13 dets.

Ants Oras ja tema Tartu

Ants Oras ja tema Tartu
Ettekanne 2019. aasta Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna üleandmisel Tartu Kirjanduse Majas, 8.12.2019.

Alustagem sellest, et tuletame endile meelde, et Ants Oras oli siiski päälinna poiss. Tartusse jõudis ta 1919. aastal, mil asus õppima vastavatud rahvusülikooli „ajaloo-mõtteteaduse fakulteedi kirjanduse-keeleteaduse osakonda”. Tollal ei olnud aga kahe linna suurusevahe veel nii põhjalik nagu meie ajal. Võib esitada veidi andmeid: 1918. aastal oli Tallinnas 105 789 elanikku, mis on üsnagi võrreldav praeguse Tartuga. Tartus oli sellal aga umbes 50 000 elanikku, lisaks üliõpilased ja muu pooleldi ajutise iseloomuga seltskond. Seega oli Antsu, tollal küll veel Hans Gottfriedi, jaoks n-ö õhuvahetus vähem radikaalne, kui praegusel ajal, mil nii mõnigi päälinnast tulija omast arust suisa väikelinna satub.

Elanike arv aga elanike arvuks, tõsiasi on, et tollal oli Tartu puhtfüüsiliselt palju väiksem, kui praegu. Kui vaadata 1920. aastate lõpust pärinevat Tartu linnaplaani, siis võib näha, et teisel pool Emajõge piirdub linn Ülejõega, ulatudes küll Raadi suunal kalmistuteni ning teisel pool Jaama mõisani. Siinpool jõge on asustus tihedam, ent tänapäeval pilgule siiski võõras – linn koosneks justkui Kesk- ja Supilinnast, Karlovast ja raudtee äärde kasvanud Vaksali linnaosast. Lisaks neile jäävad administratiivpiiri sisse veel märkimisväärse asustuseta ning napilt õlletehaseni küündiva Tähtvere eesmine serv; veel üksinduses seisva Maarja mõisa juurde ehitatud ülikooli kliinikud; linnaga juba liidetud, aga omaette elu elav vaikne Veeriku; ning vaikselt välja kujunevad, aga esialgu veel hõredad Tammelinn ja Ropka. Ja 1919. aastal polnud veel kõike sedagi. Linnas, kuhu Hans Gottfried saabus, ei olnud veel mõndagi, mis hiljem harjumuspäraseks sai ning seda nii temale endale kui meie aja inimestelegi. Ja ometi oli selles linnas mõndagi, mis meie ajal enam sugugi nii harjumuspärane pole.

1918. aasta detsembrist kuni 1920. aasta 25. märtsini teenis Oras kaitseväes staabikirjutajana, mistap annab see tema tollasele elule iseäranis põneva mõõtme – nimelt oli ta – nagu paljud noormehed siis – ühtaegu nii sõdur kui üliõpilane. Tõsi, Oras ise on meenutanud, et staabikirjutaja võis teenistusest vabal ajal elada oma korteris. Ja just siitkohalt alustame Ants Orase Tartu-kohtade ekskursiooni.

Orase esimene peatuspaik, toosama „oma korter” õppursõduripõlves, oli kohas, kus praeguse aja tartlased maja olemasoluga alles harjuvad. Aadressil Rüütli tn 7, Rüütli ja Küütri tänavate nurgal, kus nüüd asub uusehitis, paiknes tollal maja, mille ühes pooles pidas pansionaati Peeter Põllu abikaasa Helmi, kelle asutuse teisel korrusel leidis peavarju ka noor Hans Gottfried. „Oma korter” polnud tegelikult muidugi oma nagu selle ja osalt praegusegi aja üliõpilaselule omane. Ühes toas elati viiekesi, leppida tuli literaarse kallakuta toakaaslastega. Hiljem asus samas majas Segerlini restoran, mis on ehk tuntum 1935. aastal saadud nime Kuld Lõvi järgi. Maja hävis teatavasti II maailmasõjas. Teenistusajal pidi Oras viibima aga kasarmus, millena oli kasutusele võetud tollane ühiselamu ning kuni hilise ajani rahvusarhiivi koduks olnud Hetzeli tänaval (praegu Juhan Liivi 4).

Kui ülikool 6. oktoobril 1919 loengutega alustas, oli kuraator Peeter Põld saavutanud väekohuslaste vabastamise õppetöö ajaks. Ants Oras asus õpingutele ning esialgu möödus tema õppetöö peaasjalikult ülikooli päähoones.

Õpingute kõrvalt leidis Oras siiski aega ka üliõpilaselu n-ö vabakava jaoks ning liitus juba 1919. aasta oktoobris Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Tõsi, õige kiiresti hakkas Orast häirima lausjoomine ning kultuuritegevuse puudumine. Selle olukorra võtab ta ise kokku nendinguga, et sõjaoludes kalduvad paljud carpe diem filosoofiat omaks võtma. Aga neid, keda korporatsioonide ning korporantlike seltside elukorraldus häirib, on teisigi, ning nõnda jõuame järgmisse märgilisse paika Orase elus.

1920. aasta mais kohtusid pärast Vanemuise aiakontserti Oras, Oskar Loorits ja sakalane Nikolai Roosa (hiljem Enn Terasmäe), kes löövad käed asutamaks uut, uuetüübilist üliõpilasseltsi, mida esialgu nimetatakse Eesti Üliõpilaste Ühinguks, aga mis sama aasta sügisel saab teadupärast nimeks Veljesto. Kui veel paikadest rääkida, siis asutamiskoosolekud, kus ka Oras kohal oli, leidsid aset mitmes kohas, teadaolevalt ka aadressil Lossi 28, krt. 5 ning Hetzeli tn 1. Aja jooksul on aga mõned aadressid nihkunud ning Lossi 28 on tänapäeval linnarahvale tuttav Püssirohukeldrina. Juhan Liivi 1 on aga räämas ning mahajäetud väike hoone, millest on raske üldse midagi ette kujutada. Hiljem tegutses Veljesto Tartus õige mitmes erinevas kohas, sh nt Lai tn 1, Riia tn 41, Veski tn 65 ja Lutsu tn 8 (praegune mänguasjamuuseumi maja), ning pole põhjust arvata, et seltsi asutaja Ants Oras neissegi ei sattunud.

Üks kummastavamaid pilte ja tõenäoliselt ka varaseim teade Ants Orasest siin, selles majas, on ebamääraselt dateeritud 1923. aastasse. Kõrgresolutsiooniga skaneering võimaldab suurendades üsna üheselt kindlaks teha, et tegu on tollesama motiivi sääl ahjuseinal, mitte lihtsalt sarnasega. Seejuures pandagu tähele, et Eesti Kirjanikkude Liit ja Eesti Kirjanduse Selts omandasid selle maja alles hiljem ning kolisid siia 1933. aastal. Foto ise on üles võetud kristlike üliõpilaste konverentsil.

Ants Orase hilisemad käimised siin majas olid eelduste kohaselt aga tihedad, kuivõrd 1930ndatel tegutsesid siin korraga nii Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kirjanduse Selts, ajakirja Looming toimetus, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali valitsus, Akadeemiline Emakeele Selts ning Akadeemiline Kirjandusühing.

Ants Oras lõpetas Tartu Ülikooli 1923. aastal – selleks ajaks oli ta tõesti ka juba Ants, nime eestistas ta 1922. aastal. Säältpääle kuni 1928. aastani oli ta aga erinevate stipendiumide toel märkimisväärse aja välismaal, algul Leipzigis, hiljem Oxfordis. 1928. aastal Tartusse naastes sai temast inglise keele ja kirjanduse õppejõud, ent seejuures jagas ta oma aega Tartu ja Helsingi vahel, õpetades mõlema linna ülikoolides.

Nii 20ndate alguse õpinguteaega kui ka õppejõuaega pärast 1928. aastat jäi kahtlemata mitmesuguseid tegemisi. Seejuures on teada, et Oras oli üks neist paljudest, kes armastas aega mööda saata ka Werneri kohvikus. Kirjanduses on Orase Werneri-istumise jäädvustanud Jaan Kross oma „Mesmeri ringis”. Tsiteerin: „Ma kõndisin läbi teise kohvikuruumi. Kui oleksin kedagi silmanud, kellele juurde astuda ja hetkeks istuma jääda, oleksin vastavad minutid küllap leidnudki. Aga tuttavaid poisse ega tüdrukuid ses roosade seintega, ümarike kohvikulaudadega ja mõnede seinteäärsete loožidega ruumis ei paistnud. Ja prominentide juurde, keda ma seal normaalsel viisil silmasin, polnud mul asja. Olgugi, et nad olid sel kellaajal, kaheteistkümne ja ühe vahel, vähemalt oma põhiesindusega seal – Ants Orase ja tema kauni Lydia-proua lüümed profiilid ja raamatukaupmees Raudsepa hallikirju kikkhabe mida (kui ei teatud, et Jaan Tõnisson kohvikus ei käi) oli mõnikord tema omaga ära vahetatud, ja luuletajad Valmar Adamsist Ferdinand Karlsonini. Aga nagu öeldud, nende juurde polnud mul asja.”

Eksis Kross Ants Orase abikaasa nimega sihilikult või kogemata, pole isegi oluline, ilukirjandus on ilukirjandus, isegi kui sügavalt memuaarne. Tõsi on aga see, et just Liivia Lüüsiga abiellumine tõi Ants Orase ellu paikade mõttes märkimisväärse muutuse nagu sääraste sündmuste puhul ikka kipub olema. Antsu ja Liivia abielu registreeriti 28. veebruaril 1931, misjärel sai Antsust professor Aadu Lüüsi, lastehaiguste õppetooli juhataja, ja tema abikaasa Ella koduväi. Lüüsid eraldasid Orastele osa oma korterist. Kus Ants Oras oma vahepäälsetel õpingu- ja tööaastatel oli elanud, ei ole teada. Nüüd sai ring aga täis ning Oras jõudis tagasi Rüütli ja Küütri nurgale, tõsi, seekord teisele nurgale. Lüüside suur korter paiknes samas majas, kus Kolme Koopa kohvik, ehk praegu hübriidaadressiga Rüütli 9/Küütri10/12, kõige ülemisel korrusel. Hele Lüüs, Liivia õde, on meenutanud, et maja kelder olnudki enne sääl kohviku avamist Lüüside ja teiste majaelanike kartulikelder. Antsu ja Liivia käsutusse sai kaks tuba, millest ühe (magamistoa) aken oli Rüütli tänava poole, teise (Antsu töötoa) aken aga Küütri tänava poole.

1930ndateks oli ka Tartu linn juba omajagu kosunud ning välja olid kujunenud terved linnajaod, mida 1920ndate algul veel polnud. Nende hulgas ka juba osa Tähtverest, mis, teadagi, paremal kohal ja järjel olevaid õpetlasi-haritlasi ligi tõmbas. 1935. aastal ostiski professor Lüüs Tähtverre nelja korteriga maja.

Majas, aadressil Vikerkaare 4, asusid alumisele korrusele elama Lüüsid, ülemisele Orased. Vahepääl oli samas majas korteris ka Aleksander Aspel. Erinevalt Ants Orase Rüütli tänava elupaikadest, millest esimene on hävinud ning teine seest täielikult ümber ehitatud, on Vikerkaare 4 säilinud siiani.

Sellest majast lahkusid Orased 1943. aasta aprillis, et siirduda pagulusse. Poliitilise politsei läbiotsimisprotokolli järgi jäi maha veidi mööblit ning ca 2000-köiteline raamatukogu. Mööbli tunnistas Aadu Lüüs endale kuuluvaks. Hiljem järgnesid Lüüsid Orastele pagulusse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.