnevõrra tuksi ka kogu eelnenu. Tekib üsna klassikaline olukord, kus positiivne mulje millestki seni veatust (või vähemasti igakülgselt talutavast) ühe n-ö suure vea pärast täielikult kokku variseb. Mõõduka antikliimaksi järel näeb lugeja järsku pimestava selgusega tervet hulka kohti, kus teos lonkas. Ja neid kohti jätkub.

Ühe väiksema ja võimalik ka, et (vähemalt osaliselt) kunstiliselt põhjendatava probleemkohana tuleb mainida autori keelepruuki. Kuigi lugu jookseb ladusalt, torkab ometi silma hulk keelendeid, mis ei mõju eesti keeles kuigi loomulikult. Olgugi et jutt on pandud tegelase suhu (ja eks kõnes on ju kuuldud tõelisi veidrusi), mõjuvad nt lk 197 „natukene staatikat“ (tähenduses „sahinat“ – static), lk 93 „telefoni spiiker põhjas“ („kõlar“ – speaker), või sageli korduv „sigil“ juba liiga veidrana. Heakene küll, võibolla on kirjanikuhärral olnud kavatsus oma tegelased sihilikult konarlikku ja võõrmõjulist keelt rääkima panna. Raamatu viimasel (!) leheküljel pruugitud lause „Ebamäärane gelatiinne (minu esiletõst – R.A.) mass sirutas Andu poole“ tekitab aga küsimuse, et kui autor on keelelises mõttes pime ja kurt, siis kus on olnud keeletoimetaja silmad ja kõrvad? Isegi häälduspärastatud „želatiinne“ ületaks juba nii mõnegi keelepuhtuse (ja keelelise tervemõistuslikkuse) armastaja taluvusläve, ent sellisel viisil süüdimatult pruugitud vorm, mis ei ole seejuures ka otsekõne osa, võiks autorist nii mõnegi lugeja silmis suisa eesti keele hauakaevaja teha.

Keelevigadest ja -küsitavustest olulisem on aga see, mida tahaks esimese hooga ebaoriginaalsuseks nimetada, kuid mida nii mõnegi piisavalt kultuurispetsiifilise elemendi (Uku Masingu prillid, Friedebert Tuglase päevik) olemasolul ehk kuidagi teisiti nimetama peaks, ent mis sellest hoolimata olukorda palju paremaks ei teeks. Süžee, mida võiks skemaatiliselt kirjeldada kui „valitsuse paranähtuste programm ja selle järelmid → suur ja ohtlik paranähtus → ootamatud kangelased (ja okultse iseloomuga „reliikviad“, mida nad oma seiklustes kasutavad) → intensiivne kulminatsioon → valitsus salgab toimunut“ on nii kulunud, kui olla saab. Seda on loetud lõpmatust hulgast pehmekaanelistest ajaviiteromaanidest ning korrutatud ka kõikvõimalike filmide ning telesarjade stsenaariumes. Mis on Pärnitsa variandis erilist? Olgu, peab tunnistama, et harjumuspärase „Salatoimikute“ stiilis looga tõesti tegu ei ole – sündmustik hargneb Nõukogude Eestis (tagasivaade ja ajalooline taust) ning praeguses Eestis. Omaette murekoht on muidugi Kelly Turgi tõstetud küsimus ajaloolise konteksti autentsusest ja täpsusest. Nimelt laseb Pärnits siin oma fantaasial lennata, aga side tegelikult toimunuga (Nõukogude paraprogrammide olemasolu pole ju ometi mingi saladus) jääb nõrgaks. Sellise lugeja jaoks, kes midagi ajaloost jagab ning mõtlemisvõimet täielikult välja lülitada ei oska, hakkab see kipakas-kohmakas konstrui üsna kiiresti lagunema.

Sama nõrgaks jäävad Pärnitsa tegelased. Mitte nõrgaks teoses tegutsevate inimestena, vaid nõrgaks just tegelastena. Põhiprobleem seisneb siinkohal selles, et lugeja ei saa ühestki neist just ülemäära palju teada. Jah, see, mille poolest nad normaalsetest inimestest erinevad, on selge, ent see on ka kõik. Napid ekskursid nende minevikku või kujunemislukku ei anna just palju juurde. Tegelased on täielikult ohverdatud sujuva narratiivi – lobeda loo – kirjutamisele. Nad on taandatud oma eripäradele ning toimivad vaid nende teenistuses. Ilmselgelt ei ole üks põnevuslugu koht, kus hakata lahkama peaaegu action-kangelaslike tüüpide elulugusid, ent neisse kübekese enama inimlikkuse lisamine tulnuks ainult kasuks, et raamat ei mõjuks odava B-kategooria ulmepõnevikuna. Keskmise märulifilmi peategelane kipub olema palja ülakeha ja kummipumbatud rinnalihastega relvakangelane, kes niidab automaadivalangutega pahasid nagu loogu (ja see on suuresti kõik, mida ta üldse teeb, sest üldiselt sellest piisab, et kriisiolukord lahendada), aeg-ajalt ehk peatudes, et kellelegi ka lõuga anda või mõnd seina mööda üles ronida. Võimalik, et kusagile mahub ka põgus tagasivaade raskesse lapsepõlve / flashback’id traumeerivast elusündmusest / kättemaksule sundinud ülekohtu meeldetuletus. Pärnitsa tegelased on selles mõttes üsnagi sarnased – nad on võrdlemisi ühemõõtmelised ning nende ainus roll on olla paranormaalsete võimetega või muu kiiksuga. Lõppkokkuvõttes lahendavad nad olukorra, mis on lugejale vahepeal juba lootusetuna tundunud, ehkki lugeja muidugi teab, et lõpuks pääsevad kangelased siiski katastroofist. Ja lugeja teab, sest kogu eelnev ehitustöö on olnud kas äärmiselt viljakas või täiesti viljatu. Täiesti viljatu juhul, kui autoril on olnud mingisugunegi kavatsus teose sisuga midagi öelda. Äärmiselt viljakas, kui autori eesmärk on olnud kirjutada etteaimatavat ja mõtlemist eriti mittenõudvat sopakat. Mitte ükski (põgus) filosoofiline passaaž ega kultuurilooline kild või motiivike, mida süžee vääramatu ja ettemääratud lõpu poole viivatesse peatükkidesse vahepaladeks puistatud, ei oma siin enam vähimatki tähtsust.

Lühidalt – tegu on filmiliku sopakaga, mida päästab vaid (enamjaolt) ladus ja lugeja närve mõnusalt kõditav sõnavool, aga seda muidugi vaid juhul, kui lugeja suudab oma umbusumeele välja lülitada. Jääb see tööle, pole raamatul lootustki, sest intellektuaalset stimulatsiooni sellest ei leia või kui, siis vaid teose tekstuaalsel analüüsil. Kusjuures, Pärnitsa varasema romaani „Kaotaja“ tagakaanetekst rõhutab, et teosel on „film noir stiilis süžee“. Filmilikkus näib niisiis Pärnitsa jaoks olevat midagi taotluslikku ja iseloomulikku. Paraku peab „Musta mäe“ puhul nentima, et välja on kukkunud üsna lahja straight-to-video teos.

Ligi kümme aastat tagasi kirjutas Mihkel Kunnus Pärnitsa debüütromaani „Hundikutsikaeetika“ arvustades ühe näidislõigu kohta: „Loomulikult pole siin mingit süsteemi ega loogikat. Sidususe annab emotsioon ja kohati isegi riim. … Mingis mõttes on analüütiline lähenemine või lähilugemine sellise teksti puhul sama kohatu ja sündsusetu nagu tõlkesubtiitrid Eurovisioni lauluvõistluse ülekannetel: ilma vastava muusikalise joobeta, ilma sama emotsioonita jääb järele vaid piinlik totrus; samavõrd naeruväärne kui kohata kaubamajas riiulite vahel ostukäru lükkavat Lordit, sarved peas ja nägu kummi täis.“[4] Kahjuks peab nentima, et ülemäära palju just muutunud pole, tekst põrutab lugeja pihta endiselt vaid lihtsakoelisuse ja toore jõu (pinge) kombinatsiooniga, aga mõttetegevust eriti ei soosi. Mikk Pärnits võiks oma kunstilisi nuge teravamaks ihudes vabalt pälvida lihtsat ja põnevat lugemist otsiva publiku tähelepanu (kui endale teatavat labasust lubada, siis võetagu filmimaailmast võrrelda kasvõi Michael Bayga, kelle kassahittidest filme kriitikud üsna üksmeelselt maha teevad). Aga selleks tuleb teha ka vastav otsus, mitte kõõluda kahe maailma vahel, kumbagi õieti kuulumata. Kirjuta pealegi sopakaid, Pärnits, aga jäta siis vähemalt ajalugu ja Masingu prillid rahule.

13 dets.

Ants Oras ja tema Tartu

Ants Oras ja tema Tartu
Ettekanne 2019. aasta Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna üleandmisel Tartu Kirjanduse Majas, 8.12.2019.

Alustagem sellest, et tuletame endile meelde, et Ants Oras oli siiski päälinna poiss. Tartusse jõudis ta 1919. aastal, mil asus õppima vastavatud rahvusülikooli „ajaloo-mõtteteaduse fakulteedi kirjanduse-keeleteaduse osakonda”. Tollal ei olnud aga kahe linna suurusevahe veel nii põhjalik nagu meie ajal. Võib esitada veidi andmeid: 1918. aastal oli Tallinnas 105 789 elanikku, mis on üsnagi võrreldav praeguse Tartuga. Tartus oli sellal aga umbes 50 000 elanikku, lisaks üliõpilased ja muu pooleldi ajutise iseloomuga seltskond. Seega oli Antsu, tollal küll veel Hans Gottfriedi, jaoks n-ö õhuvahetus vähem radikaalne, kui praegusel ajal, mil nii mõnigi päälinnast tulija omast arust suisa väikelinna satub.

Elanike arv aga elanike arvuks, tõsiasi on, et tollal oli Tartu puhtfüüsiliselt palju väiksem, kui praegu. Kui vaadata 1920. aastate lõpust pärinevat Tartu linnaplaani, siis võib näha, et teisel pool Emajõge piirdub linn Ülejõega, ulatudes küll Raadi suunal kalmistuteni ning teisel pool Jaama mõisani. Siinpool jõge on asustus tihedam, ent tänapäeval pilgule siiski võõras – linn koosneks justkui Kesk- ja Supilinnast, Karlovast ja raudtee äärde kasvanud Vaksali linnaosast. Lisaks neile jäävad administratiivpiiri sisse veel märkimisväärse asustuseta ning napilt õlletehaseni küündiva Tähtvere eesmine serv; veel üksinduses seisva Maarja mõisa juurde ehitatud ülikooli kliinikud; linnaga juba liidetud, aga omaette elu elav vaikne Veeriku; ning vaikselt välja kujunevad, aga esialgu veel hõredad Tammelinn ja Ropka. Ja 1919. aastal polnud veel kõike sedagi. Linnas, kuhu Hans Gottfried saabus, ei olnud veel mõndagi, mis hiljem harjumuspäraseks sai ning seda nii temale endale kui meie aja inimestelegi. Ja ometi oli selles linnas mõndagi, mis meie ajal enam sugugi nii harjumuspärane pole.

1918. aasta detsembrist kuni 1920. aasta 25. märtsini teenis Oras kaitseväes staabikirjutajana, mistap annab see tema tollasele elule iseäranis põneva mõõtme – nimelt oli ta – nagu paljud noormehed siis – ühtaegu nii sõdur kui üliõpilane. Tõsi, Oras ise on meenutanud, et staabikirjutaja võis teenistusest vabal ajal elada oma korteris. Ja just siitkohalt alustame Ants Orase Tartu-kohtade ekskursiooni.

Orase esimene peatuspaik, toosama „oma korter” õppursõduripõlves, oli kohas, kus praeguse aja tartlased maja olemasoluga alles harjuvad. Aadressil Rüütli tn 7, Rüütli ja Küütri tänavate nurgal, kus nüüd asub uusehitis, paiknes tollal maja, mille ühes pooles pidas pansionaati Peeter Põllu abikaasa Helmi, kelle asutuse teisel korrusel leidis peavarju ka noor Hans Gottfried. „Oma korter” polnud tegelikult muidugi oma nagu selle ja osalt praegusegi aja üliõpilaselule omane. Ühes toas elati viiekesi, leppida tuli literaarse kallakuta toakaaslastega. Hiljem asus samas majas Segerlini restoran, mis on ehk tuntum 1935. aastal saadud nime Kuld Lõvi järgi. Maja hävis teatavasti II maailmasõjas. Teenistusajal pidi Oras viibima aga kasarmus, millena oli kasutusele võetud tollane ühiselamu ning kuni hilise ajani rahvusarhiivi koduks olnud Hetzeli tänaval (praegu Juhan Liivi 4).

Kui ülikool 6. oktoobril 1919 loengutega alustas, oli kuraator Peeter Põld saavutanud väekohuslaste vabastamise õppetöö ajaks. Ants Oras asus õpingutele ning esialgu möödus tema õppetöö peaasjalikult ülikooli päähoones.

Õpingute kõrvalt leidis Oras siiski aega ka üliõpilaselu n-ö vabakava jaoks ning liitus juba 1919. aasta oktoobris Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Tõsi, õige kiiresti hakkas Orast häirima lausjoomine ning kultuuritegevuse puudumine. Selle olukorra võtab ta ise kokku nendinguga, et sõjaoludes kalduvad paljud carpe diem filosoofiat omaks võtma. Aga neid, keda korporatsioonide ning korporantlike seltside elukorraldus häirib, on teisigi, ning nõnda jõuame järgmisse märgilisse paika Orase elus.

1920. aasta mais kohtusid pärast Vanemuise aiakontserti Oras, Oskar Loorits ja sakalane Nikolai Roosa (hiljem Enn Terasmäe), kes löövad käed asutamaks uut, uuetüübilist üliõpilasseltsi, mida esialgu nimetatakse Eesti Üliõpilaste Ühinguks, aga mis sama aasta sügisel saab teadupärast nimeks Veljesto. Kui veel paikadest rääkida, siis asutamiskoosolekud, kus ka Oras kohal oli, leidsid aset mitmes kohas, teadaolevalt ka aadressil Lossi 28, krt. 5 ning Hetzeli tn 1. Aja jooksul on aga mõned aadressid nihkunud ning Lossi 28 on tänapäeval linnarahvale tuttav Püssirohukeldrina. Juhan Liivi 1 on aga räämas ning mahajäetud väike hoone, millest on raske üldse midagi ette kujutada. Hiljem tegutses Veljesto Tartus õige mitmes erinevas kohas, sh nt Lai tn 1, Riia tn 41, Veski tn 65 ja Lutsu tn 8 (praegune mänguasjamuuseumi maja), ning pole põhjust arvata, et seltsi asutaja Ants Oras neissegi ei sattunud.

Üks kummastavamaid pilte ja tõenäoliselt ka varaseim teade Ants Orasest siin, selles majas, on ebamääraselt dateeritud 1923. aastasse. Kõrgresolutsiooniga skaneering võimaldab suurendades üsna üheselt kindlaks teha, et tegu on tollesama motiivi sääl ahjuseinal, mitte lihtsalt sarnasega. Seejuures pandagu tähele, et Eesti Kirjanikkude Liit ja Eesti Kirjanduse Selts omandasid selle maja alles hiljem ning kolisid siia 1933. aastal. Foto ise on üles võetud kristlike üliõpilaste konverentsil.

Ants Orase hilisemad käimised siin majas olid eelduste kohaselt aga tihedad, kuivõrd 1930ndatel tegutsesid siin korraga nii Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kirjanduse Selts, ajakirja Looming toimetus, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali valitsus, Akadeemiline Emakeele Selts ning Akadeemiline Kirjandusühing.

Ants Oras lõpetas Tartu Ülikooli 1923. aastal – selleks ajaks oli ta tõesti ka juba Ants, nime eestistas ta 1922. aastal. Säältpääle kuni 1928. aastani oli ta aga erinevate stipendiumide toel märkimisväärse aja välismaal, algul Leipzigis, hiljem Oxfordis. 1928. aastal Tartusse naastes sai temast inglise keele ja kirjanduse õppejõud, ent seejuures jagas ta oma aega Tartu ja Helsingi vahel, õpetades mõlema linna ülikoolides.

Nii 20ndate alguse õpinguteaega kui ka õppejõuaega pärast 1928. aastat jäi kahtlemata mitmesuguseid tegemisi. Seejuures on teada, et Oras oli üks neist paljudest, kes armastas aega mööda saata ka Werneri kohvikus. Kirjanduses on Orase Werneri-istumise jäädvustanud Jaan Kross oma „Mesmeri ringis”. Tsiteerin: „Ma kõndisin läbi teise kohvikuruumi. Kui oleksin kedagi silmanud, kellele juurde astuda ja hetkeks istuma jääda, oleksin vastavad minutid küllap leidnudki. Aga tuttavaid poisse ega tüdrukuid ses roosade seintega, ümarike kohvikulaudadega ja mõnede seinteäärsete loožidega ruumis ei paistnud. Ja prominentide juurde, keda ma seal normaalsel viisil silmasin, polnud mul asja. Olgugi, et nad olid sel kellaajal, kaheteistkümne ja ühe vahel, vähemalt oma põhiesindusega seal – Ants Orase ja tema kauni Lydia-proua lüümed profiilid ja raamatukaupmees Raudsepa hallikirju kikkhabe mida (kui ei teatud, et Jaan Tõnisson kohvikus ei käi) oli mõnikord tema omaga ära vahetatud, ja luuletajad Valmar Adamsist Ferdinand Karlsonini. Aga nagu öeldud, nende juurde polnud mul asja.”

Eksis Kross Ants Orase abikaasa nimega sihilikult või kogemata, pole isegi oluline, ilukirjandus on ilukirjandus, isegi kui sügavalt memuaarne. Tõsi on aga see, et just Liivia Lüüsiga abiellumine tõi Ants Orase ellu paikade mõttes märkimisväärse muutuse nagu sääraste sündmuste puhul ikka kipub olema. Antsu ja Liivia abielu registreeriti 28. veebruaril 1931, misjärel sai Antsust professor Aadu Lüüsi, lastehaiguste õppetooli juhataja, ja tema abikaasa Ella koduväi. Lüüsid eraldasid Orastele osa oma korterist. Kus Ants Oras oma vahepäälsetel õpingu- ja tööaastatel oli elanud, ei ole teada. Nüüd sai ring aga täis ning Oras jõudis tagasi Rüütli ja Küütri nurgale, tõsi, seekord teisele nurgale. Lüüside suur korter paiknes samas majas, kus Kolme Koopa kohvik, ehk praegu hübriidaadressiga Rüütli 9/Küütri10/12, kõige ülemisel korrusel. Hele Lüüs, Liivia õde, on meenutanud, et maja kelder olnudki enne sääl kohviku avamist Lüüside ja teiste majaelanike kartulikelder. Antsu ja Liivia käsutusse sai kaks tuba, millest ühe (magamistoa) aken oli Rüütli tänava poole, teise (Antsu töötoa) aken aga Küütri tänava poole.

1930ndateks oli ka Tartu linn juba omajagu kosunud ning välja olid kujunenud terved linnajaod, mida 1920ndate algul veel polnud. Nende hulgas ka juba osa Tähtverest, mis, teadagi, paremal kohal ja järjel olevaid õpetlasi-haritlasi ligi tõmbas. 1935. aastal ostiski professor Lüüs Tähtverre nelja korteriga maja.

Majas, aadressil Vikerkaare 4, asusid alumisele korrusele elama Lüüsid, ülemisele Orased. Vahepääl oli samas majas korteris ka Aleksander Aspel. Erinevalt Ants Orase Rüütli tänava elupaikadest, millest esimene on hävinud ning teine seest täielikult ümber ehitatud, on Vikerkaare 4 säilinud siiani.

Sellest majast lahkusid Orased 1943. aasta aprillis, et siirduda pagulusse. Poliitilise politsei läbiotsimisprotokolli järgi jäi maha veidi mööblit ning ca 2000-köiteline raamatukogu. Mööbli tunnistas Aadu Lüüs endale kuuluvaks. Hiljem järgnesid Lüüsid Orastele pagulusse.

20 nov.

Raamatukogusid rünnatakse! Kordan, raamatukogusid rünnatakse

Algselt ilmunud Eesti Päevalehes 20.11.2019.

Meediasse jõudnud uudis („Ministeerium kärpis vanglatest raamatukogud”, Postimees 14.11) sellest, et justiitsministeerium on otsustanud detsembrist sulgeda vanglaraamatukogud, on üks säärastest, mis paneb esmalt nördima ning seejärel tekitab tõsiseid küsimusi Eesti õigus- ja vanglasüsteemi toimimisaluste kohta.

Vanglateenistuse andmeil on vangidega tehtava töö eesmärk taasühiskonnastamine. Lubatagu siinkohal tsiteerida vanglateenistuse kodulehte: „Igasuguse vangidega tehtava töö eesmärk on taasühiskonnastamine. Sellega tegeleb väiksemal või suuremal määral kogu vangla. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on aidata vangil säilitada ja luua olulisi ning positiivseid sotsiaalseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada toimetulekuvõimet ning mõjutada teda käituma õiguskuulekalt.” Lühidalt, tänapäeva Eesti vangla eesmärk ei ole ei karistamine ega isoleerimine, vaid sotsiaalne rehabilitatsioon, mille käigus saaks seaduse ja ühiskonnaga pahuksisse läinud kurjategijast täisväärtuslik ning enesega toime tulev sootsiumi liige.

Siinkohal mõjub iseäranis kummaliselt Tartu vangla juhtkonna seisukoht, et raamatukogud on „huvi- ja ajaviitetegevus”. Raamatukogud pole mitte ainult hädavajalikud õppetööks – õigus ja võimalus ka trellide taga haridust omandada on vangidel olemas –, neil on ka laiem funktsioon kultuuriteadliku ja -tundliku inimese kasvatamisel. Süstematiseeritud raamatukogu, kus töötavad erialaselt pädevad inimesed, kes oskavad lugemisvara soetada, korrastada ja soovijaile pakkuda, ei ole asendatav ühegi lugemisnurgakesega, olgu seal riiulis köiteid palju tahes.

Raamatu taandamine ajaviiteobjektiks devalveerib põhjalikult kirjanduse ja kirjavara rolli ühiskonnas. Ja muuseas, see kehtib ühtviisi nii vanglas kui ka vabaduses. Taasühiskonnastamine ei saa seisneda vaid puhtavereliste homo oeconomicus’te kasvatamises, kelle ainus eesmärk on elus hästi „toime tulla” ja seejuures heaolu nimel mitte ühiskonnaga uuesti pahuksisse sattuda. Just nagu me sotsialiseerime haridussüsteemi ning muude ühiskondlike institutsioonide kaudu lapsi ja noori, pakkudes neile peale elementaarsete toimetulekuoskuste ka kultuurilisi pädevusi, peame seda võimaldama ka neile täiskasvanuile, kes ei ole oma senise elu jooksul suutnud neid pädevusi omandada.

Nietzsche ja Aristoteles
Tõsi, on vange, kellel on tõsisema lektüüri (ja mõnel puhul kindlasti ka kergema ajaviitelektüüri) olemasolust ükskõik. Paraku ei suuda isegi kõige paremini toimiv süsteem kõiki päästa ja õigele teele suunata. See aga ei tähenda, et vanglaraamatukogud ähmase rahasäästmise eesmärgil neilt, kes neid tõesti kasutavad, ära tohiks võtta. 2018. aastal rääkis Tartu vangla raamatukoguhoidja Svea Onno ajalehele Sirp ka lugejate eelistustest („Uudiskirjandus läheb vanglas sooja saiana”, Sirp 4.5.2018), mainides seejuures, et venekeelsed vangid loevad muu hulgas Nietzschet ja Aristotelest.

Võiks küsida, kui palju on meil vabaduses neid, kes nende autorite teoseid vabatahtlikult kätte võtavad? Ja Tartu vangla raamatukogus valiku puudumise üle kurta ei saa, raamatuid on kümneid tuhandeid. Need kümned tuhanded raamatud jaotatakse nüüd aga laiali osakondadesse.

Kui suur on tõenäosus, et selles fondis veel mingisugune märkimisväärne kord säilib? Tõenäoliselt järgneb korratus ning olukorras, kus keegi raamatuil silma peal ei hoia, satub kirjavara ilmselt ka kadumis- ja hävimisohtu. See aga mõjutab otseselt just lugejaid, st seda osa vangidest, kes endiselt kirjavara au sees peavad – raamatuist vähem lugu pidavate vangide tegevusel on otsene negatiivne mõju neile, kes tõepoolest lugeda soovivad.

Olukord, kus kaotatakse ära arvepidamine, mis varem võimaldas jälgida seda, kelle käes raamatud on, ainult süvendab isikliku vastutuse puudumise tunnet. Ka see ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt just ülemäära meeldiv areng.

Laiem kui ellujäämisfunktsioon
Taasühiskonnastamisprotsess ei saa olla pelgalt teoreetiline. Ehkki vanglas on võimalik saada kooliharidust (mis raamatukogude kadudes küll teatava löögi saab) ja tekitada tööharjumust, on oluline, et kinnipeetavail säiliks võimalus harjuda ka muude argieluliste olukordadega ning omandada kogemusi ning teadmisi, millel on ka muud rakendust kui vaid ellujäämisfunktsiooni toetamine. Haridus (kitsamalt) ja haritus (laiemalt) on teadaolevalt kõige suurema mõjuga tegurid retsidiivse käitumise vähendamisel ning seda toetavat tegevust tuleb sestap soosida mitte ebamäärase „kultuursuse” arendamiseks, vaid otseselt ühiskonda turvalisemaks muutva tegevusena. Vanglaraamatukogusid peab sel põhjusel äärmiselt oluliseks ka UNESCO, mis on seda oma elukestva õppe instituudi (UNESCO UIL) kaudu rõhutanud (vt nt Lisa Krolak. Books behind bars: the transformative potential of prison libraries. UNESCO UIL 2019). Elukestev õpe, mida meil Eestiski sageli rõhutada armastatakse, eeldab aga vastavate võimaluste olemasolu.

Eelmisel sügisel võis ajalehtedest lugeda juhtumitest, kus kaotati klassikalised kooliraamatukogud (vt „Haapsalu põhikool tuleb raamatukoguta” Lääne Elu 16.10.2018 ja „Kirjandus pidi drooniehitajatele tee vabaks tegema. Pelgulinna gümnaasium suretab raamatukogu välja” EPL 8.10.2018). Maaraamatukogude sulgemine on omavalitsustes lakkamatult päevakorral. Nii nagu iga säärase valiku tulemusel kahaneb ühiskonna terviku enesekontrolli ja -analüüsi võime, on ka nüüdne otsus likvideerida vanglaraamatukogud kuritegelik selle sõna otseses mõttes. Selle kuritegelikkus seisneb ennekõike kinnipeetavailt isikliku arengu võimaluse võtmises. Selle kaudu muudetakse aga ühiskonda meie kõigi jaoks jällegi veidi vähem turvaliseks.

01 nov.

Haridus ei ole iPhone

Algselt ilmunud parasjagu lühendatud kujul Postimehe paberlehes 16.10.2019.

Möödunud nädalal ilmunud lood „Tudengid protestivad võõrkeelse hariduse vastu“ (Postimees 8.10.2019) ning sellele järgnenud „Õpilane kui hariduse tarbija“ (Postimees 12.10.2019) tekitasid ilmselt paljudes eesti keele pärast südant valutavates inimestes vastakaid tundeid. Ühest küljest on äärmiselt tervitatav, et tudengid ise juhivad tähelepanu kõrghariduse hiilivale ingliskeelestumisele, teisalt jäi kajama aga seisukoht, et just (üli)õpilaste sõna peaks haridussüsteemi kujundamisel peale jääma, sest „haridus on oma loomult samasugune toode [nagu iPhone] ja õpilane selle tarbija“.

Kui aga käsitleda haridust ühena paljudest võimalikest toodetest ning õpilast selle tarbijana, on igati loogiline järeldus ka see, et õppejõud või õpetaja on pelk teenindaja. Ja teenindaja roll on ju loomulikult teenida. Ehkki moodsas kaubanduskäsitluses on ostja ja müüja, klient ja teenindaja võrdsed tehingupartnerid, ei ole siiski saladus, et märkimisväärne hulk inimesi lähtub sõna „teenindaja“ mõtestamisel siiski just sellest sõnasse kätketud teenima-tüvest. Seega pole ka ime, et õpetajaid ning õppejõude järjest enam (üli)õpilaste käsualustena käsitletakse. Loetagu vaid viimastel kuudel Eesti meedias ilmunud artikleid õpetajate kiusamisest ning ahistamisest, sest nood pole õpilastele või lastevanematele meele järgi olnud. Hariduse tootena ning õpetaja teenindajana käsitlemise vääramatu tagajärg on nende alla surumine ning õpilase (tarbija) tahtele allutamine.

See mõjub aga hävitavalt haridussüsteemile kui sellisele, sest nõnda vaigistatakse need, kes on selle süsteemi rajanud ning seda tegelikult käigus hoiavad ehk spetsialistid ning erialateadmisega inimesed. Olgu seejuures öeldud (moodne väljend, mida siin pruukida, oleks ilmselt full disclosure), et mina ei ole ei erialaspetsialist (st pedagoog) ega ka erialainimene (vähemalt mitte üldhariduskoolis), just nagu terve suur hulk teisigi õpetajakriisi tingimustes õpetajaameti pidajaid. Ometi puudutab see küsimus mind väga otseselt ja väga isiklikult.

Ehkki õppurite kaasamine õppetöö korraldamisse on igati teretulnud ning möödapääsmatult vajalik, ei tähenda see, et kliendist tuleks kuningas teha. Keegi ei ole õppureid korralduslikest küsimustest kõrvale jätnud – koolides toimivad õpilasesindused, samuti on üliõpilasesindused ülikoolidel ning nende sõnal on paiguti üsna suur kaal. Arusaam, et „üks või teine asi ei tööta“ võib üsna kergesti kaduda, kui loobuda sellestsamast tarbijamentaliteedist. On tõsiasi, et mittetoimimise allikaks on sageli vildakad eeldused. See, kes soovib sisimas dikteerida, kuidas asjad toimima peaks, on loomulikult pettunud, kui need ei lähe nõnda nagu tahetud. Tarbija ei ole rahul, kui toode ei vasta tema ootustele. See ei ütle tingimata aga midagi tootja kohta.

Õige problemaatiline on seejuures aga säärane mõtteavaldus Eesti kõrghariduse ingliskeelestumise kontekstis. Olen kaugel sellest, et teha nägu nagu probleemi poleks. Näen üldhariduskoolis iga päev, kuidas noorsoo eestikeelne väljendus koost laguneb. Olen ülikoolis aastate jooksul nii õppides kui õpetades saanud aimu sellest, kuidas inglise keel end hiilides peale surub. See kõik vastab tõele ning tekitab eesti keele tuleviku suhtes tõsist ning ahistavat muret, mille leevenemiseks on vähe lootust. Ent…

Allutades hariduse turumajanduslikule toote-tarbija loogikale, on erakordselt silmakirjalik väita, et suur mure seisneb eestikeelse hariduse kadumises. Eestikeelne kõrgharidus ning eestikeelsed õppematerjalid on turumajanduslikus mõttes nimelt karjuvalt kahjumlik ettevõtmine. Ei ole kahtlustki, et suur osa neidsamu „tarbijaid“ ei oleks ülemäära häiritud sellest, kui peaksid kogu oma kõrgharidust omandama inglise keeles, kuivõrd paljude jaoks on keelest olulisem siiski omandatav sisu. Õige efektiivne oleks kogu haridussüsteemi ingliskeelestamine – sel juhul ei tekiks keeleoskusega üldse probleemi ning lisaks muutuks võrratult kergemaks ka toote eksport.

Iseasi, kas see on see, mida „tarbijad” tegelikult tahaks.