CONSOLATIO LITTERATURAE

Aastad mööduvad, piim läheb hapuks

jaan.
30


Algselt ilmunud Sirbis 25.01.2019.

Rein Veidemann, „Piimaring“. Toimetanud Mari Klein. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2018. 274 lk.

Rein Veidemanni romaan „Piimaring“ tõmbab triloogia lõpetusena kokku Andreas Wiigi elukäigu. Nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia.

Rein Veidemanni autobiograafiliste elementidega romaanidele „Lastekodu“ (2003) ja „Tund enne igavikku“ (2012) on lisandunud kolmas, „Piimaring“.

Nõnda nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia, kuhu on üsna vaba käega puistatud nii võõrkeelseid väljendeid-fraase (aga ka laulutekste) kui ka aja- ja kultuuriloolisi fakte. Viimaseid on eriti raamatu esimesse ossa saanud õige palju ning peaasjalikult on tegu teoste ilmumisaegade, autorite kirjanduslike debüütidega jms. Ära on mainitud näiteks Teet Kallase „Väikesed hobused särava vikerkaare all“, Hando Runneli „Läbi äreva vere“ (tsiteeritud täispikkuses), Mati Undi „Võlg“ ja J. D. Salingeri „Kuristiku rukkis“ eesti tõlge. Ohtralt on nimetatud muusikapalasid, mida Radio Luxembourg’i sagedustelt poolsalaja kuulati. Lugeda saab ka väljavõtet (väikeses kirjas peaaegu lehekülje jagu) NLKP XXII kongressi kokkuvõttest. Raamatu lõpust leiab veel Eesti piimandusmuuseumi teaduri Mai Kuke ülevaate piimaveo ajaloost Eestis, lisaks autori enda ülevaate teostest, mida ta kirjutamisel on pruukinud.

Kõikvõimaliku info sees on siiski ette tulnud vähemalt kaks sisulist apsakat. Nimelt on 22. leheküljel mainitud Antarktikast tagasiteel hukkunud polaaruurijat Walter Scotti. Tegelikult leidis õnnetu lõpu muidugi Robert Falcon Scotti ekspeditsioon (teksti sattunud „Ivanhoe“ ja „Rob Roy“ autori nimi osutab ilmselt autori näpuveale ja toimetaja tähelepanematusele). Samal leheküljel esineb ka viga piibli tsiteerimisel. Lähim, mille piiblist (ennesõjaaegsest tõlkest, kuna teose tegevus toimub 1965. aastal, aga ka praegusest) leiab, on kaks üksteisest üsnagi kaugel asuvat lauset: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal“ ja „Mina olen tee ja tõde ja elu“.[1] Kui tegu oleks tsitaadiga peategelase Andrease tööst, oleks materjali säärane vaba ümbertöötamine muidugi mõistetav ja oodatudki, ent nii see pole. Nimelt on kirjas: „Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile [minu rõhutus – R. A. ] „Mina olen sinu Jumal, sinu tee ja tõde“ oleks võinuks [sic] siiski kirjutamata jätta.“ Teadjama lugeja teevad säärased vead ettevaatlikuks, ent näib, et edaspidi vähemasti niivõrd jämedaid eksimusi ette ei tule.

Tegu on tõepoolest n-ö akadeemilise romaaniga, mille näiliselt üsna lihtsakoelisele süžeele ehitabki liha luudele just ajastu kontekst, mille loomisega on Veidemann küll siin-seal pisut liialegi läinud, nii et see mõjub ilukirjandusteoses kangelt ja ülemääraselt. „Kui Epp oli pärast kooli lõpetamist Voltveti jaamast üle Mõisaküla ja Abja Õisu sõitnud, et sealsesse piimandustehnikumi astuda – siis nimetati seda Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks –, oli meieriks õppida tahtjaid viis inimest ühele kohale“ (lk 49). Kas tõesti oli konkurss kord säärane, jääb ajaloohämarusse, ent tõiga, et Õisu piimandustehnikumi nimetati Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks, võinuks jätta ka ütlemata (või siis esitada joonealuse märkusena, mille kasutamist pole selles raamatus peljatud). Sääraseid veidi ülemääraseid passaaže on teoses teisigi.

Ootamatusi tuleb ette aga veel. Teose esimene pool, mille sisuks noore Andreas Wiigi suvi enne Nõukogude armeesse minekut, mõjub kohati üsnagi „spermaplekilisena“, kuivõrd äsja keskkooli lõpetanud süütu Andreas puutub selle põgusa suve jooksul kokku rohkem kui ühe erootilise olukorraga, mis on ka julgelt lahti kirjutatud.[2] Ehkki see on vaid üks liinidest, mis romaani esimest osa läbib, on see üks silmatorkavamaid. Kui varem ringi sõitnud piimamees Kaarel Andreast laborant Epu eest hoiatab („Ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt“, lk 29), läheb kõik ikkagi nõnda, et Andreas seda siiski teeb, ehkki Epu algatusel („Mis mul tahta, sa oledki juba mu peal,“ pomiseb Andreas peaaegu allaheitlikult. „Looduse vastu ei saa“, lk 127). Enne seda on Andreas aga näinud und abiturientide ballil kohatud silmarõõmust Veronikast: „… ning ühel hetkel hõljuvad Veronika ja Andreas ka ise pilvedena ümber baldahhiini ja Andreas joob Veronika rindadest nõrguvat piima ja Veronika moondub üheks suureks amforaks, mida Andreas täidab oma niudepiimaga. Ärkamishetkel oligi Andreas tundnud, et ta on üksainus purskkaev“ (lk 38).

Ei saa jätta mainimata, et Veidemann on stereotüüpiliste külameeste, kelle keelepruuk, teadagi, on sageli niigi üsna krõbe, kujutamisega mõnel puhul vindi suisa üle keeranud. Teoses leidub sääraseidki katkeid, mida ootaks pigem mõnest „erootikafilosoof“ Urmas Espenbergi romaanist: „„See päris piimaring käib ikka mehe ja naise vahel voodis,“ oli Kuldhammas õpetlikult jätkanud. „Ja ma pean sulle, poolenisti mehele … ära pane, semu, pahaks … ma pean sulle avaldama saladuse sellest kõige magusamast piimaringist, mis sul alles ees seisab – ma loodan. See on siis, kui su naine on lapsega maha saanud ja sina lapse kõrvalt tema rinnast piima imed … varastad, noh, natukene, ja ise samal ajal temasse oma piima pritsid. Mõistad, vennas?“ (lk 123).

Paika loksub säärane otsekohesus ja avameelsus raamatu teises osas, kus fookus on selgelt rohkem n-ö vaimsetel asjadel kui füüsilistel ihadel või soovidel (mitte et esimene osa vaid sellest koosneks). Paratamatult tekib, on autor seda siis nõnda planeerinud või mitte, vastandus värskelt meheikka jõudnud nooruki ja armees teeniva noore mehe ning seejärel juba elatanud ja sedavõrd ka elukogenud teadlase vahel. Kohtumine noorpõlvesümpaatia Veronikaga ei paista eluõhtusse jõudnud Wiigis enam mingit erootilist impulssi äratavat. On sooja sõbralikkust, varjatud armastust, isegi väike valukihvatus, et Veronika omal ajal hoopis teise mehega abiellus (ehkki ta Andrease arvates oli justkui peaaegu lubanud, et ootab teda sõjaväest tagasi), aga mitte erootikat – nagu ikka, teiseneb see impulss millekski sügavamaks. Olgu aga öeldud, et ka vanas Andreases on alal lootus, et Veronika, kellega ta pärast taaskohtumist on muuseas kirju vahetanud, on see, kes toob talle mingi erilise ilmutuse (seejuures säärase, „milleni jõudmiseks võib kuluda terve elu“, lk 257).

Samamoodi vastanduvad noor ja vana Wiik intellektuaalse arengu poolest. Esimene loeb küll ohtralt, ent lükib omandatu kaootiliselt ja kohati kummaliseltki kokku, tsiteerides kirjandis nii maadeavastaja Tatarinovi epitaafi (mis on tegelikult Tennysoni „Ulyssesest“) kui ka (viitamisi) piiblit. Teine on aga etableerunud teadlane, kes on Turu ülikoolis suisa professoristaatusse jõudnud.

Ise on Rein Veidemann romaani kohta enne selle valmimist öelnud nii: „Käsilolevas romaanis „Piimaring“ naasen Pärnusse, aastasse 1965, mil enne sõjaväkke minekut sõitsin autojuhina mõned kuud Pärnu autobaasis piimaringi. Tahan kujutada ühe verinoore mehe elluastumise lugu, aga ka järellugu ja ühtlasi meie põlvkonnale tähenduslikku aega.“[3] Suuremat osa romaanist võib tõepoolest käsitleda elluastumisloona: koolilõpp, esimene päristöökoht, esimesed armuseiklused, armeeteenistus ja kõik, mis sellega kaasneb, on ju tõesti üsna tüüpilised sammud tolleaegse noore mehe eluteel.

Raamatu viimane osa, napilt alla 50 lehekülje, annab eelnenule aga väga selge lõpetuse. Ringiga ei jõuta tagasi mitte ainult Veronikani. Otsad aitab kokku tõmmata ka Andrease vestlus eksistentsialistist kirikuõpetaja Toomas Avalaga, kellega esimest korda kohtuti siis, kui Andreas veel piimaringi sõitis (ja tõik, et Andreas kohtub temaga siis, kui on noorpõlvemailt tagasi Tallinna sõitma asumas, ei tundu olevat juhuslik). Omavahel mõtiskletakse kommunismi olemuse, realiseerumise ja püsimise üle. Lõpuks jõutakse aga sinnamaani, kus nenditakse, et see „kaotab oma tähenduse niipea, kui puutub kokku tegelikkusega, sulab olematuks“ (lk 256), mispeale Andreas nendib veel, et „nii on ju ka minevikuga, su enda eluloo ja ajalooga, et pinnale tõustes sulab see ära“.

„Piimaring“ on seega ka eluring või vähemasti tõmbab see triloogia lõpetusena Andreas Wiigi elukäigu kokku. Kuivõrd Wiik on aga vähemalt osalt elujõus autori enda alter ego,[4] ei saagi kõik veel päriselt läbi olla. Nõnda jääb ka Andreas raamatu lõpus lihtsalt autoraadiost uudiseid ootama ning Louis Armstrongi „What a Wonderful World’i“ kuulama.

[1] 2Ms 20:2 ja Jh 14:6.
[2] Veidemanni teostes ei ole see midagi uut, seksuaalsuse otsekohest kujutamist leidub ka nt „Lastekodus“. Mõneti üllatab vaid proportsioon.
[3] Rein Veidemann / Jüri Talvet, Rahutuse kirglikul rajal. – Looming 2016, nr 10.
[4] Seda on autor ise tunnistanud. Vt Krista Leipsig, Rein Veidemann: ma läksin romaani kirjutamisega täispangale. – Postimees 10. X 2003. https://www.postimees.ee/1377527/rein-veidemann-ma-laksin-romaani-kirjutamisega-taispangale

Armeenlane nutab, Jumal naerab

sept.
16

Algselt ilmunud Sirbis 14.09.2018.

Nareki Grigor, „Nutulaulude raamat”. Vanaarmeenia keelest tõlkinud ja kommenteerinud Peeter Volkonski, järelsõna kirjutanud Alar Laats, toimetanud Madis Kolk. Kujundanud Sirje Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. 228 lk.

Kuigi mu kahetsus siiani on meeleheitlik
ning minu kahtlustekaigas
surnuks mu kolkinud,
ometi julgen veel, patune, vaadata
lootusse, paludes
Püha Kolmainsuse abi.

— „Nutulaulude raamat“, XII laul

Järveäärsest kloostrist suure linna ülikoolini
Erinevalt väga pika kirjatraditsiooniga armeenlastest pole eestlastel ühtegi säärast raamatut, mis oleks ligilähedaseltki sama oluline kui Vani järve äärses Nareki kloostris kirja pandud „Matean voghberguthean“. Isegi kõige olulisemad eestikeelsed teosed, olgu need kirjutatud millal tahes, ei küüni mitte kuidagi Grigor Narekatsi ehk Nareki Grigori raamatuni, olgu tuntuse, populaarsuse või mõju poolest.

Saame tõlkija saatesõnast teada, et see on raamat, mida Armeenias tõbised hoidvat padja all ning millest haigevoodis olijaile ette loetakse, et see on raamat, kust kooliõpilased vanasti tükke pähe õppisid. Tõsi, viimases punktis on meil oma vaste olemas – loomulikult Martin Lutheri väike katekismus. Üldplaanis on ühe raamatu säärasesse ausse tõstmine eesti lugejale aga võõras ning seda mitte seetõttu, et lugeja oleks põmmpea, kes ei oska kirjavara hinnata, vaid ikkagi seetõttu, et tegu on … raamatuga. Meil on seda raske mõista, sest meil pole ühtegi raamatut, mida oleks tuhat aastat loetud.

Armeenlased aga, haritud rahvas (mitte pelgalt kirjatraditsioon pole neil vana, juba XIII-XIV sajandil tegutsesid Armeenias ka ülikoolid), leiavad sellel raamatul olevat tähenduse teispool tekstigi, s.t omistavad tähtsuse raamatule kui esemele. Eks ajal, mil suurem osa inimestest oli kirjaoskamatu, on säärase traditsiooni tekkimine mõistetav. Tegu on klassikalise olukorraga, kus kuu aetakse segi kuule osutava sõrmega (s.t kui sellest raamatust ettelugemine tervendab, siis järelikult tervendab see raamat). Usk „Nutulaulude raamatu“ tervendavasse mõjusse pole kusagile kadunud – ka tänapäeval on neid, kes seda väidavad, ning seejuures sugugi mitte ainult isehakanud ravitsejate hulgas.

Nõnda on näiteks Jerevani ülikoolis psühhiaatriaprofessorinagi töötanud Armen Nersisjan töötanud välja n-ö narekiteraapia, millega mitmesuguseid vaevusi ravida.[1] Tõsi, doktor laskis lõpuks siiski sõelapõhjaks ka oma akadeemilise maine ja liitus külaravitsejate ridadega, kui väitis, et Grigori teose lugemine (Nersisjan peab teda suureks psühholoogiks) aitab lisaks depressioonile ja muudele sellesarnastele ravitavatele vaimsetele häiretele ravida ka raskemaid tõbesid, näiteks skisofreeniat ja isegi C-hepatiiti. Iseenesest ei midagi ebatavalist, justkui täiesti harilikud uusvaimsuse traditsioonis mõtleja ideed. Armeenia kultuuris omandab see aga Nareki (nõnda teost rahvasuus nimetatakse) kesksuse tõttu uue mõõtme – tegemist pole mitte lihtlabase umbluuajamisega, vaid võimsa ja püsiva traditsiooniga.

Kas võiks Grigor (tema raamat) olla kellelegi hea psühholoog? Ehk tõesti, miks mitte, oleneb lugejast. Võiks ta olla psühhiaater või hepatoloog? Ilmselt mitte. Nareki kloostri viljad pole ometigi kusagile kadunud, kuigi seda pole armeenlaste genotsiidi ajast enam sisuliselt ning 1950ndatest aastatest ka füüsiliselt olemas. Hoolimata kolkivatest kahtlusekaigastest, mille aja nõuded on inimestele kätte surunud, vaatavad paljud ikkagi pigem pakutavasse lootusse.

Kui ma ütlen teile üheainsa neist sõnadest …
„… mis tema on öelnud mulle, võtate teie kivid ja viskate minu pihta ning kividest tuleks tuli ja põletaks ära teid.“[2] Nõnda ütleb mittekanoonilises Tooma evangeeliumis Toomas teistele Jeesuse õpilastele pärast seda, kui Jeesus on talle teistest eemal olles lausunud kolm sõna.

Tooma evangeelium ja muu selgelt mittekanooniline materjal ei haaku otseselt Grigori teosega, ent katke illustreerib kenasti, kuivõrd olulised ja kaugeleulatuvate tagajärgedega võivad olla isegi väga napid sõnad, kui juttu on teoloogiast. Sellest, millest kõik viimselt ripub, ei tule kõnelda mitte lihtsalt võimalikult täpselt, vaid suisa eksimata. Ketserlussüüdistused ei läinud eluajal mööda ka Grigorist, ent tema meelekindlus, sõltumatus (s.t poole valimata jätmine) ja lihtsa armastus- ja rahusõnumi kuulutamine kaalusid üles kõik selle, mida talle ette võinuks heita.

Meelekindlust täis on ka Grigori nutulaulud, mille sisu on selge, kindel ja konkreetne. Need on palved, täpsemalt oma paratamatut patusust tunnistavad palved. Üheskoos moodustavad need poeemi, mille sõnum on müstilistest alatoonidest hoolimata lihtne ja klaar: mina, Grigor, olen patune ning ainult Jumala arm ja halastus võivad mu päästa. Kahtlus on alati ähvardavalt kusagil meelesopis olemas, ent kahelda võib vilets ja väike inimene ikka ennekõike iseendas. Issand on loonud, andnud kõik, kõik, mis üldse olemas on, ning sestap on „kaastundest lähedalolevast [—] kuulata magus ka alatuil ja tänamatuil“ (XIII laul, lk 59). Ja loomulikult kannab Jumala arm vilja ka temas, kellele see osaks langeb, aidates nõnda liikuda tõelise ligimesearmastuse poole: „Soovida head vihkajatele, / jälitajate eest lugeda palveid, / paluda pääsemist haavajatele, / andestust anuda mõrtsukatele – / need imepärased viljad Sa kinkisid meile“ (LXXVI laul, lk 151).

Issandas pole sestap mõtet kahelda, nõrgal tasub temalt hoopis kaitset paluda. Kui Grigor kirjutab „ära mind karista – olen ju nuheldud niigi, / ära mind piinuta – kannatan niigi, / ära mind malguta – pekstud ma olen ju niigi, / ära mind lükka – langenud olen ju niigi, / ära mind tõuka – ma komistan niigi“ (XVII laul, lk 65), ei tee ta juttu mitte rängast elusaatusest. See pole ka palve nuhtlemine lõpetada, sest Jumal pole kedagi asjata nuhelnud, seda teeb alustuseks ikkagi inimene ise oma patu tõttu ja läbi. Säärane palve on ennekõike ja üle kõige patutunnistus.

Kõige veenvamad kipuvad sõnad olema ikka ju siis, kui need on välja öeldud või paberile pandud tõelise sisima veendumuse ajel. Grigori usk on vankumatu, seda ei väära isegi kahtlusekaikad.

Sageli annab teatav vaimne kuivus, teispoolse või kõrgema tunde puudumine, hinge pime öö, usu tulele hoopis hagu juurde, sest kui enam millestki kinni pole võtta, siis haaratakse viimase õlekõrrena usust endast, tehes sellest Pauluse kirjas heebrealastele nimetatu – loodetava tõelisuse, nähtamatute asjade tõenduse.[3] Nõnda jõutakse ringiga jälle usu objektile lähemale. Kes aga ise uskumata usust räägib, see ei ole veenev, ükskõik mäherdust ilukõnet või teoloogilist kõrgpilotaaži ta ka näitaks.

Seda, kui suur osa on Grigori enda sügavalt südame põhjast tuleval siiral usul, ei maksa alahinnata, kui rääkida sellest, miks tema kohati nii tormilised ja heitlikud palved on nõnda paljusid kõnetanud. Eeskuju inspireerib ning enda Issanda ette põrmu heitnud Nareki munga eeskuju on liigutanud ilmselt päratut hulka südameid.

Ja nagu tasub vaid ühel mesilasel avada tiivad …
„… õhku tõusta ja lendama hakata ning tema järel teisel, kolmandal, kümnendal, sajandal, et liikumatuna rippunud kobar muutuks vabalt lendavaks mesilassülemiks, täpselt samamoodi pruugib vaid ühel inimesel saada elust aru nii, nagu õpetab sellest aru saama kristlus, ja hakata vastavalt elama, ning tema eeskujul toimida niisamuti teisel, kolmandal, sajandal, et variseks kokku ühiskondliku elu nõiaring, millest näikse väljapääsu mitte olevat.“[4] Säärase mõttega taotles Lev Tolstoi oma teoses „Jumala riik on teie sees“ ühiskonnas murrangut ja inimese kõlbelist ümberkujundamist, ent alati ei olegi millegi tõeliselt suure juhtumiseks tarvis revolutsiooni korraldada.

Grigor ei olnud samuti revolutsionäär, armeenlased olid kristlik rahvas juba sajandeid enne tema töid ja tegemisi, küll aga oli ta üks neid mesilasi, kes sülemist otsustavalt lendu läks ning sellega ülejäänud teatavas suunas kaasa vedas. „Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole (sellest tähtsamal kohal on vaid Piibel). Sülem, mis Grigori tegevuse tagajärjel kihama lõi, on aga suurem kui pelgalt Armeenia kirik ja armeenia rahvas. Tõsiasi, et paavst Franciscus ta 2015. aastal katoliku kiriku doktoriks kuulutas, hoolimata sellest, et ta kunagi selle kirikuga osaduses polnud, annab lootust, et mingid müürid ja mingite ammu möödunud aegade sündmuste tagajärjel tekkinud nõiaringid võiksid ehk ka tõesti kokku variseda.

Armeenlane Grigor, kes tuhat aastat tagasi oma laulud kirja pani, ei teadnud nuttes päris kindlasti, millega ta hakkama saab. Temataolised tublid töömesilased on aga need, kes annavad Jumalale (peaks too olemas olema) põhjust rõõmustada (peaks teda saama säärase inimliku kategooria kaudu kirjeldada).

[1] Vt Nersisjani narekiteraapia kohta:

https://www.armenianow.com/society/health/61265/armenia_health_narek_therapy_psychotherapy_armen_nersisyan

https://armedia.am/eng/news/59412/nareks-healing-power-does-not-know-any-time-or-space-dr-armen-nersisyan-exclusive.html

http://www.tert.am/ru/news/2009/05/22/narek/107678

[2] Tooma evangeelium. Tlk Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2012, lk 72.

[3] Kiri heebrealastele 11:1, Piibel, 1997.

[4] Lev Tolstoi, Jumala riik on teie sees, ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine. Tlk Rainis Toomemaa. Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 220.

Päevikromaani hiilgus ja viletsus

mai
06

Algselt ilmunud Müürilehes nr. 57.

Pille Õnnepalu „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”. Toimetanud Henrik Sova, kujundanud Brit Pavelson. Henrik, 2017. 175 lk.

Tagakaane tekst ütleb napisõnaliselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt: „Selles päevikromaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus.” Varem ilmunud arvustustest võib teada saada, et vähemasti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii ei pidanud fiktsiooni määra siiski piisavaks ning eemaldas töö võistluselt kui „isikliku päeviku”.[1] Ei saa mitte salata, et seda seisukohta on käesoleva teose puhul kerge jagada ning kiusatus seda ka teha on suur. Päevik nagu päevik ikka – on loetud sääraseid, on loetud teistsuguseid. Lihtne oleks asuda nüüd teose autori eluloolisele materjalile taandamise libedale teele, öelda, et päätegelane Õie ongi tegelikult Pille Õnnepalu ise, et Õie lapsed on Pille Õnnepalu enda lapsed ja et raamatus sageli esinev Õie tunnustatud kirjanikust vend Anton on teadagi kes. See kõik võib nii olla, aga tegelaste prototüübid (kui need tingimata üldse olemas on) võivad olla ka hoopis teised inimesed kui autor ja tema lähikondlased. Lugeja jaoks on suuresti otsustamise küsimus, kas raamatut hakatakse või ei hakata purema eeldusega, et see on autobiograafiline, ning seejuures pole isegi oluline, mida tagakaas ütleb – fiktsiooni ja reaalsuse segamine võib toimuda ju ka kellestki teisest kirjutades.

Elu ja/või lugu(?)
Võiks ju ka küsida, et mis vahet sääl õigupoolest üldse on. Asuks ometigi kord raamatu enda kallale ja vaataks, millest juttu tehakse. Milleks see totter spekulatsioon autori kavatsuste üle? Kas mitte tekst ise ei ütle lugejale kõik, mida tol tarvis teada? Ehkki esmapilgul võiks need küsimused ju tunduda isegi õigustatud – kuigi mõnevõrra pessimistlikud –, on lood siiski keerulisemad. Nii-öelda „päriselt ilukirjandusliku” teose puhul, milles pruugib ju kahtlemata samuti mittefiktsiooni sisalduda, jääb autorile vabadus ja võimalus seda salata ning lugejale vabadus võimalikust biograafilisest materjalist mitte välja teha. Kui juttu on aga teosest, mis ütleb ausalt välja, et säärane sisu on olemas, ei saa seda kõrvale jätta. Kirjatöö pole autorist mitte kunagi päriselt lahutatud, ent mõnel puhul siiski rohkem kui teisel, ning säärased elulookirjutuse ning ilukirjanduse piirimail kõõluvad teosed on just need, mille puhul tekib küsimus sellest lahutatuse määrast.

Säärane segunemine, omalaadne žanride – päevik ja romaan – sünkretism on tegelikult muidugi väärtus omaette. Ehkki päevikromaan on vägagi konkreetne žanr ning ilukirjanduslike, st väljamõeldud, päevikute hulk on lõputu, on raske omaeluloolist, ent täiendavalt väljamõeldud sisuga immutatud päevaraamatut puhta fiktsiooniga ühte patta panna. Seega on tegemist millegagi, mida võiks nimetada kohmakalt „autobiograafiliste sugemetega kunstpäevikuks”, aga Pille Õnnepalu teose puhul siiski pigem lihtsalt „autori fiktsionaliseeritud päevaraamatuks”, mis pole tegelikult ju midagi ennekuulmatut.

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015,” ütleb avalause, ent see pole siiski Pille Õnnepalu päevik – päevikukirjutaja, raamatus esinev „mina”, on ikkagi Õie, ükskõik kui palju tal ka kirjanikuga ühist poleks. Seega, kuitahes autobiograafiline „rääkimine vaikimine nutmine” ka poleks (sest kriitik eeldab siinkohal, et autobiograafiline see teos siiski on), on Õnnepalu otsustanud fiktsionaliseerida ka iseenda ning oma lähedased.

Miks kõik pole nii, nagu näib – isegi kui on?
Olgu vastus küsimusele fiktsiooni ja elu vahekorrast milline tahes, tõsiasi on ikkagi, et isegi kui raamatus väljamõeldist üldse poleks, muudab juba see, et autor iseend ja oma lähikondlasi (valdavalt) varjunimede all kujutab, teose enamaks kui päevik. Pole muidugi ennekuulmatu, et päevikukirjutuses inimeste identiteete varjatakse, ent Pille Õnnepalu teose puhul on siiski selge, et sääl ajavad oma asju tegelased, mitte pärisinimesed. Miks nõnda? Aga seepärast, et kuigi päevikud – nii-öelda „päris” päevikud – annavad sageli kirjutaja elust üpriski esindusliku pildi, on „rääkimine vaikimine nutmine” kirjutatud nõnda, et sellest leiab veidi liialt palju „lugu”. Ja see tekitabki teatava katkestuse tekstis kirjeldatu ja reaalsuse vahel, muutes raamatu hariliku päeviku asemel ilukirjanduslikuks teoseks. Kas selles on põhiroll autori sageli tundleval (mitte tingimata halvas mõttes), kohati isegi liialdusteni küündival väljenduslaadil, mis sünnitab paiguti järske, väga tugevaid tundeid näitavaid katkeid (iseäranis seoses teoses figureeriva fundamentalistlike kalduvustega Direktoriga)? Võimalik. Sedasama väljenduslaadi ja tundlemist (tingimata halvas mõttes) on teose retseptsioonis ka juba esile tõstetud, seejuures äärmiselt hüperboolses, omakorda paroodiani ulatuvas (ja seda ka ilmselgelt taotlevas) arvustuses.[2]

Kui proovida lühidalt sedastada, miks see raamat pole see, millena näib, paradoksaalsel kombel seda samas siiski olles, tuleb lihtsalt öelda, et tegemist tundub olevat teatud mõttes lahterdamatu teosega. See pole klassikaline päeviku vormis ilukirjandusteos à la J.-P. Sartre’i „Iiveldus”. Tegemist on autori päevikuga, mis teatud mõttes salgab päevikuks olemist ning püüab seda ilukirjandusliku-kunstilise superstraadiga varjata.

Hiilgus ja/või viletsus(?)
„rääkimise vaikimise nutmise” hiilgus seisnebki ennekõike selles, et kui lugeja üritab teost tükkideks võtta, jääb ta ilmselt pika ninaga (kui just autorit väga hästi ei tunne), sest väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused on sulanud enam-vähem harmoonilisse tervikusse. Mõningased konarused, mis ette tulevad, ent mille eraldi väljatoomine siinkohal kellelegi midagi märkimisväärselt juurde ei annaks, ei riku üldplaani. Selle teose puhul on tegu hää näitega viimasel ajal laialt levinud omaeluloolisest kirjutusest. Siinsamas peitub aga ka pikaealine viletsus, mis pole muidugi sugugi sellele raamatule ainuomane, ent millest ei või mööda vaadata. Säärast raamatut on lugejal väga lihtne käsitleda dokumentaalse tekstina, isegi täie teadmise juures, et see seda pole – kiusatus on suur ja kiusatusele järeleandmine ahvatlev. Igaühele siiski oma, kätt ei saa kellelegi ette panna, ent just lugemise viisist oleneb selle teose puhul nii mõndagi.

[1] Peegel, M. 2018. Õie pole üksi. – Looming, nr 2.
[2] Vt Soolo, E. 2018. kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu. – Sirp, 02.03.

Hästi õnnestunud kunstiprojekt

apr.
20

Algselt ilmunud Loomingus 4/2018.

Kelly Turk, „Rakenduslik teoloog”. Vihmakass ja kakerdaja, 2017. 76 lk.

See on üks ilmselt taotluslikult ajakirjamõõtu raamat, millest valdava osa (38 lehekülge) moodustavad fotod ning millest leiab 36 luuletust, neist suur osa on omakorda aga pigem hüüatused (nt. „arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime”, lk 62[1] või „muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks”, lk 53), mida paar korda korratakse. Ausalt öeldes tekitab kõnealune köide juba esmapilgul ning esimesel pääliskaudsel lehitsemisel sarnaseid emotsioone (ja ilmselgelt mingil põhjusel ka assotsiatsiooni) nagu mõned aastat tagasi ;paranoia kirjastuse üllitisena „ilmuma hakanud” ajakiri Neoonmust – tegemist on, suisa peab olema, teisiti ometi ei saa, väljaandega, mille eesmärk on puhtakujuline kultuurisegamine (culture jamming) ning ei muud.

Kelly Turgi ultrakaasaegsed luuletused, mis pole sageli muud, kui õige mitmele reale hakitud jutukesed (keskmise värsi, kui võib nii väljenduda, pikkus selles kogus tundub silma järgi olevat umbes kaks-kolm sõna, kuigi leiab ka teksti, mis on sõnakaupa ridadeks löödud), on eesti uuemat luulet tundvale lugejale juba tuttavad. Et tänapäeval käsitletakse luulena seda, mida autor luuleks on nimetanud, tuleb selleks pidada ka Kelly Turgi tekste, mis oleksid sageli oluliselt mõjusamad, kui need oleks vormistatud laastude või miniatuuridena (ja mõned plokktekstidena esitatud killukesed ka nii toimivad). Aga võibolla on säärane vormistuski taotluslik. Järjekordne irdsamm, mille eesmärgiks on piire ületada, norme eirata. Turgi luule on sisult pääasjalikult rolliluule, kust leiame ohtralt groteski, sekka ka argipäevaoleskelu ning n-ö filosoofilisi mõtlusi. Viimased on pääasjalikult feminismi ja naiseks olemise teemadel (nt. „kui sa oled naiseks / kahjuks sündinud / siis tea / et kui sa midagi nupukat ütled / siis see tekitab rohkem / furoori / sest sa oled fucking naine”, lk 37) ning on kiiduväärne, et neid käsitletakse. Paraku on vähe tolku olulise teema poolsöödamatusse vormi valamisest, sest vorm, iseäranis väga intensiivne vorm, mida tükeldatud, igasuguse rütmi ja kandvuse minetanud read on, juhib paraku tähelepanu sisult suures osas kõrvale. Elame üha enam maailmas, kus meedium ongi sõnum ja sestap on vaja hoolikalt kaaluda, kuidas oma tööd serveerida.

Aga teeme nüüd kannapöörde. Võibolla on säärane serveering täiesti taotluslik. Võibolla ongi eesmärgiks sõnumit just meediumi kaudu esitada. Peaks nõnda olema siis on Turk ja co (sest raamatu, iseäranis säärase, juures on fotograafi ja kujunda roll ju päratu) oma ettevõtmisega täiesti geniaalselt hakkama saanud. Turk on mängija, kes ei piiride ületamise ees kõhklema ei löö, eriti kui see on vajalik järjekordse rolli väljamängimiseks või poosi võtmiseks. Selle eest tuleb teda kahtlemata kiita. Niivõrd intensiivset rolliluulet kohtab eesti kirjanduses harva, kohati tahaks seda isegi hälbekirjanduseks pidada, aga samas vist ei anna mõõtu siiski välja. Olukorda lisab veelgi vürsti – ning annab Turgi tekstidele veel ühe lisamõõtme – asjaolu, et tegelikult saab lugeja, kes just väga eluvõõras ei ole, aru, et stsenaariumid, mida Turk oma luuletustes läbi mängib, on sageli üpriski realistlikud. Need tõepoolest jutustavad lugusid, mis võiks juhtuda paljudega, et mitte öelda igaühega.

Aga ometi. Ehkki sellistest asjadest justkui ei tohiks end häirida lasta, muudab „Rakendusliku teoloogi” visuaalne (ja küljenduslik) lahendus selle raamatu mõnevõrra naeruväärseks ega luba seda mingil põhjusel päris tõsiselt võtta. Kui, siis eksperimentaalkirjandusena, aga miski ütleb, et pigem siiski mitte. Eksperimentaalkirjanduse üheks tunnuseks võiks olla taotlus eksperimentaalne olla, kõnealuses teoses seda aga ei paista. Suurim probleem ei ole siiski mitte välimus vaid kurb tõsiasi, et tekstid kaovad pärast lugemist unustusse, meelde jäävad vaid noodsamad hüüatused („nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse, lk 44) ja see ei ole hää. Asi polegi niivõrd selles, et tekstid kuidagi iseenesest halvad oleksid – usun näiteks, et elavas esituses võiksid need kõlada päris värskelt ja kaasa elama utsitavalt. Aga raamatus ei kõneta, no kohe üldse mitte. Sellisel kujul kohe kindlasti mitte. Need lihtsalt hajuvad pääs, algus läheb kaotsi juba lõpupoolt lugedes ning lehe pööramise ajaks on äsja loetud luuletus ilmsesti juba ununenud.

Seega mis see siis on, kui see otseselt eksperimentaalne ei ole, aga samas klassikalise luulekogu kujulisse raami ei mahu? Mitte et kõik peaks sinna üldse mahtuma, aga kui tahta teha luulekogu ja seejärel anda välja trükis, kus absoluutselt kõik muu niivõrd intensiivselt luulest üle sõidab siis võtab paraku õlgu kehitama küll. Peaks see nüüd tõepoolest olema lihtsalt culture jamming, siis tuleb nentida, et Turk teeb seda suisa imeliselt hästi, ehkki paraku tiksub kuklas mõte, et kas seda siiski on vaja üldse teha, sest isegi kultuurisegamise eesmärgiks on sageli mingi kestva sõnumi edastamine. Ei tahaks kõlada mingi vinguva vanameelsena (ehkki tõenäoliselt paljude jaoks juba mitu lõiku tagasi nii läks), ent kui luuleraamatu läbilugemisel on enam-vähem ainsaks emotsiooniks, et oli paras rock’n’roll, kunstiliste fotodega ja puha, aga tekstidest jäid meelde vaid lühikesed ja sageli provotseerivad hüüatused („tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees, lk 73) siis tahaks kogu seda ettevõtmist luulekogu asemel pigem performance-etenduseks nimetada.

Et raamat ei saa aga (vist) performance olla, ei oskagi muud teha, kui õlgu kehitada ja öelda, et tõesti, hästi õnnestunud kunstiprojekt. Kelly Turgi luuletused on alati tundunud pigem esitusluule materjalina kui millegina, mida raamatust lugeda, ent see selleks. Autoril on vaba voli oma tekstidega toimetada nii nagu tema äranägemine ja südametunnistus seda ette näevad. Paraku ei saa ka kriitik mitte vaiki olla, kui valitud lahendus silma ja hinge kraabib, mistap jääb üle vaid soovitada järgmisel korral pisut vähem ekstravagantselt toimetada. Võibolla pääsevad siis ka luuletused, mis võiks ju ometigi ühe luulekogu keskmes olla, paremini mõjule.

[1] Raamatus puuduvad tegelikult leheküljenumbrid, mistap võib siinses kirjatöös mõnel puhul nende osas ette tulla ka eksimusi.

Üle-võlli-Borges

veebr.
03

Algselt ilmunud Sirbis 3.02.2018.

Jorge Luis Borges, „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu”. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Asko Künnap. Loomingu Raamatukogu 2017, nr 23–24. 112 lk.

Mitte ühelgi kirjandushuvilisel ei ole ilmselt kahtlust, et Jorge Luis Borgese lood, mis ei ole sageli muud kui peidetud tähendusi täis tuubitud labürindid (mis muidugi ei tähenda, et see on ainus, mis nad on), on igati lugemisväärsed. Borges on kirjanikuna üldtunnustatud, see on möödapääsmatu tõsiasi. Kõik sildid, mida Jorge Luis Borgesele külge riputada võiks, jäävad selle varju, et ta on Jorge Luis Borges. Nimi räägib juba iseenda eest, nagu teatava tunnustuseni jõudnud autoritega sageli juhtub. Eesti lugejale on Borges tuttav nii oma ilukirjandusliku kui ka esseeloominguga, ometi on tõsi, et eesti keelde vahendatu on siiski vaid killuke kirjaniku mahukast koguloomest.

Ehkki siinkohal tuleb juttu teha kahest jutukogust, originaalis 1975. aastal ilmunud „Liivaraamatust“ ning kaheksa aastat hilisemast „Shakespeare’i mälust“, muudab asjaolu, et nad ühte köitesse on koondatud, eristamise kohati keeruliseks. See ei tähenda, et ühised kaaned teoseid tingimata mõtteliselt kokku peaks sulatama. Kahtlemata on võimalik vihiku kaht osa eraldi vaadelda, ent praegusel juhul on läinud nii nagu on – ennekõike seetõttu, et hilise Borgese tekstid on mõlemas kogus jõudnud täiusliku borgeslikkuseni, mida on küll raske iseloomustada, ent mis on varem Borgest lugenule kergesti äratuntav. Võtmesõnad, mida Borgese juttudest kõneldes harilikult pruugitakse, on ikka labürindid, sümbolid, mõistatused, kõneldakse reaalsuse eitamisest, painutamisest ja moonutamisest, salapärasusest, unenäolisusest jne. See kõik vastab tõele ning on kehtiv ka „Liivaraamatu” ja „Shakespeare’i mälu” puhul. Ainult et …

„… avaldasin selle varjunime all Madridis. Räägiti kohmakast Borgese-jäljendajast, kelle puuduseks oli tõsiasi, et ta ei ole Borges ja ometi kordab tema vormivõtteid“ (lk 88).

See tsitaat ei ole ülestunnistus ega autori iseloomustus oma tööle, vähemalt mitte otsesõnu. Tegemist on lausekatkega „Shakespeare’i mälu“ esimesest jutust, mis kannab pealkirja „25. august 1983“. Küll aga võtab see üpriski hästi kokku nii „Liivaraamatu“ kui ka „Shakespeare’i mälu“, mis mõlemad näivad esindavat elusügisesse või suisa -talve jõudnud Borgese („Liivaraamatu“ ilmumise ajaks oli tal aastaid turjal juba 75 või 76, „Shakespeare’i mälu“ ajaks juba üle 80) kõige täiuslikumalt borgeslikku väljendust. Pessimistlikumalt meeles­tatud lugeja võib seda tõdemust väljendada ka teise samalt leheküljelt leitava tsitaadiga: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

Niivõrd negatiivselt pole siiski põhjust meelestatud olla. Ehkki Borgesest on iseenda jünger tõesti saanud, oleks ilmne ülekohus seda ebaintelligentseks nimetada. Milles aga väljendub see „täiuslik borgeslikkus“? Autor oleks vaatluse alla tulnud juttudes ilmselt ilma kahtluseta äratuntav ka siis, kui sealt oleks kõrvaldatud igasugused viited Borgesele endale. Neid viimaseid on aga mitmes loos: lisaks juba nimetatud palale kirjutab Borges iseendast ka näiteks loos „Teisik“. Seal kohtub kirjanik läbi aja ja ruumi oma teisikuga. Loo kokkuvõtteks kirjutab ta: „Kohtumine oli tõeline, aga teine vestles minuga unes ja seepärast õnnestus tal mind unustada; mina vestlesin temaga ärkvel olles ja see mälestus piinab mind siiani“ (lk 13). Nendes juttudes kohtub ka lugeja Borgesega kuidagi unenäoliselt. Mull, mis lugeja ümber tekib, omandab värvingu, mis on äratuntavalt ja ainuomaselt borgeslik, aga ei muud. Vana pime mees, kelle töödest on kadunud teatav pingestav nüansseeritus, mida on ohtralt tema noorema ea tekstides, kohtub lugejaga, manab tema ette juba tuttava maailma, aga ei muud. Millestki jääb justkui puudu, midagi igatseks justkui veel. Täiuslik borgeslikkus on see, kui kirjanik mängib ennekõike vanade, tuttavate, üha korduvate teemadega.

Labaselt öeldes mõjuvad „Liivaraamatu“ ja „Shakespeare’i mälu“ jutud, nagu keegi üritaks Borgest jäljendada, haarates tema töödest kilde ja motiive, mida on peetud talle iseloomulikuks. Olukorra muudab kentsakaks ja keerulisekski tõsiasi, et see keegi on Borges ise. Tekstid on maagilise realismi esiisa (või eelkäija – selles osas ei olda siiski päriselt ühel nõul) käekirjast ja stiilist niivõrd tugevalt värvitud, et tema loominguga tuttavail ei tohiks tekkida küsimust, kelle tekstiga (või vähemalt järeleaimamisega) tegu on. Seega seisab lugeja silmitsi olukorraga, kus Borges kirjutab, aga mitte nii, nagu ta tavaliselt kirjutab (ehkki loomulikult ka seda, puudub vaid uudsusenõks), vaid nii nagu võiks oodata, et ta kirjutab. Tulemuseks on üle-võlli-Borges, mis on ühest küljest muidugi pettumus ja tekitab teatavat nõutust, teisalt mõjub lohutavalt tuttavlikult. Oleks tegemist mõne teise kirjanikuga, võiks see mõjuda eneseparoodiana. Borges sellest pääseb, osalt tänu oma reputatsioonile, osalt kirjanikumeisterlikkusele.

Kõhklust, kas raamatut maksab edasi lugeda või üldse kätte võtta, ei tohiks tekkida. Lugemisele kuluvast ajast kahju ei hakka, aeg möödub kvaliteetkirjanduse seltsis. Hoolimata mõningasest vaesusest võrreldes Borgese varasemate ja tuntumate töödega kvaliteetkirjandus antud vihikuke ju siiski on. Võib-olla oleks mõttekam olnud vahendada mõni muu tekstivalik. Proosaga ei ole praegu vahest kiiret, esinduslik valik on juba eesti keeles olemas (mis muidugi ei tähenda, et sellest aitaks). Küll aga laiub valge laik näiteks Borgese luuletuste kohal ning samuti võiks huvi pakkuda täiendav sissevaade tema esseistikasse – sellest tõuseks kasu mitte ainult Borgese, vaid kogu Ladina-Ameerika kirjanduse mõistmise seisukohalt.