01 nov.

Haridus ei ole iPhone

Algselt ilmunud parasjagu lühendatud kujul Postimehe paberlehes 16.10.2019.

Möödunud nädalal ilmunud lood „Tudengid protestivad võõrkeelse hariduse vastu“ (Postimees 8.10.2019) ning sellele järgnenud „Õpilane kui hariduse tarbija“ (Postimees 12.10.2019) tekitasid ilmselt paljudes eesti keele pärast südant valutavates inimestes vastakaid tundeid. Ühest küljest on äärmiselt tervitatav, et tudengid ise juhivad tähelepanu kõrghariduse hiilivale ingliskeelestumisele, teisalt jäi kajama aga seisukoht, et just (üli)õpilaste sõna peaks haridussüsteemi kujundamisel peale jääma, sest „haridus on oma loomult samasugune toode [nagu iPhone] ja õpilane selle tarbija“.

Kui aga käsitleda haridust ühena paljudest võimalikest toodetest ning õpilast selle tarbijana, on igati loogiline järeldus ka see, et õppejõud või õpetaja on pelk teenindaja. Ja teenindaja roll on ju loomulikult teenida. Ehkki moodsas kaubanduskäsitluses on ostja ja müüja, klient ja teenindaja võrdsed tehingupartnerid, ei ole siiski saladus, et märkimisväärne hulk inimesi lähtub sõna „teenindaja“ mõtestamisel siiski just sellest sõnasse kätketud teenima-tüvest. Seega pole ka ime, et õpetajaid ning õppejõude järjest enam (üli)õpilaste käsualustena käsitletakse. Loetagu vaid viimastel kuudel Eesti meedias ilmunud artikleid õpetajate kiusamisest ning ahistamisest, sest nood pole õpilastele või lastevanematele meele järgi olnud. Hariduse tootena ning õpetaja teenindajana käsitlemise vääramatu tagajärg on nende alla surumine ning õpilase (tarbija) tahtele allutamine.

See mõjub aga hävitavalt haridussüsteemile kui sellisele, sest nõnda vaigistatakse need, kes on selle süsteemi rajanud ning seda tegelikult käigus hoiavad ehk spetsialistid ning erialateadmisega inimesed. Olgu seejuures öeldud (moodne väljend, mida siin pruukida, oleks ilmselt full disclosure), et mina ei ole ei erialaspetsialist (st pedagoog) ega ka erialainimene (vähemalt mitte üldhariduskoolis), just nagu terve suur hulk teisigi õpetajakriisi tingimustes õpetajaameti pidajaid. Ometi puudutab see küsimus mind väga otseselt ja väga isiklikult.

Ehkki õppurite kaasamine õppetöö korraldamisse on igati teretulnud ning möödapääsmatult vajalik, ei tähenda see, et kliendist tuleks kuningas teha. Keegi ei ole õppureid korralduslikest küsimustest kõrvale jätnud – koolides toimivad õpilasesindused, samuti on üliõpilasesindused ülikoolidel ning nende sõnal on paiguti üsna suur kaal. Arusaam, et „üks või teine asi ei tööta“ võib üsna kergesti kaduda, kui loobuda sellestsamast tarbijamentaliteedist. On tõsiasi, et mittetoimimise allikaks on sageli vildakad eeldused. See, kes soovib sisimas dikteerida, kuidas asjad toimima peaks, on loomulikult pettunud, kui need ei lähe nõnda nagu tahetud. Tarbija ei ole rahul, kui toode ei vasta tema ootustele. See ei ütle tingimata aga midagi tootja kohta.

Õige problemaatiline on seejuures aga säärane mõtteavaldus Eesti kõrghariduse ingliskeelestumise kontekstis. Olen kaugel sellest, et teha nägu nagu probleemi poleks. Näen üldhariduskoolis iga päev, kuidas noorsoo eestikeelne väljendus koost laguneb. Olen ülikoolis aastate jooksul nii õppides kui õpetades saanud aimu sellest, kuidas inglise keel end hiilides peale surub. See kõik vastab tõele ning tekitab eesti keele tuleviku suhtes tõsist ning ahistavat muret, mille leevenemiseks on vähe lootust. Ent…

Allutades hariduse turumajanduslikule toote-tarbija loogikale, on erakordselt silmakirjalik väita, et suur mure seisneb eestikeelse hariduse kadumises. Eestikeelne kõrgharidus ning eestikeelsed õppematerjalid on turumajanduslikus mõttes nimelt karjuvalt kahjumlik ettevõtmine. Ei ole kahtlustki, et suur osa neidsamu „tarbijaid“ ei oleks ülemäära häiritud sellest, kui peaksid kogu oma kõrgharidust omandama inglise keeles, kuivõrd paljude jaoks on keelest olulisem siiski omandatav sisu. Õige efektiivne oleks kogu haridussüsteemi ingliskeelestamine – sel juhul ei tekiks keeleoskusega üldse probleemi ning lisaks muutuks võrratult kergemaks ka toote eksport.

Iseasi, kas see on see, mida „tarbijad” tegelikult tahaks.

27 sept.

Keskriik ei muutu

Algselt ilmunud Sirbis 27.09.2019.

Priit Rohtmets, Tiit Kuuskmäe, Urmas Pappel. Eesti ja Hiina suhete sünd. Toimetanud Märt Läänemets. Kujundanud Kalle Toompere. Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018. 280 lk.

Hoolimata näilisest brošüürlikkusest (paralleeltekst kolmes keeles, ohtralt illustratsioone) on kolme autori raamat sisutihe monograafia, mis pealkirja järgi lahkaks justkui äärmiselt spetsiifilist teemat. Siingi tuleb aga näilikkusest jagu saada, sest tegemist ei ole vaid diplomaatia ajaloo alase teosega. Raamatus ei ole keskendutud sugugi pelgalt sellele, mis pealkirjas nimetatud, vaid antakse suurepärase ülevaade Eesti ja Hiina (samuti eesti ja hiina, sest neist aladest kui riikidest on varaseimal käsitletaval perioodil keeruline kõnelda) sidemetest XIX sajandi lõpust Teise maailmasõjani.

Tõsi, ei saa salata, et säärase raamatu lugejaskond ilmselt siiski üleliia suur ei ole. Hoolimata Hiina järjest kasvavast rollist maailmapoliitikas ja -majanduses (USA presidendi Donald Trumpi värvikad sõnavõtud ning vägikaikavedu Hiinaga on meedias igapäevased teemad, uudised Hiina (riigi)firmade järjest jõulisemast sisenemisest Kolmanda Maailma riikidesse samuti), ei tea keskmine eurooplane praegusest Hiinast ega selle ajaloost suurt rohkem kui seda, mida kord koolis õpitud. See napp teadmine koosneb niisiis üksikpildikestest XX sajandi eelsest Hiinast, punasest pöördest ja kultuurirevolutsioonist ning loomulikult Tiibeti küsimusest.

Tähelepanuta jäänud sigadused
Tänapäeva Hiinast rääkides domineerib Tiibeti temaatika (ja viimasel kümmekonnal aastal fookusse sattunud uiguuride olukord) suisa sedavõrd, et väga mitmed muud nähtused, mida võib julgelt ja otsesõnu sigadusteks nimetada, on jäänud suisa tähelepanuta. Nimetan siinkohal kas või selliseid majanduslikult küsitavaid võtteid nagu dumping ja küsitavate tingimustega investeeringud ja tehingud nt Aafrikas, aga ka uut Siiditeed, mis on otsapidi jõudnud Saksamaale Duisburgi,[1] rääkimata keskkonnaküsimustest. Seda tervitatavam on säärase raamatu ilmumine, kuivõrd lugeja saab tänu sellele üsna kerge vaevaga viia end kurssi XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel valitsenud oludega, millest on nii otse kui ka kaude välja kasvanud tänapäevane Hiina, jõud, millega tuleb maailma­areenil arvestada iga päev.

Teose puhul võib märkimisväärseks pidada sedagi, et ehkki temaatika on suuresti poliitilise ajaloo mekiga, ei ole ükski autoritest n-ö klassikaline poliit­ajaloolane või -teadlane (Rohtmets ja Pappel on hariduselt usuteadlased, Kuuskmäe aga semiootik), mis ei tähenda aga, et nad on teemakäsitluses kuidagi võhiklikud või küündimatud. Ehkki informeeritum lugeja oodanuks ehk säärast teost autor(e)ilt, kes on n-ö nime ja näoga Hiina-spetsialistid („Eesti ja Hiina suhete sünni“ autoreist on sellele staatusele kõige lähemale Urmas Pappel), ei tasu sel põhjusel teost siiski ära põlata. Käsitlused on asjakohased ning teemast ja problemaatikast saab hea ülevaate.

Kõige väärtuslikum osa raamatust polegi ehk diplomaatia ajaloo ülevaade, vaid pigem Hiina poliitikakultuuri lahutamatuks osaks olevate nähtuste tutvustamine ja analüüsimine. Iseäranis oluliseks võiks siinkohal pidada arusaama Hiinast kui Keskriigist. Keskriigi või Keskmise kuningriigi ehk 中國 (Zhōng­guó) varaseim mainimine pärineb juba esimese aastatuhande algupoolelt m.a.j ning on tavanimetusena jäänud kasutusse siiani. See illustreerib üsna kenasti Hiina kultuurile omast hoiakut, mille kohaselt asub just Hiina maailma südames. Tasub mõelda sellelegi, et Hiinas kasutusel maailmakaartidel on fookus paigutatud just nõnda, et see langeb Hiinale. Võrreldes n-ö eurotsentriliste kaartidega, on Euroopa neil täiesti nurgatagune paik, Euraasia mandri üks paljudest jätketest.

Raamatus on kirjeldatud mh juhtumit, kui Hiina keiser keeldus XVIII sajandi lõpul sõlmimast diplomaatilisi ja majanduslikke suhteid, sest oli mõeldamatu, et Taevapoeg võinuks olla kellegi võrdne partner. Ehkki tänapäeval on Hiina juhtkonna seisukohad mõõdukamad ning pragmaatilisemad, on hoiak, et Hiina lähtub vaid iseenda huvidest, igati elujõuline. Kahtlemata toimivad samamoodi ka teised riigid, olgu suured või väikesed, ent Hiina puhul on see võimendunud peaaegu uskumatu tasemeni. Briti ajakirjanik ja väliskommentaator Martin Jacques on oma raamatus „Kui Hiina maailma valitseb: Keskriigi tõus ja Läänemaailma lõpp” („When China Rules the World: The Rise of the Middle Kingdom and the End of the Western World“, 2009, täiendatud trükk 2014) selle põhjusena näinud arusaama Hiinast kui tsivilisatsiooniriigist, mitte rahvusriigist. Hiinat ei ole tema sõnul võimalik lääne mudelite kaudu kirjeldada ega hinnata, sest Hiina hoiakud ja väärtused on täiesti teistsugused. See, mida õhtumaalased peavad probleemiks, nt isikuvabaduste puudumine ning kõva käega valitsemine, ei ole Kesk­riigi arvates seda sugugi. Hiina majandusliku ja poliitilise kasvamise eesmärk ei ole laiendada oma mõjuvõimu, vaid levitada oma tsivilisatsiooni.

Võiks isegi öelda, et on asjatu rääkida majandussõjast Hiinaga, sest tegu on (kui peab tingimata konflikti otsima) kultuurisõjaga. Loomulikult, Hiina pole ainus tsivilisatsiooniriik, sarnaseid jooni võib täheldada ka USA puhul, kus sisemisest mitmekesisusest olulisemad on jagatud identiteet ning selle külge kinnituv hoiakute komplekt, mida – nagu Hiinagi puhul – üritatakse maailmas levitada nii pehme kui ka kõva jõuga. Siin võib peituda ka konks, miks võivad Hiina ja USA kokkupõrked üpris kergesti teravaks muutuda, kui peaks tekkima küsimus kultuurilistest (tsivilisatsiooni-) huvidest. Tsivilisatsiooniriigi jooni võib, kui hoolikalt vaadata, näha ka Venemaa puhul, ent nende välja­kujunemiseks peab Venemaal kõigepealt saavutama (loe: looma) ühisidentiteedi, mis on raske riigis, kus jätkuvalt tehakse nägu, et riik on kõigi alamate – россияне (venemaalased) – oma, ent tegelikult on kesksel positsioonil siiski русские (venelased).

Vähemusrahvusi koheldakse rängalt
USA on probleemi lahendamiseks valinud ühinemise identiteedi ja väärtuste kaudu: ajapikku, sageli siiski juba esimese põlvkonna eluajal, saavad erineva taustaga elanikest kultuurilise assimilatsiooni toimel lihtsalt ameeriklased ning endine etniline ja kultuuriline pärand kaotab põhimõttelise tähtsuse. Hiinas peab üle 90% elanikest end hani etnosse kuuluvaks ning vähemus­rahvusi koheldakse rängalt, iseäranis siis, kui neil on ka poliitilisi püüdlusi. Õhtu­maises kultuuris ei kiideta säärast käitumist heaks, aga hommikumaalastele polegi see oluline, mida perifeeria rahvad neist arvavad (justnagu sisimas pole jälle läänemaailmale oluline, kuidas neid ida või lõuna poolt kritiseeritakse).

Ehkki Taevapoega vähemalt vormiliselt enam troonil pole, on ka puna-Hiina liidrid tema omaga sarnasesse rolli astunud ning tänapäevase puna-Hiina ühiskonnakorraldus ei erine põhialuste poolest märkimisväärselt sellest, mis kehtis keisririigi aegadel. Kommunism, mida vähemalt idee poolest järgitakse ja kuulutatakse, on siiski võõramaine importkaup, mida on tulnud lakkamatult vormida hiina mudelisse paremini passima. Summa summarum on näilisest murrangust hoolimata tänapäeva Hiina ning revolutsioonieelne Hiina sarnasused suuremad kui erinevused ning Rohtmetsa, Kuuskmäe ning Papli raamatu üks suuremaid väärtusi peale Hiina spetsiifika tutvustamise ongi just selle tõsiasja illustreerimine (see pole olnud, tuleb tunnistada, küll raamatu eesmärk). Tänuväärne on ka Hiina eestlaste loo avamine, kuivõrd väliseesti ainetel kirjatöödes keskendutakse harilikult pigem populaarsematele piirkondadele. Kes Hiina eesti diasporaa ajaloost huvitatud ei ole, sellele võiks teost soovitada selgitava sissevaatena tänapäeva Hiina kultuuri.

[1] Vt nt „Hiina viis läänepoolseima punkti Saksa tööstus­linna südamesse“. – Postimees 13. VIIi 2019.

18 juuni

Õpetus ja mõned väikesed näpunäited ühe valminud töö varal ehk kaheksa sammu värvikaks ja armastatud kirjanikuks saamise teel

Algselt ilmunud Värskes Rõhus nr 59.

Taavi Remmel. „Tessera”. Sahmak OÜ, 2018

Selles kirjatöös esitan kaheksa punkti, mille põhjal saab kirjutada teose, mida võiks pidada sügavmõtteliseks, aga samas laiale lugejaskonnale ligipääsetavaks. Kirjutan soovitused esmalt lahti ja seejärel näitlikustan Taavi Remmeli romaani „Tessera” varal, kuidas neid edukalt rakendada.

1. Mängi kõikvõimalike žanri- ja vormimääratlustega
Ära piirdu pelgalt sellega, et teost üht- või teistviisi nimetad, pane kõik žanrid ja vormid ühte raamatusse kokku, sest killuke proosat ja killuke luulet ja killuke draamat ja näputäis (või peotäis) tsitaate teevad teose ju mitmekülgseks ja huvitavaks, kindlasti aga postmodernistlikuks (post-postmodernistlikuks?) ja cool’iks. Tasub tõsiselt kaaluda ka päätükkide esitamist mõnes internetile ja muidu masinale sobivas vormis, mis on üleliigsest puhastatud – hää variant on panna tekst kirja jututuba jäljendades. Seda on lihtne jälgida ja lugeja ei pea end ülemääraste epiteetidega piinama, autor ei pea aga kartma, et tema raamat ära põletatakse, kui ebainimlikku keskendumispingutust nõudvad teosed keelatakse.

Et igasugused vanameelsed
fossiilid ära ei kohkuks ja
raamatut
kätte võtmast loobuks,
saadud tulemust sa nimeta
tagakaanetekstis
mõne võimalikult klassikalise
ja üldsõnalise
nimetusega.

SAMAS SEE, MIS RAAMATUSSE SISSE LÄHEB, MEELITAB KINDLASTI LUGEJAID, KES EI KARDA EKSPERIMENTE EGA UUENDUSI! KIRJANDUS ON MÄNG. ELU ON MÄNG.

Nõnda kohtab Taavi Remmeli „Tesseras” tervet hulka olulisemaid vorme ja žanre. Teoses leidub nii proosateksti (teose põhiosa), luulet (ligi kolmandik raamatust) kui ka filmistsenaariumi või draamateksti järeleaimamist. Hoolimata aegunud žanrimääratlusest „romaan” (mis üldse on romaan?) on see mitmekülgne teos, milles leidub midagi kõigile lugejatele. Püüdlus kõigiga arvestada viib põhjaliku lihtsuseni, mis on sageli ahvatlev ja meelepärane. Ka keerukate dialoogide lihtsustatud esitamine stsenaariumi (või jututoa vestluse?) vormis on sümpaatne – see võimaldab pöörata tähelepanu tegelaste sõnadele, sest kaotab tarbetu kirjeldamise ja sõnavahu (nt lk 281–290). Remmel ei tegele ilukõnega, tema jaoks on oluline üksnes see, mida mõeldakse ja öeldakse; mis seda saadab, on tähtsusetu ning võibki seletamata jääda. Sedasi jäävad ka teose kõik otsad lahtiseks, mistap kaugeneb määratult teose tõlgendushorisont. „Tessera” on justkui lõputu varasalv, mis tutvustab lugejale põgusalt eri võimalusi, kuidas kirjutada, olemata ometigi ühestki kindlast viisist vähimalgi määral sõltuv. Üleliigse jätab Remmel lugeja ja tema fantaasia hooleks. Uhke ja isepäine, julge teos!

2. Kasuta võimalikult palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid
See näitab, et oled haritud, maailma näinud ja open-minded. Võimaluse korral võiks muist raamatust üleüldse olla kirjutatud mõnes teises keeles, soovitatavalt rahvastevahelise suhtlemise keeles (ja see on inglise keel, kes veel ei teadnud). Võimaluse korral tasubki valitud quote’id esitada võõrkeeles, seejuures soovitatavalt inglise keelde tõlgituna, kui need peaks algul mõnes muus keeles olema. See kõik näitab lugejale, et teos (ja seeläbi ka autor) on intelligentne ning tegeleb muugagi kui ainult omaenda naba vahtimisega. Lugejatel, kes ise võõrkeeli oskavad, tekib võimalus autori tundeid paremini mõista, sest ükskeelne väljendus ei suuda iialgi mitut keelt valdavat inimest päriselt kõnetada. Samuti annavad näiteks ingliskeelsed päätükid suurepärase võimaluse rahvusvaheliste lugejate tähelepanu püüda – kes teab, mis sellest veel tulla võib!

„Tessera” leheküljed 165–254 on täidetud pääasjalikult ingliskeelsete luuletuste ja proosalaastudega. Siiski on lisatud ka mõned maakeelsed read, mis on märgitud autoritõlgeteks. See on hää, sest autor tunneb oma loomingut ise kõige paremini, mistap mõjub autoritõlge usaldusväärselt. Samuti on sümpaatne, et Remmel on maakeelset teksti ka muus osas rahvastevahelise suhtlemise keelega vürtsitanud: „Aga huvitav tundub Tessera sellegipoolest. Ja sügelised ongi juba kohal. Does the Moon exist when a tiny mouse looks at it? (A. Einstein).” (lk 110) või „Mida ***** sa teed! Sinu truely and absolutely brilliant lovesong on läbi. Hilarious. Lepi sellega! Ja ära pane seda rasvaseks.” (lk 147)

3. Tsiteeri!
Tsitaadid võiksid ühe sügavmõttelise teose mahust moodustada vähemalt 10%. Selge see, et alati ei ole nii suur määr võimalik, ent alati tasub ju püüelda parima võimaliku tulemuse poole. Nagu juba öeldud, võiks tsitaate võimaluse korral esitada inglise keeles. Tsiteerimiseks tuleks valida autoreid eri elualadelt ja kultuuridest, seejuures ei tasuks kindlasti unustada kodumaiseid kirjanikke ja mõtlejaid, sest muidu võib rahvuskaaslasest lugeja tunda, et on kõrvale jäetud. Tsitaadid osutavad sellelegi, et autor loeb ja õpib neilt, kes on teinud kirjatööd enne teda – ehk siis seisab hiiglaste õlgadel. Säärane austusavaldus näitab, et kirjanik ei ole egoist, vaid hoolib ka teistest. Ja kui juba teistest autoreist, siis ju lugejaist ammugi ning see läheb inimestele korda, mistap on lootust, et nad soovitavad teost sõpradele. Nagu ütles juba Jorge Luis Borges: „Elu ise on tsitaat.”

Siinkohal on sõnad ehk isegi liigsed, piisab sellestki, kui panna kirja osaline nimekiri kõigist, keda teoses tsiteeritakse: Pentti Saarikoski, Samuel Beckett, William Shakespeare, Alberto Caeiro (inglise keeles), Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Don DeLillo, Michio Kaku, Edwin Abbott Abbott, Fernando Pessoa, Virginia Woolf, Plautus, Albert Einstein, Michael Frayn, Martin Rees, Pascual Jordan (inglise keeles), Mait Metsanurk, Søren Kierkegaard (inglise keeles).

4. Püüa teksti lõimida reaalteadustega seotud termineid ja sõnu
Ilukirjanduslikus teoses reaalteadusliku sõnavara kasutamine on väärt mõte, sest siis saab lugeja aru, et kirjanik ei ole mingi tühikargaja, vaid teab ka päriselust (mis sarnaneb suuresti korrastamata süsteemidega) üht-teist. Eriti tugeva mulje jätab füüsika, sest see puudutab kogu universumit. Tasuks kaaluda pikkade füüsikapassuste lisamist, sest füüsikaliste protsesside kirjeldus, eriti hoomamatutel astro- või tuumatasandeil, tekitab lugejas kirjaniku vastu aukartust ja austust. Ühtlasi muudab see teose sügavmõtteliseks, sest hoomamatuga tegelemine seda paratamatult ju on. Kuigi Suurest Paugust saati on universum lakkamatult paisunud ning aine ja tumeaine hulk jäänud küll samaks, on universumi ekspansiooni tõttu selle tihedus kahanenud. Nõnda võiks lakkamatult paisuda ka kirjaniku looming, muutudes seejuures ulatuslikumaks ja võimaldades samal ajal järjest rohkemate lugejate seas end sinna kaotada. Füüsika ja kirjanduse suhe on pikaajaline, aine fundamentaalosakesed kvargid on teatavasti saanud nime James Joyce’i teosest „Finnegans Wake”. Taavi Remmel ise künnab seda seostepõldu aga suisa mitmel rindel, uurides teaduslik-tehnilise progressi viljastaval mõjul võrsunud kvantkirjandust ka akadeemiliselt, doktoritöös „Kvantkirjandus modernismi ja postmodernismi taustal”.

Taas mõni näide, kuidas säärast asja hästi teha. „Atamamulus mäletas, et lööjaks oli Vaariku Priidik. Kogu ülejäänud jutustus tiirles selle ümber, kas Otto on nõrk ja haiglane või, kui ta rääkis ikkagi tõtt, siis oli selle kaudu võimalik tõestada ka hinge olemasolu, peenmateeriat ja muid elektrilisi sidemeid, millest võisid rääkida Niels Bohr ja Werner Heisenberg.” (lk 53) „Ehkki WMAP paljastab jäljed universumi 380 miljardi aasta tagusest algusest, on see üles võetud ikkagi tänapäeval. Tuleb jälgida, mis toimub ümberringi, aga filtreerima peaks igatahes rohkem. Ma arvan, et Olomide räägiks siin pilgust sisse- ja väljapoole.” (lk 267) Milline tulevärk! Füüsikuid ja teisi reaalteadlasi ei jäeta kõrvale, neilegi on raamatus oma maiuspala, mille kallale mõnuga asuda. Õigupoolest on neid palasid suisa terve hulk (nt ka lk 53 ja 259) ning need moodustavad omamoodi sektsiooni, kuhu ehk profaanidel (kelle jaoks on ju raamatus ometi küllalt muud lugemist!) pääsu ei ole. On mõistetav, et hoolimata ühiskonna avatusest ja lõimitusest tahavad spetsialistid mõnikord siiski omaette olla ja endaväärilist konti järada, ning kes võiks seda neile keelata. Taavi Remmel seda igatahes ei tee ja see on kiiduväärne.

5. Arvesta ka alternatiivsete maailmapiltidega
Kõik inimesed ei ole teadushuvilised ja sellega peab arvestama. Mõnd võib ülemäärase teadusliku maailmapildi päälesurumine isegi häirida, mistap tasub raamatusse pista midagi neilegi – olgu siis astroloogia, kristalliteadus või muu pigem esoteerilist või müstitsistlikku laadi mõtteviis. Ühest küljest näitab see, jällegi, autori haritust ja avatust, teisalt aga muudab teose rahvahulkadele ahvatlevaks. Raamat, millest igaüks, kes selle lahti lööb, midagi leiab, on hää raamat! Samas peab siiski tunnistama, et alati ei õnnestu kõigile midagi kirjutada. Sellisel juhul peab autor hoolikalt valima, kes on tema sihtrühm. On teada, et Jäärale meeldivad seiklusjutud, Vähile memuaarid ja elulood, Skorpionile thriller’id ja krimkad, Amburile aga naljalood. Igaühele oma!

Remmel on „Tesseras” olnud suurepäraselt arvestav! Suisa nii, et sulatab sujuvalt teadusliku ja alternatiivse maailmapildi üheks tervikuks, eelmises punktis tsiteeritud WMAP kohta käiv lõik nimelt jätkub nii: „Tal on õigus, ma ei tea, millisest tähtkujust ta on, aga hobuse ja tiigrina me sobiksime küll. Kuhu ta üldse kadus? Kuritegelikud jõud on jälle… Ma olen kindel, et see tantsija (tumedas) on Kaalud (Ristikivi oli Kaalud). Meenutagem.” (lk 267)

6. Ära õigekirja pärast ülemäära palju muretse
>Õigekiri on läinud aegade jäänuk mis ahistab vaba vaimu. Muidugi on hulk luuletajaid ja muidumehi kes ei tunnista suurtähti ja kirjavahemärke ent nemadki on valdavas osas siiski pigem vanade konventsioonide järgijad. üldiselt ei maksa end „Reeglitest ja Konventsioonidest” kuigivõrd häirida lasta. kõik mis tuleb peab paberile saama sest see on kõige autentsem ning sestap lugejaile kõige paremini mõistetav sest Mis oleks üllam? kui näidata end oma kõige loomulikumal kujul? muretseda pole vaja ka lause või lõigu sisemise loogika pärast. küll lugeja juba aru saab. see ausus püüab lugejaid ning võimaldab autoril tuua võimalikult vähe moonutatult tuua esile on oma sisimad Mõtted ja Tunded; nii ärkavad need ka päriselt ellu ja saavad täiuslikeks

Näitlik tsitaat:

„;kuum, keha, jalad, erootiline tundmus, ei mäleta

;rändur, pime lava, aeg, kardin, minu juuksed on näha, keegi silitab. Ikka avastad ennast… Suhted, ei saa öelda. Miks? Kelle jaoks? Võiks ju. Meenutagem. Mida? Kellega?”

7. Ära keskendu süžeele!
Raamatut peab olema võimalik lugeda suvalisest kohast alustades. Algus-keskpaik-lõpp-mall on iganenud ega kõneta enam tänapäeva lugejat, kes soovib asju teha omal viisil, mitte ettekirjutatud norme järgides. Säärasest vormist loobumine toob paratamatult kaasa üldiste süžeeliinide kadumise, sest need toimivad üksnes ranges puuris, kuhu kirjandust sajandite jooksul lakkamatult on surutud. Selguse huvides võiks aeg-ajalt mainida samu tegelasi või sündmusi, sest see aitab hoida koos tervikut (nii palju kui tervik saab üldse olemas olla). Tegelased võiksid seejuures olla pigem abstraktsed kontseptsioonid, et lugeja ei peaks liialt palju nende tundmaõppimise pärast muretsema. Mõnikord on raamatud huvitavad, teinekord mitte. Mõni teos on triviaalsusi täis, teine läheb aga lugejale põhjalikult hinge. Mõne raamatu süžee on kergemini haaratav kui teise, aga sellest hoolimata tasub neid kõiki siiski lugeda. Tänapäeval ei ole inimestel kiire elutempo pärast enam aega kuigivõrd süveneda, sestap on norme eirav kirjandus neile sobivaim, sest annab täieliku tõlgendusvabaduse.

„Tesserat” lugedes võib veenduda, et see teos ei lase end süžeelistest konventsioonidest kuigivõrd häirida. Autor on teksti tõepoolest valanud iseennast kogu selles kaoses(?), mis üks inimmõistus ja -hing on. Tõesti, see paneb elu ja asjade üle järele mõtlema, sest isegi mitmekordse lugemise järel ei luba teose sügavad sõlmed end kuigi kergesti lahti harutada. Saladused ja mõistatuslikkus on sellesse raamatusse juba eos kodeeritud ning praegu, mil põnevus- ja müsteeriumikirjandus on moes, on see raamat lugejate seas kindlasti kõrges hinnas.

Romaani esimene osa („Kokkupõrge”) räägib Atamamulusest, Gizelist ja Ludusest, mõnikord sekkub neljandat seina lõhkudes ka autor. Pinget tekitab Luduse teadmata saatus. („Nad kallistasid ning Atamamulus tundis, et Gizeli põlv libises sel korral mööda tema reie sisekülge veelgi kaugemale. Palju küsimusi jäi õhku. Mis ikkagi juhtus Ludusega tol päeval, kui maanteed olid libedad? Millal lõppes demograafiline plahvatus? Mis juhtus Kopenhaagenis aastal 1941? Naine suudles Atamamulust põsele, libistas oma visiitkaardi tema pintsaku küljetaskusse, andes silmadega mõista, et see on juhuks, kui teda peaks vaja minema ja lahkus treppide põrinal.”, lk 45) Teises osas („Mraz”) ilmuvad Leoš Zmrznjen, Antonin Mraz ja Tessera, „kummaline, geomeetriline ja ilus naine” (lk 111), samuti müstilised Flatlanderid, Kierkegaard, Vaariku Priidik jt. Olomide ja Leoš vahetavad kirju, pinge kasvab. Kolmas osa („On Clouds on Cirrus”) koosneb luuletustest, neljas („Appendix”) toob taas tagasi Atamamuluse ja Gizeli, aga ka paljud teised tegelased, ning raamatu ootamatus kulminatsioonis nendib Tessera, et talle Leoš ikkagi meeldib. Ärevust on õhus viimase leheküljeni, mil rahuliku lõpplahendusena suubub kõik melanhooliasse. Mõistatuslikkusest juba puudu ei tule ja alguse saab see õigupoolest juba tõelise süvastruktuuri tasandilt. Esimene müsteerium, millega lugeja kohtub – ja veel millise müsteeriumiga! –, on kindlasti see, kuidas teose osi (ja osade osi) omavahel sidusalt kokku pandi, ning selle varjamisel pole autor end kuigivõrd tagasi hoidnud.

8. Kui ideed otsa saavad, korda!
Teadupärast kordavad inimesed alailma seda, mida nad on juba varem öelnud. See on normaalne, sest mõte juba töötab kord nii – kui eelnenu järele midagi värsket öelda ei ole, tuleb varasemat mõtet korrata. Mõtete kordamine aitab neid sorteerida. Ühtlasi näitab see, et autor mõtleb asjadest süvitsi (kuidas muidu need kogu aeg jutuks tuleks), ja samal ajal muudab ta teksti lugejale kergemini mõistetavaks, mis omakorda tähendab suuremat lugejaskonda. Kordamine on tavaline ja aitab luua korda sääl, kus seda muidu ei ole.

Näitlik tsitaat:

„; enamasti sajab vihma [ENTER ROMANTIKA] või on jäine ja libe (kukkumisoht, õudne).

;lühis, minu alastus, pettunud, juba ootusärev, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus. Sisimas loodab Tessera ikka, et on kuidagi erilisem. Sa loodad ju olla ikka erilisem, nii nagu minagi olen lootnud. Õnneks aitas kohv [ENTER COLUMBIA, NÜÜD] ja igal pool valitsev libedusoht.”

Kõiki nimetatud võtteid rakendades peaks igaüks, kel selleks vähegi soont, olema võimeline kirjutama vähemalt sama põneva, laiahaardelise, intellektuaalselt laetud, uuendusliku ja end aheldavaist konventsioonidest vabastanud romaani, kui on Taavi Remmeli „Tessera”.

30 jaan.

Aastad mööduvad, piim läheb hapuks

Algselt ilmunud Sirbis 25.01.2019.

Rein Veidemann, „Piimaring“. Toimetanud Mari Klein. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2018. 274 lk.

Rein Veidemanni romaan „Piimaring“ tõmbab triloogia lõpetusena kokku Andreas Wiigi elukäigu. Nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia.

Rein Veidemanni autobiograafiliste elementidega romaanidele „Lastekodu“ (2003) ja „Tund enne igavikku“ (2012) on lisandunud kolmas, „Piimaring“.

Nõnda nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia, kuhu on üsna vaba käega puistatud nii võõrkeelseid väljendeid-fraase (aga ka laulutekste) kui ka aja- ja kultuuriloolisi fakte. Viimaseid on eriti raamatu esimesse ossa saanud õige palju ning peaasjalikult on tegu teoste ilmumisaegade, autorite kirjanduslike debüütidega jms. Ära on mainitud näiteks Teet Kallase „Väikesed hobused särava vikerkaare all“, Hando Runneli „Läbi äreva vere“ (tsiteeritud täispikkuses), Mati Undi „Võlg“ ja J. D. Salingeri „Kuristiku rukkis“ eesti tõlge. Ohtralt on nimetatud muusikapalasid, mida Radio Luxembourg’i sagedustelt poolsalaja kuulati. Lugeda saab ka väljavõtet (väikeses kirjas peaaegu lehekülje jagu) NLKP XXII kongressi kokkuvõttest. Raamatu lõpust leiab veel Eesti piimandusmuuseumi teaduri Mai Kuke ülevaate piimaveo ajaloost Eestis, lisaks autori enda ülevaate teostest, mida ta kirjutamisel on pruukinud.

Kõikvõimaliku info sees on siiski ette tulnud vähemalt kaks sisulist apsakat. Nimelt on 22. leheküljel mainitud Antarktikast tagasiteel hukkunud polaaruurijat Walter Scotti. Tegelikult leidis õnnetu lõpu muidugi Robert Falcon Scotti ekspeditsioon (teksti sattunud „Ivanhoe“ ja „Rob Roy“ autori nimi osutab ilmselt autori näpuveale ja toimetaja tähelepanematusele). Samal leheküljel esineb ka viga piibli tsiteerimisel. Lähim, mille piiblist (ennesõjaaegsest tõlkest, kuna teose tegevus toimub 1965. aastal, aga ka praegusest) leiab, on kaks üksteisest üsnagi kaugel asuvat lauset: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal“ ja „Mina olen tee ja tõde ja elu“.[1] Kui tegu oleks tsitaadiga peategelase Andrease tööst, oleks materjali säärane vaba ümbertöötamine muidugi mõistetav ja oodatudki, ent nii see pole. Nimelt on kirjas: „Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile [minu rõhutus – R. A. ] „Mina olen sinu Jumal, sinu tee ja tõde“ oleks võinuks [sic] siiski kirjutamata jätta.“ Teadjama lugeja teevad säärased vead ettevaatlikuks, ent näib, et edaspidi vähemasti niivõrd jämedaid eksimusi ette ei tule.

Tegu on tõepoolest n-ö akadeemilise romaaniga, mille näiliselt üsna lihtsakoelisele süžeele ehitabki liha luudele just ajastu kontekst, mille loomisega on Veidemann küll siin-seal pisut liialegi läinud, nii et see mõjub ilukirjandusteoses kangelt ja ülemääraselt. „Kui Epp oli pärast kooli lõpetamist Voltveti jaamast üle Mõisaküla ja Abja Õisu sõitnud, et sealsesse piimandustehnikumi astuda – siis nimetati seda Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks –, oli meieriks õppida tahtjaid viis inimest ühele kohale“ (lk 49). Kas tõesti oli konkurss kord säärane, jääb ajaloohämarusse, ent tõiga, et Õisu piimandustehnikumi nimetati Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks, võinuks jätta ka ütlemata (või siis esitada joonealuse märkusena, mille kasutamist pole selles raamatus peljatud). Sääraseid veidi ülemääraseid passaaže on teoses teisigi.

Ootamatusi tuleb ette aga veel. Teose esimene pool, mille sisuks noore Andreas Wiigi suvi enne Nõukogude armeesse minekut, mõjub kohati üsnagi „spermaplekilisena“, kuivõrd äsja keskkooli lõpetanud süütu Andreas puutub selle põgusa suve jooksul kokku rohkem kui ühe erootilise olukorraga, mis on ka julgelt lahti kirjutatud.[2] Ehkki see on vaid üks liinidest, mis romaani esimest osa läbib, on see üks silmatorkavamaid. Kui varem ringi sõitnud piimamees Kaarel Andreast laborant Epu eest hoiatab („Ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt“, lk 29), läheb kõik ikkagi nõnda, et Andreas seda siiski teeb, ehkki Epu algatusel („Mis mul tahta, sa oledki juba mu peal,“ pomiseb Andreas peaaegu allaheitlikult. „Looduse vastu ei saa“, lk 127). Enne seda on Andreas aga näinud und abiturientide ballil kohatud silmarõõmust Veronikast: „… ning ühel hetkel hõljuvad Veronika ja Andreas ka ise pilvedena ümber baldahhiini ja Andreas joob Veronika rindadest nõrguvat piima ja Veronika moondub üheks suureks amforaks, mida Andreas täidab oma niudepiimaga. Ärkamishetkel oligi Andreas tundnud, et ta on üksainus purskkaev“ (lk 38).

Ei saa jätta mainimata, et Veidemann on stereotüüpiliste külameeste, kelle keelepruuk, teadagi, on sageli niigi üsna krõbe, kujutamisega mõnel puhul vindi suisa üle keeranud. Teoses leidub sääraseidki katkeid, mida ootaks pigem mõnest „erootikafilosoof“ Urmas Espenbergi romaanist: „„See päris piimaring käib ikka mehe ja naise vahel voodis,“ oli Kuldhammas õpetlikult jätkanud. „Ja ma pean sulle, poolenisti mehele … ära pane, semu, pahaks … ma pean sulle avaldama saladuse sellest kõige magusamast piimaringist, mis sul alles ees seisab – ma loodan. See on siis, kui su naine on lapsega maha saanud ja sina lapse kõrvalt tema rinnast piima imed … varastad, noh, natukene, ja ise samal ajal temasse oma piima pritsid. Mõistad, vennas?“ (lk 123).

Paika loksub säärane otsekohesus ja avameelsus raamatu teises osas, kus fookus on selgelt rohkem n-ö vaimsetel asjadel kui füüsilistel ihadel või soovidel (mitte et esimene osa vaid sellest koosneks). Paratamatult tekib, on autor seda siis nõnda planeerinud või mitte, vastandus värskelt meheikka jõudnud nooruki ja armees teeniva noore mehe ning seejärel juba elatanud ja sedavõrd ka elukogenud teadlase vahel. Kohtumine noorpõlvesümpaatia Veronikaga ei paista eluõhtusse jõudnud Wiigis enam mingit erootilist impulssi äratavat. On sooja sõbralikkust, varjatud armastust, isegi väike valukihvatus, et Veronika omal ajal hoopis teise mehega abiellus (ehkki ta Andrease arvates oli justkui peaaegu lubanud, et ootab teda sõjaväest tagasi), aga mitte erootikat – nagu ikka, teiseneb see impulss millekski sügavamaks. Olgu aga öeldud, et ka vanas Andreases on alal lootus, et Veronika, kellega ta pärast taaskohtumist on muuseas kirju vahetanud, on see, kes toob talle mingi erilise ilmutuse (seejuures säärase, „milleni jõudmiseks võib kuluda terve elu“, lk 257).

Samamoodi vastanduvad noor ja vana Wiik intellektuaalse arengu poolest. Esimene loeb küll ohtralt, ent lükib omandatu kaootiliselt ja kohati kummaliseltki kokku, tsiteerides kirjandis nii maadeavastaja Tatarinovi epitaafi (mis on tegelikult Tennysoni „Ulyssesest“) kui ka (viitamisi) piiblit. Teine on aga etableerunud teadlane, kes on Turu ülikoolis suisa professoristaatusse jõudnud.

Ise on Rein Veidemann romaani kohta enne selle valmimist öelnud nii: „Käsilolevas romaanis „Piimaring“ naasen Pärnusse, aastasse 1965, mil enne sõjaväkke minekut sõitsin autojuhina mõned kuud Pärnu autobaasis piimaringi. Tahan kujutada ühe verinoore mehe elluastumise lugu, aga ka järellugu ja ühtlasi meie põlvkonnale tähenduslikku aega.“[3] Suuremat osa romaanist võib tõepoolest käsitleda elluastumisloona: koolilõpp, esimene päristöökoht, esimesed armuseiklused, armeeteenistus ja kõik, mis sellega kaasneb, on ju tõesti üsna tüüpilised sammud tolleaegse noore mehe eluteel.

Raamatu viimane osa, napilt alla 50 lehekülje, annab eelnenule aga väga selge lõpetuse. Ringiga ei jõuta tagasi mitte ainult Veronikani. Otsad aitab kokku tõmmata ka Andrease vestlus eksistentsialistist kirikuõpetaja Toomas Avalaga, kellega esimest korda kohtuti siis, kui Andreas veel piimaringi sõitis (ja tõik, et Andreas kohtub temaga siis, kui on noorpõlvemailt tagasi Tallinna sõitma asumas, ei tundu olevat juhuslik). Omavahel mõtiskletakse kommunismi olemuse, realiseerumise ja püsimise üle. Lõpuks jõutakse aga sinnamaani, kus nenditakse, et see „kaotab oma tähenduse niipea, kui puutub kokku tegelikkusega, sulab olematuks“ (lk 256), mispeale Andreas nendib veel, et „nii on ju ka minevikuga, su enda eluloo ja ajalooga, et pinnale tõustes sulab see ära“.

„Piimaring“ on seega ka eluring või vähemasti tõmbab see triloogia lõpetusena Andreas Wiigi elukäigu kokku. Kuivõrd Wiik on aga vähemalt osalt elujõus autori enda alter ego,[4] ei saagi kõik veel päriselt läbi olla. Nõnda jääb ka Andreas raamatu lõpus lihtsalt autoraadiost uudiseid ootama ning Louis Armstrongi „What a Wonderful World’i“ kuulama.

[1] 2Ms 20:2 ja Jh 14:6.
[2] Veidemanni teostes ei ole see midagi uut, seksuaalsuse otsekohest kujutamist leidub ka nt „Lastekodus“. Mõneti üllatab vaid proportsioon.
[3] Rein Veidemann / Jüri Talvet, Rahutuse kirglikul rajal. – Looming 2016, nr 10.
[4] Seda on autor ise tunnistanud. Vt Krista Leipsig, Rein Veidemann: ma läksin romaani kirjutamisega täispangale. – Postimees 10. X 2003. https://www.postimees.ee/1377527/rein-veidemann-ma-laksin-romaani-kirjutamisega-taispangale