27 sept.

Keskriik ei muutu

Algselt ilmunud Sirbis 27.09.2019.

Priit Rohtmets, Tiit Kuuskmäe, Urmas Pappel. Eesti ja Hiina suhete sünd. Toimetanud Märt Läänemets. Kujundanud Kalle Toompere. Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018. 280 lk.

Hoolimata näilisest brošüürlikkusest (paralleeltekst kolmes keeles, ohtralt illustratsioone) on kolme autori raamat sisutihe monograafia, mis pealkirja järgi lahkaks justkui äärmiselt spetsiifilist teemat. Siingi tuleb aga näilikkusest jagu saada, sest tegemist ei ole vaid diplomaatia ajaloo alase teosega. Raamatus ei ole keskendutud sugugi pelgalt sellele, mis pealkirjas nimetatud, vaid antakse suurepärase ülevaade Eesti ja Hiina (samuti eesti ja hiina, sest neist aladest kui riikidest on varaseimal käsitletaval perioodil keeruline kõnelda) sidemetest XIX sajandi lõpust Teise maailmasõjani.

Tõsi, ei saa salata, et säärase raamatu lugejaskond ilmselt siiski üleliia suur ei ole. Hoolimata Hiina järjest kasvavast rollist maailmapoliitikas ja -majanduses (USA presidendi Donald Trumpi värvikad sõnavõtud ning vägikaikavedu Hiinaga on meedias igapäevased teemad, uudised Hiina (riigi)firmade järjest jõulisemast sisenemisest Kolmanda Maailma riikidesse samuti), ei tea keskmine eurooplane praegusest Hiinast ega selle ajaloost suurt rohkem kui seda, mida kord koolis õpitud. See napp teadmine koosneb niisiis üksikpildikestest XX sajandi eelsest Hiinast, punasest pöördest ja kultuurirevolutsioonist ning loomulikult Tiibeti küsimusest.

Tähelepanuta jäänud sigadused
Tänapäeva Hiinast rääkides domineerib Tiibeti temaatika (ja viimasel kümmekonnal aastal fookusse sattunud uiguuride olukord) suisa sedavõrd, et väga mitmed muud nähtused, mida võib julgelt ja otsesõnu sigadusteks nimetada, on jäänud suisa tähelepanuta. Nimetan siinkohal kas või selliseid majanduslikult küsitavaid võtteid nagu dumping ja küsitavate tingimustega investeeringud ja tehingud nt Aafrikas, aga ka uut Siiditeed, mis on otsapidi jõudnud Saksamaale Duisburgi,[1] rääkimata keskkonnaküsimustest. Seda tervitatavam on säärase raamatu ilmumine, kuivõrd lugeja saab tänu sellele üsna kerge vaevaga viia end kurssi XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel valitsenud oludega, millest on nii otse kui ka kaude välja kasvanud tänapäevane Hiina, jõud, millega tuleb maailma­areenil arvestada iga päev.

Teose puhul võib märkimisväärseks pidada sedagi, et ehkki temaatika on suuresti poliitilise ajaloo mekiga, ei ole ükski autoritest n-ö klassikaline poliit­ajaloolane või -teadlane (Rohtmets ja Pappel on hariduselt usuteadlased, Kuuskmäe aga semiootik), mis ei tähenda aga, et nad on teemakäsitluses kuidagi võhiklikud või küündimatud. Ehkki informeeritum lugeja oodanuks ehk säärast teost autor(e)ilt, kes on n-ö nime ja näoga Hiina-spetsialistid („Eesti ja Hiina suhete sünni“ autoreist on sellele staatusele kõige lähemale Urmas Pappel), ei tasu sel põhjusel teost siiski ära põlata. Käsitlused on asjakohased ning teemast ja problemaatikast saab hea ülevaate.

Kõige väärtuslikum osa raamatust polegi ehk diplomaatia ajaloo ülevaade, vaid pigem Hiina poliitikakultuuri lahutamatuks osaks olevate nähtuste tutvustamine ja analüüsimine. Iseäranis oluliseks võiks siinkohal pidada arusaama Hiinast kui Keskriigist. Keskriigi või Keskmise kuningriigi ehk 中國 (Zhōng­guó) varaseim mainimine pärineb juba esimese aastatuhande algupoolelt m.a.j ning on tavanimetusena jäänud kasutusse siiani. See illustreerib üsna kenasti Hiina kultuurile omast hoiakut, mille kohaselt asub just Hiina maailma südames. Tasub mõelda sellelegi, et Hiinas kasutusel maailmakaartidel on fookus paigutatud just nõnda, et see langeb Hiinale. Võrreldes n-ö eurotsentriliste kaartidega, on Euroopa neil täiesti nurgatagune paik, Euraasia mandri üks paljudest jätketest.

Raamatus on kirjeldatud mh juhtumit, kui Hiina keiser keeldus XVIII sajandi lõpul sõlmimast diplomaatilisi ja majanduslikke suhteid, sest oli mõeldamatu, et Taevapoeg võinuks olla kellegi võrdne partner. Ehkki tänapäeval on Hiina juhtkonna seisukohad mõõdukamad ning pragmaatilisemad, on hoiak, et Hiina lähtub vaid iseenda huvidest, igati elujõuline. Kahtlemata toimivad samamoodi ka teised riigid, olgu suured või väikesed, ent Hiina puhul on see võimendunud peaaegu uskumatu tasemeni. Briti ajakirjanik ja väliskommentaator Martin Jacques on oma raamatus „Kui Hiina maailma valitseb: Keskriigi tõus ja Läänemaailma lõpp” („When China Rules the World: The Rise of the Middle Kingdom and the End of the Western World“, 2009, täiendatud trükk 2014) selle põhjusena näinud arusaama Hiinast kui tsivilisatsiooniriigist, mitte rahvusriigist. Hiinat ei ole tema sõnul võimalik lääne mudelite kaudu kirjeldada ega hinnata, sest Hiina hoiakud ja väärtused on täiesti teistsugused. See, mida õhtumaalased peavad probleemiks, nt isikuvabaduste puudumine ning kõva käega valitsemine, ei ole Kesk­riigi arvates seda sugugi. Hiina majandusliku ja poliitilise kasvamise eesmärk ei ole laiendada oma mõjuvõimu, vaid levitada oma tsivilisatsiooni.

Võiks isegi öelda, et on asjatu rääkida majandussõjast Hiinaga, sest tegu on (kui peab tingimata konflikti otsima) kultuurisõjaga. Loomulikult, Hiina pole ainus tsivilisatsiooniriik, sarnaseid jooni võib täheldada ka USA puhul, kus sisemisest mitmekesisusest olulisemad on jagatud identiteet ning selle külge kinnituv hoiakute komplekt, mida – nagu Hiinagi puhul – üritatakse maailmas levitada nii pehme kui ka kõva jõuga. Siin võib peituda ka konks, miks võivad Hiina ja USA kokkupõrked üpris kergesti teravaks muutuda, kui peaks tekkima küsimus kultuurilistest (tsivilisatsiooni-) huvidest. Tsivilisatsiooniriigi jooni võib, kui hoolikalt vaadata, näha ka Venemaa puhul, ent nende välja­kujunemiseks peab Venemaal kõigepealt saavutama (loe: looma) ühisidentiteedi, mis on raske riigis, kus jätkuvalt tehakse nägu, et riik on kõigi alamate – россияне (venemaalased) – oma, ent tegelikult on kesksel positsioonil siiski русские (venelased).

Vähemusrahvusi koheldakse rängalt
USA on probleemi lahendamiseks valinud ühinemise identiteedi ja väärtuste kaudu: ajapikku, sageli siiski juba esimese põlvkonna eluajal, saavad erineva taustaga elanikest kultuurilise assimilatsiooni toimel lihtsalt ameeriklased ning endine etniline ja kultuuriline pärand kaotab põhimõttelise tähtsuse. Hiinas peab üle 90% elanikest end hani etnosse kuuluvaks ning vähemus­rahvusi koheldakse rängalt, iseäranis siis, kui neil on ka poliitilisi püüdlusi. Õhtu­maises kultuuris ei kiideta säärast käitumist heaks, aga hommikumaalastele polegi see oluline, mida perifeeria rahvad neist arvavad (justnagu sisimas pole jälle läänemaailmale oluline, kuidas neid ida või lõuna poolt kritiseeritakse).

Ehkki Taevapoega vähemalt vormiliselt enam troonil pole, on ka puna-Hiina liidrid tema omaga sarnasesse rolli astunud ning tänapäevase puna-Hiina ühiskonnakorraldus ei erine põhialuste poolest märkimisväärselt sellest, mis kehtis keisririigi aegadel. Kommunism, mida vähemalt idee poolest järgitakse ja kuulutatakse, on siiski võõramaine importkaup, mida on tulnud lakkamatult vormida hiina mudelisse paremini passima. Summa summarum on näilisest murrangust hoolimata tänapäeva Hiina ning revolutsioonieelne Hiina sarnasused suuremad kui erinevused ning Rohtmetsa, Kuuskmäe ning Papli raamatu üks suuremaid väärtusi peale Hiina spetsiifika tutvustamise ongi just selle tõsiasja illustreerimine (see pole olnud, tuleb tunnistada, küll raamatu eesmärk). Tänuväärne on ka Hiina eestlaste loo avamine, kuivõrd väliseesti ainetel kirjatöödes keskendutakse harilikult pigem populaarsematele piirkondadele. Kes Hiina eesti diasporaa ajaloost huvitatud ei ole, sellele võiks teost soovitada selgitava sissevaatena tänapäeva Hiina kultuuri.

[1] Vt nt „Hiina viis läänepoolseima punkti Saksa tööstus­linna südamesse“. – Postimees 13. VIIi 2019.

18 juuni

Õpetus ja mõned väikesed näpunäited ühe valminud töö varal ehk kaheksa sammu värvikaks ja armastatud kirjanikuks saamise teel

Algselt ilmunud Värskes Rõhus nr 59.

Taavi Remmel. „Tessera”. Sahmak OÜ, 2018

Selles kirjatöös esitan kaheksa punkti, mille põhjal saab kirjutada teose, mida võiks pidada sügavmõtteliseks, aga samas laiale lugejaskonnale ligipääsetavaks. Kirjutan soovitused esmalt lahti ja seejärel näitlikustan Taavi Remmeli romaani „Tessera” varal, kuidas neid edukalt rakendada.

1. Mängi kõikvõimalike žanri- ja vormimääratlustega
Ära piirdu pelgalt sellega, et teost üht- või teistviisi nimetad, pane kõik žanrid ja vormid ühte raamatusse kokku, sest killuke proosat ja killuke luulet ja killuke draamat ja näputäis (või peotäis) tsitaate teevad teose ju mitmekülgseks ja huvitavaks, kindlasti aga postmodernistlikuks (post-postmodernistlikuks?) ja cool’iks. Tasub tõsiselt kaaluda ka päätükkide esitamist mõnes internetile ja muidu masinale sobivas vormis, mis on üleliigsest puhastatud – hää variant on panna tekst kirja jututuba jäljendades. Seda on lihtne jälgida ja lugeja ei pea end ülemääraste epiteetidega piinama, autor ei pea aga kartma, et tema raamat ära põletatakse, kui ebainimlikku keskendumispingutust nõudvad teosed keelatakse.

Et igasugused vanameelsed
fossiilid ära ei kohkuks ja
raamatut
kätte võtmast loobuks,
saadud tulemust sa nimeta
tagakaanetekstis
mõne võimalikult klassikalise
ja üldsõnalise
nimetusega.

SAMAS SEE, MIS RAAMATUSSE SISSE LÄHEB, MEELITAB KINDLASTI LUGEJAID, KES EI KARDA EKSPERIMENTE EGA UUENDUSI! KIRJANDUS ON MÄNG. ELU ON MÄNG.

Nõnda kohtab Taavi Remmeli „Tesseras” tervet hulka olulisemaid vorme ja žanre. Teoses leidub nii proosateksti (teose põhiosa), luulet (ligi kolmandik raamatust) kui ka filmistsenaariumi või draamateksti järeleaimamist. Hoolimata aegunud žanrimääratlusest „romaan” (mis üldse on romaan?) on see mitmekülgne teos, milles leidub midagi kõigile lugejatele. Püüdlus kõigiga arvestada viib põhjaliku lihtsuseni, mis on sageli ahvatlev ja meelepärane. Ka keerukate dialoogide lihtsustatud esitamine stsenaariumi (või jututoa vestluse?) vormis on sümpaatne – see võimaldab pöörata tähelepanu tegelaste sõnadele, sest kaotab tarbetu kirjeldamise ja sõnavahu (nt lk 281–290). Remmel ei tegele ilukõnega, tema jaoks on oluline üksnes see, mida mõeldakse ja öeldakse; mis seda saadab, on tähtsusetu ning võibki seletamata jääda. Sedasi jäävad ka teose kõik otsad lahtiseks, mistap kaugeneb määratult teose tõlgendushorisont. „Tessera” on justkui lõputu varasalv, mis tutvustab lugejale põgusalt eri võimalusi, kuidas kirjutada, olemata ometigi ühestki kindlast viisist vähimalgi määral sõltuv. Üleliigse jätab Remmel lugeja ja tema fantaasia hooleks. Uhke ja isepäine, julge teos!

2. Kasuta võimalikult palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid
See näitab, et oled haritud, maailma näinud ja open-minded. Võimaluse korral võiks muist raamatust üleüldse olla kirjutatud mõnes teises keeles, soovitatavalt rahvastevahelise suhtlemise keeles (ja see on inglise keel, kes veel ei teadnud). Võimaluse korral tasubki valitud quote’id esitada võõrkeeles, seejuures soovitatavalt inglise keelde tõlgituna, kui need peaks algul mõnes muus keeles olema. See kõik näitab lugejale, et teos (ja seeläbi ka autor) on intelligentne ning tegeleb muugagi kui ainult omaenda naba vahtimisega. Lugejatel, kes ise võõrkeeli oskavad, tekib võimalus autori tundeid paremini mõista, sest ükskeelne väljendus ei suuda iialgi mitut keelt valdavat inimest päriselt kõnetada. Samuti annavad näiteks ingliskeelsed päätükid suurepärase võimaluse rahvusvaheliste lugejate tähelepanu püüda – kes teab, mis sellest veel tulla võib!

„Tessera” leheküljed 165–254 on täidetud pääasjalikult ingliskeelsete luuletuste ja proosalaastudega. Siiski on lisatud ka mõned maakeelsed read, mis on märgitud autoritõlgeteks. See on hää, sest autor tunneb oma loomingut ise kõige paremini, mistap mõjub autoritõlge usaldusväärselt. Samuti on sümpaatne, et Remmel on maakeelset teksti ka muus osas rahvastevahelise suhtlemise keelega vürtsitanud: „Aga huvitav tundub Tessera sellegipoolest. Ja sügelised ongi juba kohal. Does the Moon exist when a tiny mouse looks at it? (A. Einstein).” (lk 110) või „Mida ***** sa teed! Sinu truely and absolutely brilliant lovesong on läbi. Hilarious. Lepi sellega! Ja ära pane seda rasvaseks.” (lk 147)

3. Tsiteeri!
Tsitaadid võiksid ühe sügavmõttelise teose mahust moodustada vähemalt 10%. Selge see, et alati ei ole nii suur määr võimalik, ent alati tasub ju püüelda parima võimaliku tulemuse poole. Nagu juba öeldud, võiks tsitaate võimaluse korral esitada inglise keeles. Tsiteerimiseks tuleks valida autoreid eri elualadelt ja kultuuridest, seejuures ei tasuks kindlasti unustada kodumaiseid kirjanikke ja mõtlejaid, sest muidu võib rahvuskaaslasest lugeja tunda, et on kõrvale jäetud. Tsitaadid osutavad sellelegi, et autor loeb ja õpib neilt, kes on teinud kirjatööd enne teda – ehk siis seisab hiiglaste õlgadel. Säärane austusavaldus näitab, et kirjanik ei ole egoist, vaid hoolib ka teistest. Ja kui juba teistest autoreist, siis ju lugejaist ammugi ning see läheb inimestele korda, mistap on lootust, et nad soovitavad teost sõpradele. Nagu ütles juba Jorge Luis Borges: „Elu ise on tsitaat.”

Siinkohal on sõnad ehk isegi liigsed, piisab sellestki, kui panna kirja osaline nimekiri kõigist, keda teoses tsiteeritakse: Pentti Saarikoski, Samuel Beckett, William Shakespeare, Alberto Caeiro (inglise keeles), Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Don DeLillo, Michio Kaku, Edwin Abbott Abbott, Fernando Pessoa, Virginia Woolf, Plautus, Albert Einstein, Michael Frayn, Martin Rees, Pascual Jordan (inglise keeles), Mait Metsanurk, Søren Kierkegaard (inglise keeles).

4. Püüa teksti lõimida reaalteadustega seotud termineid ja sõnu
Ilukirjanduslikus teoses reaalteadusliku sõnavara kasutamine on väärt mõte, sest siis saab lugeja aru, et kirjanik ei ole mingi tühikargaja, vaid teab ka päriselust (mis sarnaneb suuresti korrastamata süsteemidega) üht-teist. Eriti tugeva mulje jätab füüsika, sest see puudutab kogu universumit. Tasuks kaaluda pikkade füüsikapassuste lisamist, sest füüsikaliste protsesside kirjeldus, eriti hoomamatutel astro- või tuumatasandeil, tekitab lugejas kirjaniku vastu aukartust ja austust. Ühtlasi muudab see teose sügavmõtteliseks, sest hoomamatuga tegelemine seda paratamatult ju on. Kuigi Suurest Paugust saati on universum lakkamatult paisunud ning aine ja tumeaine hulk jäänud küll samaks, on universumi ekspansiooni tõttu selle tihedus kahanenud. Nõnda võiks lakkamatult paisuda ka kirjaniku looming, muutudes seejuures ulatuslikumaks ja võimaldades samal ajal järjest rohkemate lugejate seas end sinna kaotada. Füüsika ja kirjanduse suhe on pikaajaline, aine fundamentaalosakesed kvargid on teatavasti saanud nime James Joyce’i teosest „Finnegans Wake”. Taavi Remmel ise künnab seda seostepõldu aga suisa mitmel rindel, uurides teaduslik-tehnilise progressi viljastaval mõjul võrsunud kvantkirjandust ka akadeemiliselt, doktoritöös „Kvantkirjandus modernismi ja postmodernismi taustal”.

Taas mõni näide, kuidas säärast asja hästi teha. „Atamamulus mäletas, et lööjaks oli Vaariku Priidik. Kogu ülejäänud jutustus tiirles selle ümber, kas Otto on nõrk ja haiglane või, kui ta rääkis ikkagi tõtt, siis oli selle kaudu võimalik tõestada ka hinge olemasolu, peenmateeriat ja muid elektrilisi sidemeid, millest võisid rääkida Niels Bohr ja Werner Heisenberg.” (lk 53) „Ehkki WMAP paljastab jäljed universumi 380 miljardi aasta tagusest algusest, on see üles võetud ikkagi tänapäeval. Tuleb jälgida, mis toimub ümberringi, aga filtreerima peaks igatahes rohkem. Ma arvan, et Olomide räägiks siin pilgust sisse- ja väljapoole.” (lk 267) Milline tulevärk! Füüsikuid ja teisi reaalteadlasi ei jäeta kõrvale, neilegi on raamatus oma maiuspala, mille kallale mõnuga asuda. Õigupoolest on neid palasid suisa terve hulk (nt ka lk 53 ja 259) ning need moodustavad omamoodi sektsiooni, kuhu ehk profaanidel (kelle jaoks on ju raamatus ometi küllalt muud lugemist!) pääsu ei ole. On mõistetav, et hoolimata ühiskonna avatusest ja lõimitusest tahavad spetsialistid mõnikord siiski omaette olla ja endaväärilist konti järada, ning kes võiks seda neile keelata. Taavi Remmel seda igatahes ei tee ja see on kiiduväärne.

5. Arvesta ka alternatiivsete maailmapiltidega
Kõik inimesed ei ole teadushuvilised ja sellega peab arvestama. Mõnd võib ülemäärase teadusliku maailmapildi päälesurumine isegi häirida, mistap tasub raamatusse pista midagi neilegi – olgu siis astroloogia, kristalliteadus või muu pigem esoteerilist või müstitsistlikku laadi mõtteviis. Ühest küljest näitab see, jällegi, autori haritust ja avatust, teisalt aga muudab teose rahvahulkadele ahvatlevaks. Raamat, millest igaüks, kes selle lahti lööb, midagi leiab, on hää raamat! Samas peab siiski tunnistama, et alati ei õnnestu kõigile midagi kirjutada. Sellisel juhul peab autor hoolikalt valima, kes on tema sihtrühm. On teada, et Jäärale meeldivad seiklusjutud, Vähile memuaarid ja elulood, Skorpionile thriller’id ja krimkad, Amburile aga naljalood. Igaühele oma!

Remmel on „Tesseras” olnud suurepäraselt arvestav! Suisa nii, et sulatab sujuvalt teadusliku ja alternatiivse maailmapildi üheks tervikuks, eelmises punktis tsiteeritud WMAP kohta käiv lõik nimelt jätkub nii: „Tal on õigus, ma ei tea, millisest tähtkujust ta on, aga hobuse ja tiigrina me sobiksime küll. Kuhu ta üldse kadus? Kuritegelikud jõud on jälle… Ma olen kindel, et see tantsija (tumedas) on Kaalud (Ristikivi oli Kaalud). Meenutagem.” (lk 267)

6. Ära õigekirja pärast ülemäära palju muretse
>Õigekiri on läinud aegade jäänuk mis ahistab vaba vaimu. Muidugi on hulk luuletajaid ja muidumehi kes ei tunnista suurtähti ja kirjavahemärke ent nemadki on valdavas osas siiski pigem vanade konventsioonide järgijad. üldiselt ei maksa end „Reeglitest ja Konventsioonidest” kuigivõrd häirida lasta. kõik mis tuleb peab paberile saama sest see on kõige autentsem ning sestap lugejaile kõige paremini mõistetav sest Mis oleks üllam? kui näidata end oma kõige loomulikumal kujul? muretseda pole vaja ka lause või lõigu sisemise loogika pärast. küll lugeja juba aru saab. see ausus püüab lugejaid ning võimaldab autoril tuua võimalikult vähe moonutatult tuua esile on oma sisimad Mõtted ja Tunded; nii ärkavad need ka päriselt ellu ja saavad täiuslikeks

Näitlik tsitaat:

„;kuum, keha, jalad, erootiline tundmus, ei mäleta

;rändur, pime lava, aeg, kardin, minu juuksed on näha, keegi silitab. Ikka avastad ennast… Suhted, ei saa öelda. Miks? Kelle jaoks? Võiks ju. Meenutagem. Mida? Kellega?”

7. Ära keskendu süžeele!
Raamatut peab olema võimalik lugeda suvalisest kohast alustades. Algus-keskpaik-lõpp-mall on iganenud ega kõneta enam tänapäeva lugejat, kes soovib asju teha omal viisil, mitte ettekirjutatud norme järgides. Säärasest vormist loobumine toob paratamatult kaasa üldiste süžeeliinide kadumise, sest need toimivad üksnes ranges puuris, kuhu kirjandust sajandite jooksul lakkamatult on surutud. Selguse huvides võiks aeg-ajalt mainida samu tegelasi või sündmusi, sest see aitab hoida koos tervikut (nii palju kui tervik saab üldse olemas olla). Tegelased võiksid seejuures olla pigem abstraktsed kontseptsioonid, et lugeja ei peaks liialt palju nende tundmaõppimise pärast muretsema. Mõnikord on raamatud huvitavad, teinekord mitte. Mõni teos on triviaalsusi täis, teine läheb aga lugejale põhjalikult hinge. Mõne raamatu süžee on kergemini haaratav kui teise, aga sellest hoolimata tasub neid kõiki siiski lugeda. Tänapäeval ei ole inimestel kiire elutempo pärast enam aega kuigivõrd süveneda, sestap on norme eirav kirjandus neile sobivaim, sest annab täieliku tõlgendusvabaduse.

„Tesserat” lugedes võib veenduda, et see teos ei lase end süžeelistest konventsioonidest kuigivõrd häirida. Autor on teksti tõepoolest valanud iseennast kogu selles kaoses(?), mis üks inimmõistus ja -hing on. Tõesti, see paneb elu ja asjade üle järele mõtlema, sest isegi mitmekordse lugemise järel ei luba teose sügavad sõlmed end kuigi kergesti lahti harutada. Saladused ja mõistatuslikkus on sellesse raamatusse juba eos kodeeritud ning praegu, mil põnevus- ja müsteeriumikirjandus on moes, on see raamat lugejate seas kindlasti kõrges hinnas.

Romaani esimene osa („Kokkupõrge”) räägib Atamamulusest, Gizelist ja Ludusest, mõnikord sekkub neljandat seina lõhkudes ka autor. Pinget tekitab Luduse teadmata saatus. („Nad kallistasid ning Atamamulus tundis, et Gizeli põlv libises sel korral mööda tema reie sisekülge veelgi kaugemale. Palju küsimusi jäi õhku. Mis ikkagi juhtus Ludusega tol päeval, kui maanteed olid libedad? Millal lõppes demograafiline plahvatus? Mis juhtus Kopenhaagenis aastal 1941? Naine suudles Atamamulust põsele, libistas oma visiitkaardi tema pintsaku küljetaskusse, andes silmadega mõista, et see on juhuks, kui teda peaks vaja minema ja lahkus treppide põrinal.”, lk 45) Teises osas („Mraz”) ilmuvad Leoš Zmrznjen, Antonin Mraz ja Tessera, „kummaline, geomeetriline ja ilus naine” (lk 111), samuti müstilised Flatlanderid, Kierkegaard, Vaariku Priidik jt. Olomide ja Leoš vahetavad kirju, pinge kasvab. Kolmas osa („On Clouds on Cirrus”) koosneb luuletustest, neljas („Appendix”) toob taas tagasi Atamamuluse ja Gizeli, aga ka paljud teised tegelased, ning raamatu ootamatus kulminatsioonis nendib Tessera, et talle Leoš ikkagi meeldib. Ärevust on õhus viimase leheküljeni, mil rahuliku lõpplahendusena suubub kõik melanhooliasse. Mõistatuslikkusest juba puudu ei tule ja alguse saab see õigupoolest juba tõelise süvastruktuuri tasandilt. Esimene müsteerium, millega lugeja kohtub – ja veel millise müsteeriumiga! –, on kindlasti see, kuidas teose osi (ja osade osi) omavahel sidusalt kokku pandi, ning selle varjamisel pole autor end kuigivõrd tagasi hoidnud.

8. Kui ideed otsa saavad, korda!
Teadupärast kordavad inimesed alailma seda, mida nad on juba varem öelnud. See on normaalne, sest mõte juba töötab kord nii – kui eelnenu järele midagi värsket öelda ei ole, tuleb varasemat mõtet korrata. Mõtete kordamine aitab neid sorteerida. Ühtlasi näitab see, et autor mõtleb asjadest süvitsi (kuidas muidu need kogu aeg jutuks tuleks), ja samal ajal muudab ta teksti lugejale kergemini mõistetavaks, mis omakorda tähendab suuremat lugejaskonda. Kordamine on tavaline ja aitab luua korda sääl, kus seda muidu ei ole.

Näitlik tsitaat:

„; enamasti sajab vihma [ENTER ROMANTIKA] või on jäine ja libe (kukkumisoht, õudne).

;lühis, minu alastus, pettunud, juba ootusärev, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus. Sisimas loodab Tessera ikka, et on kuidagi erilisem. Sa loodad ju olla ikka erilisem, nii nagu minagi olen lootnud. Õnneks aitas kohv [ENTER COLUMBIA, NÜÜD] ja igal pool valitsev libedusoht.”

Kõiki nimetatud võtteid rakendades peaks igaüks, kel selleks vähegi soont, olema võimeline kirjutama vähemalt sama põneva, laiahaardelise, intellektuaalselt laetud, uuendusliku ja end aheldavaist konventsioonidest vabastanud romaani, kui on Taavi Remmeli „Tessera”.

30 jaan.

Aastad mööduvad, piim läheb hapuks

Algselt ilmunud Sirbis 25.01.2019.

Rein Veidemann, „Piimaring“. Toimetanud Mari Klein. Kujundanud Mari Kaljuste. EKSA, 2018. 274 lk.

Rein Veidemanni romaan „Piimaring“ tõmbab triloogia lõpetusena kokku Andreas Wiigi elukäigu. Nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia.

Rein Veidemanni autobiograafiliste elementidega romaanidele „Lastekodu“ (2003) ja „Tund enne igavikku“ (2012) on lisandunud kolmas, „Piimaring“.

Nõnda nagu Wiigi triloogia kaks esimest raamatut, on ka „Piimaring“ romaan-entsüklopeedia, kuhu on üsna vaba käega puistatud nii võõrkeelseid väljendeid-fraase (aga ka laulutekste) kui ka aja- ja kultuuriloolisi fakte. Viimaseid on eriti raamatu esimesse ossa saanud õige palju ning peaasjalikult on tegu teoste ilmumisaegade, autorite kirjanduslike debüütidega jms. Ära on mainitud näiteks Teet Kallase „Väikesed hobused särava vikerkaare all“, Hando Runneli „Läbi äreva vere“ (tsiteeritud täispikkuses), Mati Undi „Võlg“ ja J. D. Salingeri „Kuristiku rukkis“ eesti tõlge. Ohtralt on nimetatud muusikapalasid, mida Radio Luxembourg’i sagedustelt poolsalaja kuulati. Lugeda saab ka väljavõtet (väikeses kirjas peaaegu lehekülje jagu) NLKP XXII kongressi kokkuvõttest. Raamatu lõpust leiab veel Eesti piimandusmuuseumi teaduri Mai Kuke ülevaate piimaveo ajaloost Eestis, lisaks autori enda ülevaate teostest, mida ta kirjutamisel on pruukinud.

Kõikvõimaliku info sees on siiski ette tulnud vähemalt kaks sisulist apsakat. Nimelt on 22. leheküljel mainitud Antarktikast tagasiteel hukkunud polaaruurijat Walter Scotti. Tegelikult leidis õnnetu lõpu muidugi Robert Falcon Scotti ekspeditsioon (teksti sattunud „Ivanhoe“ ja „Rob Roy“ autori nimi osutab ilmselt autori näpuveale ja toimetaja tähelepanematusele). Samal leheküljel esineb ka viga piibli tsiteerimisel. Lähim, mille piiblist (ennesõjaaegsest tõlkest, kuna teose tegevus toimub 1965. aastal, aga ka praegusest) leiab, on kaks üksteisest üsnagi kaugel asuvat lauset: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal“ ja „Mina olen tee ja tõde ja elu“.[1] Kui tegu oleks tsitaadiga peategelase Andrease tööst, oleks materjali säärane vaba ümbertöötamine muidugi mõistetav ja oodatudki, ent nii see pole. Nimelt on kirjas: „Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile [minu rõhutus – R. A. ] „Mina olen sinu Jumal, sinu tee ja tõde“ oleks võinuks [sic] siiski kirjutamata jätta.“ Teadjama lugeja teevad säärased vead ettevaatlikuks, ent näib, et edaspidi vähemasti niivõrd jämedaid eksimusi ette ei tule.

Tegu on tõepoolest n-ö akadeemilise romaaniga, mille näiliselt üsna lihtsakoelisele süžeele ehitabki liha luudele just ajastu kontekst, mille loomisega on Veidemann küll siin-seal pisut liialegi läinud, nii et see mõjub ilukirjandusteoses kangelt ja ülemääraselt. „Kui Epp oli pärast kooli lõpetamist Voltveti jaamast üle Mõisaküla ja Abja Õisu sõitnud, et sealsesse piimandustehnikumi astuda – siis nimetati seda Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks –, oli meieriks õppida tahtjaid viis inimest ühele kohale“ (lk 49). Kas tõesti oli konkurss kord säärane, jääb ajaloohämarusse, ent tõiga, et Õisu piimandustehnikumi nimetati Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks, võinuks jätta ka ütlemata (või siis esitada joonealuse märkusena, mille kasutamist pole selles raamatus peljatud). Sääraseid veidi ülemääraseid passaaže on teoses teisigi.

Ootamatusi tuleb ette aga veel. Teose esimene pool, mille sisuks noore Andreas Wiigi suvi enne Nõukogude armeesse minekut, mõjub kohati üsnagi „spermaplekilisena“, kuivõrd äsja keskkooli lõpetanud süütu Andreas puutub selle põgusa suve jooksul kokku rohkem kui ühe erootilise olukorraga, mis on ka julgelt lahti kirjutatud.[2] Ehkki see on vaid üks liinidest, mis romaani esimest osa läbib, on see üks silmatorkavamaid. Kui varem ringi sõitnud piimamees Kaarel Andreast laborant Epu eest hoiatab („Ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt“, lk 29), läheb kõik ikkagi nõnda, et Andreas seda siiski teeb, ehkki Epu algatusel („Mis mul tahta, sa oledki juba mu peal,“ pomiseb Andreas peaaegu allaheitlikult. „Looduse vastu ei saa“, lk 127). Enne seda on Andreas aga näinud und abiturientide ballil kohatud silmarõõmust Veronikast: „… ning ühel hetkel hõljuvad Veronika ja Andreas ka ise pilvedena ümber baldahhiini ja Andreas joob Veronika rindadest nõrguvat piima ja Veronika moondub üheks suureks amforaks, mida Andreas täidab oma niudepiimaga. Ärkamishetkel oligi Andreas tundnud, et ta on üksainus purskkaev“ (lk 38).

Ei saa jätta mainimata, et Veidemann on stereotüüpiliste külameeste, kelle keelepruuk, teadagi, on sageli niigi üsna krõbe, kujutamisega mõnel puhul vindi suisa üle keeranud. Teoses leidub sääraseidki katkeid, mida ootaks pigem mõnest „erootikafilosoof“ Urmas Espenbergi romaanist: „„See päris piimaring käib ikka mehe ja naise vahel voodis,“ oli Kuldhammas õpetlikult jätkanud. „Ja ma pean sulle, poolenisti mehele … ära pane, semu, pahaks … ma pean sulle avaldama saladuse sellest kõige magusamast piimaringist, mis sul alles ees seisab – ma loodan. See on siis, kui su naine on lapsega maha saanud ja sina lapse kõrvalt tema rinnast piima imed … varastad, noh, natukene, ja ise samal ajal temasse oma piima pritsid. Mõistad, vennas?“ (lk 123).

Paika loksub säärane otsekohesus ja avameelsus raamatu teises osas, kus fookus on selgelt rohkem n-ö vaimsetel asjadel kui füüsilistel ihadel või soovidel (mitte et esimene osa vaid sellest koosneks). Paratamatult tekib, on autor seda siis nõnda planeerinud või mitte, vastandus värskelt meheikka jõudnud nooruki ja armees teeniva noore mehe ning seejärel juba elatanud ja sedavõrd ka elukogenud teadlase vahel. Kohtumine noorpõlvesümpaatia Veronikaga ei paista eluõhtusse jõudnud Wiigis enam mingit erootilist impulssi äratavat. On sooja sõbralikkust, varjatud armastust, isegi väike valukihvatus, et Veronika omal ajal hoopis teise mehega abiellus (ehkki ta Andrease arvates oli justkui peaaegu lubanud, et ootab teda sõjaväest tagasi), aga mitte erootikat – nagu ikka, teiseneb see impulss millekski sügavamaks. Olgu aga öeldud, et ka vanas Andreases on alal lootus, et Veronika, kellega ta pärast taaskohtumist on muuseas kirju vahetanud, on see, kes toob talle mingi erilise ilmutuse (seejuures säärase, „milleni jõudmiseks võib kuluda terve elu“, lk 257).

Samamoodi vastanduvad noor ja vana Wiik intellektuaalse arengu poolest. Esimene loeb küll ohtralt, ent lükib omandatu kaootiliselt ja kohati kummaliseltki kokku, tsiteerides kirjandis nii maadeavastaja Tatarinovi epitaafi (mis on tegelikult Tennysoni „Ulyssesest“) kui ka (viitamisi) piiblit. Teine on aga etableerunud teadlane, kes on Turu ülikoolis suisa professoristaatusse jõudnud.

Ise on Rein Veidemann romaani kohta enne selle valmimist öelnud nii: „Käsilolevas romaanis „Piimaring“ naasen Pärnusse, aastasse 1965, mil enne sõjaväkke minekut sõitsin autojuhina mõned kuud Pärnu autobaasis piimaringi. Tahan kujutada ühe verinoore mehe elluastumise lugu, aga ka järellugu ja ühtlasi meie põlvkonnale tähenduslikku aega.“[3] Suuremat osa romaanist võib tõepoolest käsitleda elluastumisloona: koolilõpp, esimene päristöökoht, esimesed armuseiklused, armeeteenistus ja kõik, mis sellega kaasneb, on ju tõesti üsna tüüpilised sammud tolleaegse noore mehe eluteel.

Raamatu viimane osa, napilt alla 50 lehekülje, annab eelnenule aga väga selge lõpetuse. Ringiga ei jõuta tagasi mitte ainult Veronikani. Otsad aitab kokku tõmmata ka Andrease vestlus eksistentsialistist kirikuõpetaja Toomas Avalaga, kellega esimest korda kohtuti siis, kui Andreas veel piimaringi sõitis (ja tõik, et Andreas kohtub temaga siis, kui on noorpõlvemailt tagasi Tallinna sõitma asumas, ei tundu olevat juhuslik). Omavahel mõtiskletakse kommunismi olemuse, realiseerumise ja püsimise üle. Lõpuks jõutakse aga sinnamaani, kus nenditakse, et see „kaotab oma tähenduse niipea, kui puutub kokku tegelikkusega, sulab olematuks“ (lk 256), mispeale Andreas nendib veel, et „nii on ju ka minevikuga, su enda eluloo ja ajalooga, et pinnale tõustes sulab see ära“.

„Piimaring“ on seega ka eluring või vähemasti tõmbab see triloogia lõpetusena Andreas Wiigi elukäigu kokku. Kuivõrd Wiik on aga vähemalt osalt elujõus autori enda alter ego,[4] ei saagi kõik veel päriselt läbi olla. Nõnda jääb ka Andreas raamatu lõpus lihtsalt autoraadiost uudiseid ootama ning Louis Armstrongi „What a Wonderful World’i“ kuulama.

[1] 2Ms 20:2 ja Jh 14:6.
[2] Veidemanni teostes ei ole see midagi uut, seksuaalsuse otsekohest kujutamist leidub ka nt „Lastekodus“. Mõneti üllatab vaid proportsioon.
[3] Rein Veidemann / Jüri Talvet, Rahutuse kirglikul rajal. – Looming 2016, nr 10.
[4] Seda on autor ise tunnistanud. Vt Krista Leipsig, Rein Veidemann: ma läksin romaani kirjutamisega täispangale. – Postimees 10. X 2003. https://www.postimees.ee/1377527/rein-veidemann-ma-laksin-romaani-kirjutamisega-taispangale

16 sept.

Armeenlane nutab, Jumal naerab

Algselt ilmunud Sirbis 14.09.2018.

Nareki Grigor, „Nutulaulude raamat”. Vanaarmeenia keelest tõlkinud ja kommenteerinud Peeter Volkonski, järelsõna kirjutanud Alar Laats, toimetanud Madis Kolk. Kujundanud Sirje Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. 228 lk.

Kuigi mu kahetsus siiani on meeleheitlik
ning minu kahtlustekaigas
surnuks mu kolkinud,
ometi julgen veel, patune, vaadata
lootusse, paludes
Püha Kolmainsuse abi.

— „Nutulaulude raamat“, XII laul

Järveäärsest kloostrist suure linna ülikoolini
Erinevalt väga pika kirjatraditsiooniga armeenlastest pole eestlastel ühtegi säärast raamatut, mis oleks ligilähedaseltki sama oluline kui Vani järve äärses Nareki kloostris kirja pandud „Matean voghberguthean“. Isegi kõige olulisemad eestikeelsed teosed, olgu need kirjutatud millal tahes, ei küüni mitte kuidagi Grigor Narekatsi ehk Nareki Grigori raamatuni, olgu tuntuse, populaarsuse või mõju poolest.

Saame tõlkija saatesõnast teada, et see on raamat, mida Armeenias tõbised hoidvat padja all ning millest haigevoodis olijaile ette loetakse, et see on raamat, kust kooliõpilased vanasti tükke pähe õppisid. Tõsi, viimases punktis on meil oma vaste olemas – loomulikult Martin Lutheri väike katekismus. Üldplaanis on ühe raamatu säärasesse ausse tõstmine eesti lugejale aga võõras ning seda mitte seetõttu, et lugeja oleks põmmpea, kes ei oska kirjavara hinnata, vaid ikkagi seetõttu, et tegu on … raamatuga. Meil on seda raske mõista, sest meil pole ühtegi raamatut, mida oleks tuhat aastat loetud.

Armeenlased aga, haritud rahvas (mitte pelgalt kirjatraditsioon pole neil vana, juba XIII-XIV sajandil tegutsesid Armeenias ka ülikoolid), leiavad sellel raamatul olevat tähenduse teispool tekstigi, s.t omistavad tähtsuse raamatule kui esemele. Eks ajal, mil suurem osa inimestest oli kirjaoskamatu, on säärase traditsiooni tekkimine mõistetav. Tegu on klassikalise olukorraga, kus kuu aetakse segi kuule osutava sõrmega (s.t kui sellest raamatust ettelugemine tervendab, siis järelikult tervendab see raamat). Usk „Nutulaulude raamatu“ tervendavasse mõjusse pole kusagile kadunud – ka tänapäeval on neid, kes seda väidavad, ning seejuures sugugi mitte ainult isehakanud ravitsejate hulgas.

Nõnda on näiteks Jerevani ülikoolis psühhiaatriaprofessorinagi töötanud Armen Nersisjan töötanud välja n-ö narekiteraapia, millega mitmesuguseid vaevusi ravida.[1] Tõsi, doktor laskis lõpuks siiski sõelapõhjaks ka oma akadeemilise maine ja liitus külaravitsejate ridadega, kui väitis, et Grigori teose lugemine (Nersisjan peab teda suureks psühholoogiks) aitab lisaks depressioonile ja muudele sellesarnastele ravitavatele vaimsetele häiretele ravida ka raskemaid tõbesid, näiteks skisofreeniat ja isegi C-hepatiiti. Iseenesest ei midagi ebatavalist, justkui täiesti harilikud uusvaimsuse traditsioonis mõtleja ideed. Armeenia kultuuris omandab see aga Nareki (nõnda teost rahvasuus nimetatakse) kesksuse tõttu uue mõõtme – tegemist pole mitte lihtlabase umbluuajamisega, vaid võimsa ja püsiva traditsiooniga.

Kas võiks Grigor (tema raamat) olla kellelegi hea psühholoog? Ehk tõesti, miks mitte, oleneb lugejast. Võiks ta olla psühhiaater või hepatoloog? Ilmselt mitte. Nareki kloostri viljad pole ometigi kusagile kadunud, kuigi seda pole armeenlaste genotsiidi ajast enam sisuliselt ning 1950ndatest aastatest ka füüsiliselt olemas. Hoolimata kolkivatest kahtlusekaigastest, mille aja nõuded on inimestele kätte surunud, vaatavad paljud ikkagi pigem pakutavasse lootusse.

Kui ma ütlen teile üheainsa neist sõnadest …
„… mis tema on öelnud mulle, võtate teie kivid ja viskate minu pihta ning kividest tuleks tuli ja põletaks ära teid.“[2] Nõnda ütleb mittekanoonilises Tooma evangeeliumis Toomas teistele Jeesuse õpilastele pärast seda, kui Jeesus on talle teistest eemal olles lausunud kolm sõna.

Tooma evangeelium ja muu selgelt mittekanooniline materjal ei haaku otseselt Grigori teosega, ent katke illustreerib kenasti, kuivõrd olulised ja kaugeleulatuvate tagajärgedega võivad olla isegi väga napid sõnad, kui juttu on teoloogiast. Sellest, millest kõik viimselt ripub, ei tule kõnelda mitte lihtsalt võimalikult täpselt, vaid suisa eksimata. Ketserlussüüdistused ei läinud eluajal mööda ka Grigorist, ent tema meelekindlus, sõltumatus (s.t poole valimata jätmine) ja lihtsa armastus- ja rahusõnumi kuulutamine kaalusid üles kõik selle, mida talle ette võinuks heita.

Meelekindlust täis on ka Grigori nutulaulud, mille sisu on selge, kindel ja konkreetne. Need on palved, täpsemalt oma paratamatut patusust tunnistavad palved. Üheskoos moodustavad need poeemi, mille sõnum on müstilistest alatoonidest hoolimata lihtne ja klaar: mina, Grigor, olen patune ning ainult Jumala arm ja halastus võivad mu päästa. Kahtlus on alati ähvardavalt kusagil meelesopis olemas, ent kahelda võib vilets ja väike inimene ikka ennekõike iseendas. Issand on loonud, andnud kõik, kõik, mis üldse olemas on, ning sestap on „kaastundest lähedalolevast [—] kuulata magus ka alatuil ja tänamatuil“ (XIII laul, lk 59). Ja loomulikult kannab Jumala arm vilja ka temas, kellele see osaks langeb, aidates nõnda liikuda tõelise ligimesearmastuse poole: „Soovida head vihkajatele, / jälitajate eest lugeda palveid, / paluda pääsemist haavajatele, / andestust anuda mõrtsukatele – / need imepärased viljad Sa kinkisid meile“ (LXXVI laul, lk 151).

Issandas pole sestap mõtet kahelda, nõrgal tasub temalt hoopis kaitset paluda. Kui Grigor kirjutab „ära mind karista – olen ju nuheldud niigi, / ära mind piinuta – kannatan niigi, / ära mind malguta – pekstud ma olen ju niigi, / ära mind lükka – langenud olen ju niigi, / ära mind tõuka – ma komistan niigi“ (XVII laul, lk 65), ei tee ta juttu mitte rängast elusaatusest. See pole ka palve nuhtlemine lõpetada, sest Jumal pole kedagi asjata nuhelnud, seda teeb alustuseks ikkagi inimene ise oma patu tõttu ja läbi. Säärane palve on ennekõike ja üle kõige patutunnistus.

Kõige veenvamad kipuvad sõnad olema ikka ju siis, kui need on välja öeldud või paberile pandud tõelise sisima veendumuse ajel. Grigori usk on vankumatu, seda ei väära isegi kahtlusekaikad.

Sageli annab teatav vaimne kuivus, teispoolse või kõrgema tunde puudumine, hinge pime öö, usu tulele hoopis hagu juurde, sest kui enam millestki kinni pole võtta, siis haaratakse viimase õlekõrrena usust endast, tehes sellest Pauluse kirjas heebrealastele nimetatu – loodetava tõelisuse, nähtamatute asjade tõenduse.[3] Nõnda jõutakse ringiga jälle usu objektile lähemale. Kes aga ise uskumata usust räägib, see ei ole veenev, ükskõik mäherdust ilukõnet või teoloogilist kõrgpilotaaži ta ka näitaks.

Seda, kui suur osa on Grigori enda sügavalt südame põhjast tuleval siiral usul, ei maksa alahinnata, kui rääkida sellest, miks tema kohati nii tormilised ja heitlikud palved on nõnda paljusid kõnetanud. Eeskuju inspireerib ning enda Issanda ette põrmu heitnud Nareki munga eeskuju on liigutanud ilmselt päratut hulka südameid.

Ja nagu tasub vaid ühel mesilasel avada tiivad …
„… õhku tõusta ja lendama hakata ning tema järel teisel, kolmandal, kümnendal, sajandal, et liikumatuna rippunud kobar muutuks vabalt lendavaks mesilassülemiks, täpselt samamoodi pruugib vaid ühel inimesel saada elust aru nii, nagu õpetab sellest aru saama kristlus, ja hakata vastavalt elama, ning tema eeskujul toimida niisamuti teisel, kolmandal, sajandal, et variseks kokku ühiskondliku elu nõiaring, millest näikse väljapääsu mitte olevat.“[4] Säärase mõttega taotles Lev Tolstoi oma teoses „Jumala riik on teie sees“ ühiskonnas murrangut ja inimese kõlbelist ümberkujundamist, ent alati ei olegi millegi tõeliselt suure juhtumiseks tarvis revolutsiooni korraldada.

Grigor ei olnud samuti revolutsionäär, armeenlased olid kristlik rahvas juba sajandeid enne tema töid ja tegemisi, küll aga oli ta üks neid mesilasi, kes sülemist otsustavalt lendu läks ning sellega ülejäänud teatavas suunas kaasa vedas. „Nutulaulude raamat“ ei ole ainult hardalt usklike armeenlaste raamat, see on kogu armeenia kultuuri tüvitekst, milletaolist teist ei ole (sellest tähtsamal kohal on vaid Piibel). Sülem, mis Grigori tegevuse tagajärjel kihama lõi, on aga suurem kui pelgalt Armeenia kirik ja armeenia rahvas. Tõsiasi, et paavst Franciscus ta 2015. aastal katoliku kiriku doktoriks kuulutas, hoolimata sellest, et ta kunagi selle kirikuga osaduses polnud, annab lootust, et mingid müürid ja mingite ammu möödunud aegade sündmuste tagajärjel tekkinud nõiaringid võiksid ehk ka tõesti kokku variseda.

Armeenlane Grigor, kes tuhat aastat tagasi oma laulud kirja pani, ei teadnud nuttes päris kindlasti, millega ta hakkama saab. Temataolised tublid töömesilased on aga need, kes annavad Jumalale (peaks too olemas olema) põhjust rõõmustada (peaks teda saama säärase inimliku kategooria kaudu kirjeldada).

[1] Vt Nersisjani narekiteraapia kohta:

https://www.armenianow.com/society/health/61265/armenia_health_narek_therapy_psychotherapy_armen_nersisyan

https://armedia.am/eng/news/59412/nareks-healing-power-does-not-know-any-time-or-space-dr-armen-nersisyan-exclusive.html

http://www.tert.am/ru/news/2009/05/22/narek/107678

[2] Tooma evangeelium. Tlk Uku Masing. Johannes Esto Ühing, 2012, lk 72.

[3] Kiri heebrealastele 11:1, Piibel, 1997.

[4] Lev Tolstoi, Jumala riik on teie sees, ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine. Tlk Rainis Toomemaa. Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 220.

06 mai

Päevikromaani hiilgus ja viletsus

Algselt ilmunud Müürilehes nr. 57.

Pille Õnnepalu „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”. Toimetanud Henrik Sova, kujundanud Brit Pavelson. Henrik, 2017. 175 lk.

Tagakaane tekst ütleb napisõnaliselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt: „Selles päevikromaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus.” Varem ilmunud arvustustest võib teada saada, et vähemasti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii ei pidanud fiktsiooni määra siiski piisavaks ning eemaldas töö võistluselt kui „isikliku päeviku”.[1] Ei saa mitte salata, et seda seisukohta on käesoleva teose puhul kerge jagada ning kiusatus seda ka teha on suur. Päevik nagu päevik ikka – on loetud sääraseid, on loetud teistsuguseid. Lihtne oleks asuda nüüd teose autori eluloolisele materjalile taandamise libedale teele, öelda, et päätegelane Õie ongi tegelikult Pille Õnnepalu ise, et Õie lapsed on Pille Õnnepalu enda lapsed ja et raamatus sageli esinev Õie tunnustatud kirjanikust vend Anton on teadagi kes. See kõik võib nii olla, aga tegelaste prototüübid (kui need tingimata üldse olemas on) võivad olla ka hoopis teised inimesed kui autor ja tema lähikondlased. Lugeja jaoks on suuresti otsustamise küsimus, kas raamatut hakatakse või ei hakata purema eeldusega, et see on autobiograafiline, ning seejuures pole isegi oluline, mida tagakaas ütleb – fiktsiooni ja reaalsuse segamine võib toimuda ju ka kellestki teisest kirjutades.

Elu ja/või lugu(?)
Võiks ju ka küsida, et mis vahet sääl õigupoolest üldse on. Asuks ometigi kord raamatu enda kallale ja vaataks, millest juttu tehakse. Milleks see totter spekulatsioon autori kavatsuste üle? Kas mitte tekst ise ei ütle lugejale kõik, mida tol tarvis teada? Ehkki esmapilgul võiks need küsimused ju tunduda isegi õigustatud – kuigi mõnevõrra pessimistlikud –, on lood siiski keerulisemad. Nii-öelda „päriselt ilukirjandusliku” teose puhul, milles pruugib ju kahtlemata samuti mittefiktsiooni sisalduda, jääb autorile vabadus ja võimalus seda salata ning lugejale vabadus võimalikust biograafilisest materjalist mitte välja teha. Kui juttu on aga teosest, mis ütleb ausalt välja, et säärane sisu on olemas, ei saa seda kõrvale jätta. Kirjatöö pole autorist mitte kunagi päriselt lahutatud, ent mõnel puhul siiski rohkem kui teisel, ning säärased elulookirjutuse ning ilukirjanduse piirimail kõõluvad teosed on just need, mille puhul tekib küsimus sellest lahutatuse määrast.

Säärane segunemine, omalaadne žanride – päevik ja romaan – sünkretism on tegelikult muidugi väärtus omaette. Ehkki päevikromaan on vägagi konkreetne žanr ning ilukirjanduslike, st väljamõeldud, päevikute hulk on lõputu, on raske omaeluloolist, ent täiendavalt väljamõeldud sisuga immutatud päevaraamatut puhta fiktsiooniga ühte patta panna. Seega on tegemist millegagi, mida võiks nimetada kohmakalt „autobiograafiliste sugemetega kunstpäevikuks”, aga Pille Õnnepalu teose puhul siiski pigem lihtsalt „autori fiktsionaliseeritud päevaraamatuks”, mis pole tegelikult ju midagi ennekuulmatut.

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015,” ütleb avalause, ent see pole siiski Pille Õnnepalu päevik – päevikukirjutaja, raamatus esinev „mina”, on ikkagi Õie, ükskõik kui palju tal ka kirjanikuga ühist poleks. Seega, kuitahes autobiograafiline „rääkimine vaikimine nutmine” ka poleks (sest kriitik eeldab siinkohal, et autobiograafiline see teos siiski on), on Õnnepalu otsustanud fiktsionaliseerida ka iseenda ning oma lähedased.

Miks kõik pole nii, nagu näib – isegi kui on?
Olgu vastus küsimusele fiktsiooni ja elu vahekorrast milline tahes, tõsiasi on ikkagi, et isegi kui raamatus väljamõeldist üldse poleks, muudab juba see, et autor iseend ja oma lähikondlasi (valdavalt) varjunimede all kujutab, teose enamaks kui päevik. Pole muidugi ennekuulmatu, et päevikukirjutuses inimeste identiteete varjatakse, ent Pille Õnnepalu teose puhul on siiski selge, et sääl ajavad oma asju tegelased, mitte pärisinimesed. Miks nõnda? Aga seepärast, et kuigi päevikud – nii-öelda „päris” päevikud – annavad sageli kirjutaja elust üpriski esindusliku pildi, on „rääkimine vaikimine nutmine” kirjutatud nõnda, et sellest leiab veidi liialt palju „lugu”. Ja see tekitabki teatava katkestuse tekstis kirjeldatu ja reaalsuse vahel, muutes raamatu hariliku päeviku asemel ilukirjanduslikuks teoseks. Kas selles on põhiroll autori sageli tundleval (mitte tingimata halvas mõttes), kohati isegi liialdusteni küündival väljenduslaadil, mis sünnitab paiguti järske, väga tugevaid tundeid näitavaid katkeid (iseäranis seoses teoses figureeriva fundamentalistlike kalduvustega Direktoriga)? Võimalik. Sedasama väljenduslaadi ja tundlemist (tingimata halvas mõttes) on teose retseptsioonis ka juba esile tõstetud, seejuures äärmiselt hüperboolses, omakorda paroodiani ulatuvas (ja seda ka ilmselgelt taotlevas) arvustuses.[2]

Kui proovida lühidalt sedastada, miks see raamat pole see, millena näib, paradoksaalsel kombel seda samas siiski olles, tuleb lihtsalt öelda, et tegemist tundub olevat teatud mõttes lahterdamatu teosega. See pole klassikaline päeviku vormis ilukirjandusteos à la J.-P. Sartre’i „Iiveldus”. Tegemist on autori päevikuga, mis teatud mõttes salgab päevikuks olemist ning püüab seda ilukirjandusliku-kunstilise superstraadiga varjata.

Hiilgus ja/või viletsus(?)
„rääkimise vaikimise nutmise” hiilgus seisnebki ennekõike selles, et kui lugeja üritab teost tükkideks võtta, jääb ta ilmselt pika ninaga (kui just autorit väga hästi ei tunne), sest väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused on sulanud enam-vähem harmoonilisse tervikusse. Mõningased konarused, mis ette tulevad, ent mille eraldi väljatoomine siinkohal kellelegi midagi märkimisväärselt juurde ei annaks, ei riku üldplaani. Selle teose puhul on tegu hää näitega viimasel ajal laialt levinud omaeluloolisest kirjutusest. Siinsamas peitub aga ka pikaealine viletsus, mis pole muidugi sugugi sellele raamatule ainuomane, ent millest ei või mööda vaadata. Säärast raamatut on lugejal väga lihtne käsitleda dokumentaalse tekstina, isegi täie teadmise juures, et see seda pole – kiusatus on suur ja kiusatusele järeleandmine ahvatlev. Igaühele siiski oma, kätt ei saa kellelegi ette panna, ent just lugemise viisist oleneb selle teose puhul nii mõndagi.

[1] Peegel, M. 2018. Õie pole üksi. – Looming, nr 2.
[2] Vt Soolo, E. 2018. kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu. – Sirp, 02.03.