16 sept.

Armeenlane nutab, Jumal naerab

Algselt ilmunud Sirbis 14.09.2018.

Nareki Grigor, „Nutulaulude raamat”. Vanaarmeenia keelest tõlkinud ja kommenteerinud Peeter Volkonski, järelsõna kirjutanud Alar Laats, toimetanud Madis Kolk. Kujundanud Sirje Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. 228 lk.

Kuigi mu kahetsus siiani on meeleheitlik
ning minu kahtlustekaigas
surnuks mu kolkinud,
ometi julgen veel, patune, vaadata
lootusse, paludes
Püha Kolmainsuse abi.

— „Nutulaulude raamat“, XII laul

Järveäärsest kloostrist suure linna ülikoolini
Erinevalt väga pika kirjatraditsiooniga armeenlastest pole eestlastel ühtegi säärast raamatut, mis oleks ligilähedaseltki sama oluline kui Vani järve äärses Nareki kloostris kirja pandud „Matean voghberguthean“. Isegi kõige olulisemad eestikeelsed teosed, olgu need kirjutatud millal tahes, ei küüni mitte kuidagi Grigor Narekatsi ehk Nareki Grigori raamatuni, olgu tuntuse, populaarsuse või mõju poolest.

Saame tõlkija saatesõnast teada, et see on raamat, mida Armeenias tõbised hoidvat padja all ning millest haigevoodis olijaile ette loetakse, et see on raamat, kust kooliõpilased vanasti tükke pähe õppisid. Tõsi, viimases punktis on meil oma vaste olemas – loomulikult Martin Lutheri väike katekismus. Üldplaanis on ühe raamatu säärasesse ausse tõstmine eesti lugejale aga võõras ning seda mitte seetõttu, et lugeja oleks põmmpea, kes ei oska kirjavara hinnata, vaid ikkagi seetõttu, et tegu on … raamatuga. Meil on seda raske mõista, sest meil pole ühtegi raamatut, mida oleks tuhat aastat loetud.

Armeenlased aga, haritud rahvas (mitte pelgalt kirjatraditsioon pole neil vana, juba XIII-XIV sajandil tegutsesid Armeenias ka ülikoolid), leiavad sellel raamatul olevat tähenduse teispool tekstigi, s.t omistavad tähtsuse raamatule kui esemele. Eks ajal, mil suurem osa inimestest oli kirjaoskamatu, on säärase traditsiooni tekkimine mõistetav. Tegu on klassikalise olukorraga, kus kuu aetakse segi kuule osutava sõrmega (s.t kui sellest raamatust ettelugemine tervendab, siis järelikult tervendab see raamat). Usk „Nutulaulude raamatu“ tervendavasse mõjusse pole kusagile kadunud – ka tänapäeval on neid, kes seda väidavad, ning seejuures sugugi mitte ainult isehakanud ravitsejate hulgas.

Nõnda on näiteks Jerevani ülikoolis psühhiaatriaprofessorinagi töötanud Armen Nersisjan töötanud välja n-ö narekiteraapia, millega mitmesuguseid vaevusi ravida.[1] Tõsi, doktor laskis lõpuks siiski sõelapõhjaks ka oma akadeemilise maine ja liitus külaravitsejate ridadega, kui väitis, et Grigori teose lugemine (Nersisjan peab teda suureks psühholoogiks) aitab lisaks depressioonile ja muudele sellesarnastele ravitavatele vaimsetele häiretele ravida ka raskemaid tõbesid, näiteks skisofreeniat ja isegi C-hepatiiti. Iseenesest ei midagi ebatavalist, justkui täiesti harilikud uusvaimsuse traditsioonis mõtleja ideed. Armeenia kultuuris omandab see aga Nareki (nõnda teost rahvasuus nimetatakse) kesksuse tõttu uue mõõtme – tegemist pole mitte lihtlabase umbluuajamisega, vaid võimsa ja püsiva traditsiooniga.

Kas võiks Grigor (tema raamat) olla kellelegi hea psühholoog? Ehk tõesti, miks mitte, oleneb lugejast. Võiks ta olla psühhiaater või hepatoloog? Ilmselt mitte. Nareki kloostri viljad pole ometigi kusagile kadunud, kuigi seda pole armeenlaste genotsiidi ajast enam sisuliselt ning 1950ndatest aastatest ka füüsiliselt olemas. Hoolimata kolkivatest kahtlusekaigastest, mille aja nõuded on inimestele kätte surunud, vaatavad paljud ikkagi pigem pakutavasse lootusse.

Kui ma ütlen teile üheainsa neist sõnadest …
„… mis tema on öelnud mulle, võtate teie kivid ja viskate minu pihta ning kividest tuleks tuli ja põletaks ära teid.“[2] Nõnda ütleb mittekanoonilises Tooma evangeeliumis Toomas teistele Jeesuse õpilastele pärast seda, kui Jeesus on talle teistest eemal olles lausunud kolm sõna.

Tooma evangeelium ja muu selgelt mittekanooniline materjal ei haaku otseselt Grigori teosega, ent katke illustreerib kenasti, kuivõrd olulised ja kaugeleulatuvate tagajärgedega võivad olla isegi väga napid sõnad, kui juttu on teoloogiast. Sellest, millest kõik viimselt ripub, ei tule kõnelda mitte lihtsalt võimalikult täpselt, vaid suisa eksimata. Ketserlussüüdistused ei läinud eluajal mööda ka Grigorist, ent tema meelekindlus, sõltumatus (s.t poole valimata jätmine) ja lihtsa armastus- ja rahusõnumi kuulutamine kaalusid üles kõik selle, mida talle ette võinuks heita.

Meelekindlust täis on ka Grigori nutulaulud, mille sisu on selge, kindel ja konkreetne. Need on palved, täpsemalt oma paratamatut patusust tunnistavad palved. Üheskoos moodustavad need poeemi, mille sõnum on müstilistest alatoonidest hoolimata lihtne ja klaar: mina, Grigor, olen patune ning ainult Jumala arm ja halastus võivad mu päästa. Kahtlus on alati ähvardavalt kusagil meelesopis olemas, ent kahelda võib vilets ja väike inimene ikka ennekõike iseendas. Issand on loonud, andnud kõik, kõik, mis üldse olemas on, ning sestap on „kaastundest lähedalolevast [—] kuulata magus ka alatuil ja tänamatuil“ (XIII laul, lk 59). Ja loomulikult kannab Jumala arm vilja ka temas, kellele see osaks langeb, aidates nõnda liikuda tõelise ligimesearmastuse poole: „Soovida head vihkajatele, / jälitajate eest lugeda palveid, / paluda pääsemist haavajatele, / andestust anuda mõrtsukatele – / need imepärased viljad Sa kinkisid meile“ (LXXVI laul, lk 151).

Issandas pole sestap mõtet kahelda, nõrgal tasub temalt hoopis kaitset paluda. Kui Grigor kirjutab „ära mind karista – olen ju nuheldud niigi, / ära mind piinuta – kannatan niigi, / ära mind malguta – pekstud ma olen ju niigi, / ära mind lükka – langenud olen ju niigi, / ära mind tõuka – ma komistan niigi“ (XVII laul, lk 65), ei tee ta juttu mitte rängast elusaatusest. See pole ka palve nuhtlemine lõpetada, sest Jumal pole kedagi asjata nuhelnud, seda teeb alustuseks ikkagi inimene ise oma patu tõttu ja läbi. Säärane palve on ennekõike ja üle kõige patutunnistus.

Kõige veenvamad kipuvad sõnad olema ikka ju siis, kui need on välja öeldud või paberile pandud tõelise sisima veendumuse ajel. Grigori usk on vankumatu, seda ei väära isegi kahtlusekaikad.

Sageli annab teatav vaimne kuivus, teispoolse või kõrgema tunde puudumine, hinge pime öö, usu tulele hoopis hagu juurde, sest kui enam millestki kinni pole võtta, siis haaratakse viimase õlekõrrena usust endast, tehes sellest Pauluse kirjas heebrealastele nimetatu – loodetava tõelisuse, nähtamatute asjade tõenduse.[3] Nõnda jõutakse ringiga jälle usu objektile lähemale. Kes aga ise uskumata usust räägib, see ei ole veenev, ükskõik mäherdust ilukõnet või teoloogilist kõrgpilotaaži ta ka näitaks.

Seda, kui suur osa on Grigori enda sügavalt südame põhjast tuleval siiral usul, ei maksa alahinnata, kui rääkida sellest, miks tema kohati nii tormilised ja heitlikud palved on nõnda paljusid kõnetanud. Eeskuju inspireerib ning enda Issanda ette põrmu heitnud Nareki munga eeskuju on liigutanud ilmselt päratut hulka südameid.

Ja nagu tasub vaid ühel mesilasel avada tiivad …
„… õhku tõusta ja lendama hakata ning tema järel teisel, kolmandal, kümnendal, sajandal, et liikumatuna rippunud kobar muutuks vabalt lendavaks mesilassülemiks, täpselt samamoodi pruugib vaid ühel inimesel saada elust aru nii, nagu õpetab sellest aru saama kristlus, ja hakata vastavalt elama, ning tema eeskujul toimida niisamuti teisel, kolmandal, sajandal, et variseks kokku ühiskondliku elu nõiaring, millest näikse väljapääsu mitte olevat.“[4] Säärase mõttega taotles Lev Tolstoi oma teoses „Jumala riik on teie sees“ ühiskonnas murrangut ja inimese kõlbelist ümberkujundamist, ent alati ei olegi millegi tõeliselt suure juhtumiseks tarvis revolutsiooni korraldada.

Grigor ei olnud samuti revolutsionäär, armeenlased olid kristlik rahvas juba sajandeid enne tema töid ja tegemisi, küll aga oli ta üks neid mesilasi, kes sülemist otsustavalt lendu läks ning sellega ülejäänud teatavas suunas kaasa vedas. „Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole (sellest tähtsamal kohal on vaid Piibel). Sülem, mis Grigori tegevuse tagajärjel kihama lõi, on aga suurem kui pelgalt Armeenia kirik ja armeenia rahvas. Tõsiasi, et paavst Franciscus ta 2015. aastal katoliku kiriku doktoriks kuulutas, hoolimata sellest, et ta kunagi selle kirikuga osaduses polnud, annab lootust, et mingid müürid ja mingite ammu möödunud aegade sündmuste tagajärjel tekkinud nõiaringid võiksid ehk ka tõesti kokku variseda.

Armeenlane Grigor, kes tuhat aastat tagasi oma laulud kirja pani, ei teadnud nuttes päris kindlasti, millega ta hakkama saab. Temataolised tublid töömesilased on aga need, kes annavad Jumalale (peaks too olemas olema) põhjust rõõmustada (peaks teda saama säärase inimliku kategooria kaudu kirjeldada).

[1] Vt Nersisjani narekiteraapia kohta:

https://www.armenianow.com/society/health/61265/armenia_health_narek_therapy_psychotherapy_armen_nersisyan

https://armedia.am/eng/news/59412/nareks-healing-power-does-not-know-any-time-or-space-dr-armen-nersisyan-exclusive.html

http://www.tert.am/ru/news/2009/05/22/narek/107678

[2] Tooma evangeelium. Tlk Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2012, lk 72.

[3] Kiri heebrealastele 11:1, Piibel, 1997.

[4] Lev Tolstoi, Jumala riik on teie sees, ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine. Tlk Rainis Toomemaa. Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 220.

20 aug.

Luulõtusõq Loomingun, 8/2018



Om sõs mõtõt
kodotarõ ussõ iin istõn

om sõs mõtõt vargil kävvüq ku inemiseq sullõ kõik andvaq?
a käüdäs
om sõs mõtõt näide perrä uutaq ku nä suq mano tulõ-õi?
a oodõtas
om sõs mõtõt näid avitaq ku nä sinno är andvaq?
a avitadas

võtaq ütś ja viskaq tõist
inemiseq kõk ütemuudu ulliq
     

     
*

tulõ üü ja tuul puhk
     uulidsa päält ärq kõik seo massin-imeq
tulõ päiv ja vesi uht
     perve päält ärq kõik suq latsõlatsi nimeq

ja tulõ aig ku nõsõ kuu
ja lindsiug istus väredi takan
ja sõnajalast saa jälkiq puu
ja maq peräniq silmin maka

ja mõtsapini hoit
     musta päävä suun

06 mai

Päevikromaani hiilgus ja viletsus

Algselt ilmunud Müürilehes nr. 57.

Pille Õnnepalu „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”. Toimetanud Henrik Sova, kujundanud Brit Pavelson. Henrik, 2017. 175 lk.

Tagakaane tekst ütleb napisõnaliselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt: „Selles päevikromaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus.” Varem ilmunud arvustustest võib teada saada, et vähemasti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii ei pidanud fiktsiooni määra siiski piisavaks ning eemaldas töö võistluselt kui „isikliku päeviku”.[1] Ei saa mitte salata, et seda seisukohta on käesoleva teose puhul kerge jagada ning kiusatus seda ka teha on suur. Päevik nagu päevik ikka – on loetud sääraseid, on loetud teistsuguseid. Lihtne oleks asuda nüüd teose autori eluloolisele materjalile taandamise libedale teele, öelda, et päätegelane Õie ongi tegelikult Pille Õnnepalu ise, et Õie lapsed on Pille Õnnepalu enda lapsed ja et raamatus sageli esinev Õie tunnustatud kirjanikust vend Anton on teadagi kes. See kõik võib nii olla, aga tegelaste prototüübid (kui need tingimata üldse olemas on) võivad olla ka hoopis teised inimesed kui autor ja tema lähikondlased. Lugeja jaoks on suuresti otsustamise küsimus, kas raamatut hakatakse või ei hakata purema eeldusega, et see on autobiograafiline, ning seejuures pole isegi oluline, mida tagakaas ütleb – fiktsiooni ja reaalsuse segamine võib toimuda ju ka kellestki teisest kirjutades.

Elu ja/või lugu(?)
Võiks ju ka küsida, et mis vahet sääl õigupoolest üldse on. Asuks ometigi kord raamatu enda kallale ja vaataks, millest juttu tehakse. Milleks see totter spekulatsioon autori kavatsuste üle? Kas mitte tekst ise ei ütle lugejale kõik, mida tol tarvis teada? Ehkki esmapilgul võiks need küsimused ju tunduda isegi õigustatud – kuigi mõnevõrra pessimistlikud –, on lood siiski keerulisemad. Nii-öelda „päriselt ilukirjandusliku” teose puhul, milles pruugib ju kahtlemata samuti mittefiktsiooni sisalduda, jääb autorile vabadus ja võimalus seda salata ning lugejale vabadus võimalikust biograafilisest materjalist mitte välja teha. Kui juttu on aga teosest, mis ütleb ausalt välja, et säärane sisu on olemas, ei saa seda kõrvale jätta. Kirjatöö pole autorist mitte kunagi päriselt lahutatud, ent mõnel puhul siiski rohkem kui teisel, ning säärased elulookirjutuse ning ilukirjanduse piirimail kõõluvad teosed on just need, mille puhul tekib küsimus sellest lahutatuse määrast.

Säärane segunemine, omalaadne žanride – päevik ja romaan – sünkretism on tegelikult muidugi väärtus omaette. Ehkki päevikromaan on vägagi konkreetne žanr ning ilukirjanduslike, st väljamõeldud, päevikute hulk on lõputu, on raske omaeluloolist, ent täiendavalt väljamõeldud sisuga immutatud päevaraamatut puhta fiktsiooniga ühte patta panna. Seega on tegemist millegagi, mida võiks nimetada kohmakalt „autobiograafiliste sugemetega kunstpäevikuks”, aga Pille Õnnepalu teose puhul siiski pigem lihtsalt „autori fiktsionaliseeritud päevaraamatuks”, mis pole tegelikult ju midagi ennekuulmatut.

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015,” ütleb avalause, ent see pole siiski Pille Õnnepalu päevik – päevikukirjutaja, raamatus esinev „mina”, on ikkagi Õie, ükskõik kui palju tal ka kirjanikuga ühist poleks. Seega, kuitahes autobiograafiline „rääkimine vaikimine nutmine” ka poleks (sest kriitik eeldab siinkohal, et autobiograafiline see teos siiski on), on Õnnepalu otsustanud fiktsionaliseerida ka iseenda ning oma lähedased.

Miks kõik pole nii, nagu näib – isegi kui on?
Olgu vastus küsimusele fiktsiooni ja elu vahekorrast milline tahes, tõsiasi on ikkagi, et isegi kui raamatus väljamõeldist üldse poleks, muudab juba see, et autor iseend ja oma lähikondlasi (valdavalt) varjunimede all kujutab, teose enamaks kui päevik. Pole muidugi ennekuulmatu, et päevikukirjutuses inimeste identiteete varjatakse, ent Pille Õnnepalu teose puhul on siiski selge, et sääl ajavad oma asju tegelased, mitte pärisinimesed. Miks nõnda? Aga seepärast, et kuigi päevikud – nii-öelda „päris” päevikud – annavad sageli kirjutaja elust üpriski esindusliku pildi, on „rääkimine vaikimine nutmine” kirjutatud nõnda, et sellest leiab veidi liialt palju „lugu”. Ja see tekitabki teatava katkestuse tekstis kirjeldatu ja reaalsuse vahel, muutes raamatu hariliku päeviku asemel ilukirjanduslikuks teoseks. Kas selles on põhiroll autori sageli tundleval (mitte tingimata halvas mõttes), kohati isegi liialdusteni küündival väljenduslaadil, mis sünnitab paiguti järske, väga tugevaid tundeid näitavaid katkeid (iseäranis seoses teoses figureeriva fundamentalistlike kalduvustega Direktoriga)? Võimalik. Sedasama väljenduslaadi ja tundlemist (tingimata halvas mõttes) on teose retseptsioonis ka juba esile tõstetud, seejuures äärmiselt hüperboolses, omakorda paroodiani ulatuvas (ja seda ka ilmselgelt taotlevas) arvustuses.[2]

Kui proovida lühidalt sedastada, miks see raamat pole see, millena näib, paradoksaalsel kombel seda samas siiski olles, tuleb lihtsalt öelda, et tegemist tundub olevat teatud mõttes lahterdamatu teosega. See pole klassikaline päeviku vormis ilukirjandusteos à la J.-P. Sartre’i „Iiveldus”. Tegemist on autori päevikuga, mis teatud mõttes salgab päevikuks olemist ning püüab seda ilukirjandusliku-kunstilise superstraadiga varjata.

Hiilgus ja/või viletsus(?)
„rääkimise vaikimise nutmise” hiilgus seisnebki ennekõike selles, et kui lugeja üritab teost tükkideks võtta, jääb ta ilmselt pika ninaga (kui just autorit väga hästi ei tunne), sest väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused on sulanud enam-vähem harmoonilisse tervikusse. Mõningased konarused, mis ette tulevad, ent mille eraldi väljatoomine siinkohal kellelegi midagi märkimisväärselt juurde ei annaks, ei riku üldplaani. Selle teose puhul on tegu hää näitega viimasel ajal laialt levinud omaeluloolisest kirjutusest. Siinsamas peitub aga ka pikaealine viletsus, mis pole muidugi sugugi sellele raamatule ainuomane, ent millest ei või mööda vaadata. Säärast raamatut on lugejal väga lihtne käsitleda dokumentaalse tekstina, isegi täie teadmise juures, et see seda pole – kiusatus on suur ja kiusatusele järeleandmine ahvatlev. Igaühele siiski oma, kätt ei saa kellelegi ette panna, ent just lugemise viisist oleneb selle teose puhul nii mõndagi.

[1] Peegel, M. 2018. Õie pole üksi. – Looming, nr 2.
[2] Vt Soolo, E. 2018. kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu. – Sirp, 02.03.