06 mai

Päevikromaani hiilgus ja viletsus

Algselt ilmunud Müürilehes nr. 57.

Pille Õnnepalu „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”. Toimetanud Henrik Sova, kujundanud Brit Pavelson. Henrik, 2017. 175 lk.

Tagakaane tekst ütleb napisõnaliselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt: „Selles päevikromaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus.” Varem ilmunud arvustustest võib teada saada, et vähemasti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii ei pidanud fiktsiooni määra siiski piisavaks ning eemaldas töö võistluselt kui „isikliku päeviku”.[1] Ei saa mitte salata, et seda seisukohta on käesoleva teose puhul kerge jagada ning kiusatus seda ka teha on suur. Päevik nagu päevik ikka – on loetud sääraseid, on loetud teistsuguseid. Lihtne oleks asuda nüüd teose autori eluloolisele materjalile taandamise libedale teele, öelda, et päätegelane Õie ongi tegelikult Pille Õnnepalu ise, et Õie lapsed on Pille Õnnepalu enda lapsed ja et raamatus sageli esinev Õie tunnustatud kirjanikust vend Anton on teadagi kes. See kõik võib nii olla, aga tegelaste prototüübid (kui need tingimata üldse olemas on) võivad olla ka hoopis teised inimesed kui autor ja tema lähikondlased. Lugeja jaoks on suuresti otsustamise küsimus, kas raamatut hakatakse või ei hakata purema eeldusega, et see on autobiograafiline, ning seejuures pole isegi oluline, mida tagakaas ütleb – fiktsiooni ja reaalsuse segamine võib toimuda ju ka kellestki teisest kirjutades.

Elu ja/või lugu(?)
Võiks ju ka küsida, et mis vahet sääl õigupoolest üldse on. Asuks ometigi kord raamatu enda kallale ja vaataks, millest juttu tehakse. Milleks see totter spekulatsioon autori kavatsuste üle? Kas mitte tekst ise ei ütle lugejale kõik, mida tol tarvis teada? Ehkki esmapilgul võiks need küsimused ju tunduda isegi õigustatud – kuigi mõnevõrra pessimistlikud –, on lood siiski keerulisemad. Nii-öelda „päriselt ilukirjandusliku” teose puhul, milles pruugib ju kahtlemata samuti mittefiktsiooni sisalduda, jääb autorile vabadus ja võimalus seda salata ning lugejale vabadus võimalikust biograafilisest materjalist mitte välja teha. Kui juttu on aga teosest, mis ütleb ausalt välja, et säärane sisu on olemas, ei saa seda kõrvale jätta. Kirjatöö pole autorist mitte kunagi päriselt lahutatud, ent mõnel puhul siiski rohkem kui teisel, ning säärased elulookirjutuse ning ilukirjanduse piirimail kõõluvad teosed on just need, mille puhul tekib küsimus sellest lahutatuse määrast.

Säärane segunemine, omalaadne žanride – päevik ja romaan – sünkretism on tegelikult muidugi väärtus omaette. Ehkki päevikromaan on vägagi konkreetne žanr ning ilukirjanduslike, st väljamõeldud, päevikute hulk on lõputu, on raske omaeluloolist, ent täiendavalt väljamõeldud sisuga immutatud päevaraamatut puhta fiktsiooniga ühte patta panna. Seega on tegemist millegagi, mida võiks nimetada kohmakalt „autobiograafiliste sugemetega kunstpäevikuks”, aga Pille Õnnepalu teose puhul siiski pigem lihtsalt „autori fiktsionaliseeritud päevaraamatuks”, mis pole tegelikult ju midagi ennekuulmatut.

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015,” ütleb avalause, ent see pole siiski Pille Õnnepalu päevik – päevikukirjutaja, raamatus esinev „mina”, on ikkagi Õie, ükskõik kui palju tal ka kirjanikuga ühist poleks. Seega, kuitahes autobiograafiline „rääkimine vaikimine nutmine” ka poleks (sest kriitik eeldab siinkohal, et autobiograafiline see teos siiski on), on Õnnepalu otsustanud fiktsionaliseerida ka iseenda ning oma lähedased.

Miks kõik pole nii, nagu näib – isegi kui on?
Olgu vastus küsimusele fiktsiooni ja elu vahekorrast milline tahes, tõsiasi on ikkagi, et isegi kui raamatus väljamõeldist üldse poleks, muudab juba see, et autor iseend ja oma lähikondlasi (valdavalt) varjunimede all kujutab, teose enamaks kui päevik. Pole muidugi ennekuulmatu, et päevikukirjutuses inimeste identiteete varjatakse, ent Pille Õnnepalu teose puhul on siiski selge, et sääl ajavad oma asju tegelased, mitte pärisinimesed. Miks nõnda? Aga seepärast, et kuigi päevikud – nii-öelda „päris” päevikud – annavad sageli kirjutaja elust üpriski esindusliku pildi, on „rääkimine vaikimine nutmine” kirjutatud nõnda, et sellest leiab veidi liialt palju „lugu”. Ja see tekitabki teatava katkestuse tekstis kirjeldatu ja reaalsuse vahel, muutes raamatu hariliku päeviku asemel ilukirjanduslikuks teoseks. Kas selles on põhiroll autori sageli tundleval (mitte tingimata halvas mõttes), kohati isegi liialdusteni küündival väljenduslaadil, mis sünnitab paiguti järske, väga tugevaid tundeid näitavaid katkeid (iseäranis seoses teoses figureeriva fundamentalistlike kalduvustega Direktoriga)? Võimalik. Sedasama väljenduslaadi ja tundlemist (tingimata halvas mõttes) on teose retseptsioonis ka juba esile tõstetud, seejuures äärmiselt hüperboolses, omakorda paroodiani ulatuvas (ja seda ka ilmselgelt taotlevas) arvustuses.[2]

Kui proovida lühidalt sedastada, miks see raamat pole see, millena näib, paradoksaalsel kombel seda samas siiski olles, tuleb lihtsalt öelda, et tegemist tundub olevat teatud mõttes lahterdamatu teosega. See pole klassikaline päeviku vormis ilukirjandusteos à la J.-P. Sartre’i „Iiveldus”. Tegemist on autori päevikuga, mis teatud mõttes salgab päevikuks olemist ning püüab seda ilukirjandusliku-kunstilise superstraadiga varjata.

Hiilgus ja/või viletsus(?)
„rääkimise vaikimise nutmise” hiilgus seisnebki ennekõike selles, et kui lugeja üritab teost tükkideks võtta, jääb ta ilmselt pika ninaga (kui just autorit väga hästi ei tunne), sest väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused on sulanud enam-vähem harmoonilisse tervikusse. Mõningased konarused, mis ette tulevad, ent mille eraldi väljatoomine siinkohal kellelegi midagi märkimisväärselt juurde ei annaks, ei riku üldplaani. Selle teose puhul on tegu hää näitega viimasel ajal laialt levinud omaeluloolisest kirjutusest. Siinsamas peitub aga ka pikaealine viletsus, mis pole muidugi sugugi sellele raamatule ainuomane, ent millest ei või mööda vaadata. Säärast raamatut on lugejal väga lihtne käsitleda dokumentaalse tekstina, isegi täie teadmise juures, et see seda pole – kiusatus on suur ja kiusatusele järeleandmine ahvatlev. Igaühele siiski oma, kätt ei saa kellelegi ette panna, ent just lugemise viisist oleneb selle teose puhul nii mõndagi.

[1] Peegel, M. 2018. Õie pole üksi. – Looming, nr 2.
[2] Vt Soolo, E. 2018. kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu. – Sirp, 02.03.

20 apr.

Hästi õnnestunud kunstiprojekt

Algselt ilmunud Loomingus 4/2018.

Kelly Turk, „Rakenduslik teoloog”. Vihmakass ja kakerdaja, 2017. 76 lk.

See on üks ilmselt taotluslikult ajakirjamõõtu raamat, millest valdava osa (38 lehekülge) moodustavad fotod ning millest leiab 36 luuletust, neist suur osa on omakorda aga pigem hüüatused (nt. „arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime”, lk 62[1] või „muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks”, lk 53), mida paar korda korratakse. Ausalt öeldes tekitab kõnealune köide juba esmapilgul ning esimesel pääliskaudsel lehitsemisel sarnaseid emotsioone (ja ilmselgelt mingil põhjusel ka assotsiatsiooni) nagu mõned aastat tagasi ;paranoia kirjastuse üllitisena „ilmuma hakanud” ajakiri Neoonmust – tegemist on, suisa peab olema, teisiti ometi ei saa, väljaandega, mille eesmärk on puhtakujuline kultuurisegamine (culture jamming) ning ei muud.

Kelly Turgi ultrakaasaegsed luuletused, mis pole sageli muud, kui õige mitmele reale hakitud jutukesed (keskmise värsi, kui võib nii väljenduda, pikkus selles kogus tundub silma järgi olevat umbes kaks-kolm sõna, kuigi leiab ka teksti, mis on sõnakaupa ridadeks löödud), on eesti uuemat luulet tundvale lugejale juba tuttavad. Et tänapäeval käsitletakse luulena seda, mida autor luuleks on nimetanud, tuleb selleks pidada ka Kelly Turgi tekste, mis oleksid sageli oluliselt mõjusamad, kui need oleks vormistatud laastude või miniatuuridena (ja mõned plokktekstidena esitatud killukesed ka nii toimivad). Aga võibolla on säärane vormistuski taotluslik. Järjekordne irdsamm, mille eesmärgiks on piire ületada, norme eirata. Turgi luule on sisult pääasjalikult rolliluule, kust leiame ohtralt groteski, sekka ka argipäevaoleskelu ning n-ö filosoofilisi mõtlusi. Viimased on pääasjalikult feminismi ja naiseks olemise teemadel (nt. „kui sa oled naiseks / kahjuks sündinud / siis tea / et kui sa midagi nupukat ütled / siis see tekitab rohkem / furoori / sest sa oled fucking naine”, lk 37) ning on kiiduväärne, et neid käsitletakse. Paraku on vähe tolku olulise teema poolsöödamatusse vormi valamisest, sest vorm, iseäranis väga intensiivne vorm, mida tükeldatud, igasuguse rütmi ja kandvuse minetanud read on, juhib paraku tähelepanu sisult suures osas kõrvale. Elame üha enam maailmas, kus meedium ongi sõnum ja sestap on vaja hoolikalt kaaluda, kuidas oma tööd serveerida.

Aga teeme nüüd kannapöörde. Võibolla on säärane serveering täiesti taotluslik. Võibolla ongi eesmärgiks sõnumit just meediumi kaudu esitada. Peaks nõnda olema siis on Turk ja co (sest raamatu, iseäranis säärase, juures on fotograafi ja kujunda roll ju päratu) oma ettevõtmisega täiesti geniaalselt hakkama saanud. Turk on mängija, kes ei piiride ületamise ees kõhklema ei löö, eriti kui see on vajalik järjekordse rolli väljamängimiseks või poosi võtmiseks. Selle eest tuleb teda kahtlemata kiita. Niivõrd intensiivset rolliluulet kohtab eesti kirjanduses harva, kohati tahaks seda isegi hälbekirjanduseks pidada, aga samas vist ei anna mõõtu siiski välja. Olukorda lisab veelgi vürsti – ning annab Turgi tekstidele veel ühe lisamõõtme – asjaolu, et tegelikult saab lugeja, kes just väga eluvõõras ei ole, aru, et stsenaariumid, mida Turk oma luuletustes läbi mängib, on sageli üpriski realistlikud. Need tõepoolest jutustavad lugusid, mis võiks juhtuda paljudega, et mitte öelda igaühega.

Aga ometi. Ehkki sellistest asjadest justkui ei tohiks end häirida lasta, muudab „Rakendusliku teoloogi” visuaalne (ja küljenduslik) lahendus selle raamatu mõnevõrra naeruväärseks ega luba seda mingil põhjusel päris tõsiselt võtta. Kui, siis eksperimentaalkirjandusena, aga miski ütleb, et pigem siiski mitte. Eksperimentaalkirjanduse üheks tunnuseks võiks olla taotlus eksperimentaalne olla, kõnealuses teoses seda aga ei paista. Suurim probleem ei ole siiski mitte välimus vaid kurb tõsiasi, et tekstid kaovad pärast lugemist unustusse, meelde jäävad vaid noodsamad hüüatused („nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse, lk 44) ja see ei ole hää. Asi polegi niivõrd selles, et tekstid kuidagi iseenesest halvad oleksid – usun näiteks, et elavas esituses võiksid need kõlada päris värskelt ja kaasa elama utsitavalt. Aga raamatus ei kõneta, no kohe üldse mitte. Sellisel kujul kohe kindlasti mitte. Need lihtsalt hajuvad pääs, algus läheb kaotsi juba lõpupoolt lugedes ning lehe pööramise ajaks on äsja loetud luuletus ilmsesti juba ununenud.

Seega mis see siis on, kui see otseselt eksperimentaalne ei ole, aga samas klassikalise luulekogu kujulisse raami ei mahu? Mitte et kõik peaks sinna üldse mahtuma, aga kui tahta teha luulekogu ja seejärel anda välja trükis, kus absoluutselt kõik muu niivõrd intensiivselt luulest üle sõidab siis võtab paraku õlgu kehitama küll. Peaks see nüüd tõepoolest olema lihtsalt culture jamming, siis tuleb nentida, et Turk teeb seda suisa imeliselt hästi, ehkki paraku tiksub kuklas mõte, et kas seda siiski on vaja üldse teha, sest isegi kultuurisegamise eesmärgiks on sageli mingi kestva sõnumi edastamine. Ei tahaks kõlada mingi vinguva vanameelsena (ehkki tõenäoliselt paljude jaoks juba mitu lõiku tagasi nii läks), ent kui luuleraamatu läbilugemisel on enam-vähem ainsaks emotsiooniks, et oli paras rock’n’roll, kunstiliste fotodega ja puha, aga tekstidest jäid meelde vaid lühikesed ja sageli provotseerivad hüüatused („tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees, lk 73) siis tahaks kogu seda ettevõtmist luulekogu asemel pigem performance-etenduseks nimetada.

Et raamat ei saa aga (vist) performance olla, ei oskagi muud teha, kui õlgu kehitada ja öelda, et tõesti, hästi õnnestunud kunstiprojekt. Kelly Turgi luuletused on alati tundunud pigem esitusluule materjalina kui millegina, mida raamatust lugeda, ent see selleks. Autoril on vaba voli oma tekstidega toimetada nii nagu tema äranägemine ja südametunnistus seda ette näevad. Paraku ei saa ka kriitik mitte vaiki olla, kui valitud lahendus silma ja hinge kraabib, mistap jääb üle vaid soovitada järgmisel korral pisut vähem ekstravagantselt toimetada. Võibolla pääsevad siis ka luuletused, mis võiks ju ometigi ühe luulekogu keskmes olla, paremini mõjule.

[1] Raamatus puuduvad tegelikult leheküljenumbrid, mistap võib siinses kirjatöös mõnel puhul nende osas ette tulla ka eksimusi.

03 veebr.

Üle-võlli-Borges

Algselt ilmunud Sirbis 3.02.2018.

Jorge Luis Borges, „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu”. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Asko Künnap. Loomingu Raamatukogu 2017, nr 23–24. 112 lk.

Mitte ühelgi kirjandushuvilisel ei ole ilmselt kahtlust, et Jorge Luis Borgese lood, mis ei ole sageli muud kui peidetud tähendusi täis tuubitud labürindid (mis muidugi ei tähenda, et see on ainus, mis nad on), on igati lugemisväärsed. Borges on kirjanikuna üldtunnustatud, see on möödapääsmatu tõsiasi. Kõik sildid, mida Jorge Luis Borgesele külge riputada võiks, jäävad selle varju, et ta on Jorge Luis Borges. Nimi räägib juba iseenda eest, nagu teatava tunnustuseni jõudnud autoritega sageli juhtub. Eesti lugejale on Borges tuttav nii oma ilukirjandusliku kui ka esseeloominguga, ometi on tõsi, et eesti keelde vahendatu on siiski vaid killuke kirjaniku mahukast koguloomest.

Ehkki siinkohal tuleb juttu teha kahest jutukogust, originaalis 1975. aastal ilmunud „Liivaraamatust“ ning kaheksa aastat hilisemast „Shakespeare’i mälust“, muudab asjaolu, et nad ühte köitesse on koondatud, eristamise kohati keeruliseks. See ei tähenda, et ühised kaaned teoseid tingimata mõtteliselt kokku peaks sulatama. Kahtlemata on võimalik vihiku kaht osa eraldi vaadelda, ent praegusel juhul on läinud nii nagu on – ennekõike seetõttu, et hilise Borgese tekstid on mõlemas kogus jõudnud täiusliku borgeslikkuseni, mida on küll raske iseloomustada, ent mis on varem Borgest lugenule kergesti äratuntav. Võtmesõnad, mida Borgese juttudest kõneldes harilikult pruugitakse, on ikka labürindid, sümbolid, mõistatused, kõneldakse reaalsuse eitamisest, painutamisest ja moonutamisest, salapärasusest, unenäolisusest jne. See kõik vastab tõele ning on kehtiv ka „Liivaraamatu” ja „Shakespeare’i mälu” puhul. Ainult et …

„… avaldasin selle varjunime all Madridis. Räägiti kohmakast Borgese-jäljendajast, kelle puuduseks oli tõsiasi, et ta ei ole Borges ja ometi kordab tema vormivõtteid“ (lk 88).

See tsitaat ei ole ülestunnistus ega autori iseloomustus oma tööle, vähemalt mitte otsesõnu. Tegemist on lausekatkega „Shakespeare’i mälu“ esimesest jutust, mis kannab pealkirja „25. august 1983“. Küll aga võtab see üpriski hästi kokku nii „Liivaraamatu“ kui ka „Shakespeare’i mälu“, mis mõlemad näivad esindavat elusügisesse või suisa -talve jõudnud Borgese („Liivaraamatu“ ilmumise ajaks oli tal aastaid turjal juba 75 või 76, „Shakespeare’i mälu“ ajaks juba üle 80) kõige täiuslikumalt borgeslikku väljendust. Pessimistlikumalt meeles­tatud lugeja võib seda tõdemust väljendada ka teise samalt leheküljelt leitava tsitaadiga: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

Niivõrd negatiivselt pole siiski põhjust meelestatud olla. Ehkki Borgesest on iseenda jünger tõesti saanud, oleks ilmne ülekohus seda ebaintelligentseks nimetada. Milles aga väljendub see „täiuslik borgeslikkus“? Autor oleks vaatluse alla tulnud juttudes ilmselt ilma kahtluseta äratuntav ka siis, kui sealt oleks kõrvaldatud igasugused viited Borgesele endale. Neid viimaseid on aga mitmes loos: lisaks juba nimetatud palale kirjutab Borges iseendast ka näiteks loos „Teisik“. Seal kohtub kirjanik läbi aja ja ruumi oma teisikuga. Loo kokkuvõtteks kirjutab ta: „Kohtumine oli tõeline, aga teine vestles minuga unes ja seepärast õnnestus tal mind unustada; mina vestlesin temaga ärkvel olles ja see mälestus piinab mind siiani“ (lk 13). Nendes juttudes kohtub ka lugeja Borgesega kuidagi unenäoliselt. Mull, mis lugeja ümber tekib, omandab värvingu, mis on äratuntavalt ja ainuomaselt borgeslik, aga ei muud. Vana pime mees, kelle töödest on kadunud teatav pingestav nüansseeritus, mida on ohtralt tema noorema ea tekstides, kohtub lugejaga, manab tema ette juba tuttava maailma, aga ei muud. Millestki jääb justkui puudu, midagi igatseks justkui veel. Täiuslik borgeslikkus on see, kui kirjanik mängib ennekõike vanade, tuttavate, üha korduvate teemadega.

Labaselt öeldes mõjuvad „Liivaraamatu“ ja „Shakespeare’i mälu“ jutud, nagu keegi üritaks Borgest jäljendada, haarates tema töödest kilde ja motiive, mida on peetud talle iseloomulikuks. Olukorra muudab kentsakaks ja keerulisekski tõsiasi, et see keegi on Borges ise. Tekstid on maagilise realismi esiisa (või eelkäija – selles osas ei olda siiski päriselt ühel nõul) käekirjast ja stiilist niivõrd tugevalt värvitud, et tema loominguga tuttavail ei tohiks tekkida küsimust, kelle tekstiga (või vähemalt järeleaimamisega) tegu on. Seega seisab lugeja silmitsi olukorraga, kus Borges kirjutab, aga mitte nii, nagu ta tavaliselt kirjutab (ehkki loomulikult ka seda, puudub vaid uudsusenõks), vaid nii nagu võiks oodata, et ta kirjutab. Tulemuseks on üle-võlli-Borges, mis on ühest küljest muidugi pettumus ja tekitab teatavat nõutust, teisalt mõjub lohutavalt tuttavlikult. Oleks tegemist mõne teise kirjanikuga, võiks see mõjuda eneseparoodiana. Borges sellest pääseb, osalt tänu oma reputatsioonile, osalt kirjanikumeisterlikkusele.

Kõhklust, kas raamatut maksab edasi lugeda või üldse kätte võtta, ei tohiks tekkida. Lugemisele kuluvast ajast kahju ei hakka, aeg möödub kvaliteetkirjanduse seltsis. Hoolimata mõningasest vaesusest võrreldes Borgese varasemate ja tuntumate töödega kvaliteetkirjandus antud vihikuke ju siiski on. Võib-olla oleks mõttekam olnud vahendada mõni muu tekstivalik. Proosaga ei ole praegu vahest kiiret, esinduslik valik on juba eesti keeles olemas (mis muidugi ei tähenda, et sellest aitaks). Küll aga laiub valge laik näiteks Borgese luuletuste kohal ning samuti võiks huvi pakkuda täiendav sissevaade tema esseistikasse – sellest tõuseks kasu mitte ainult Borgese, vaid kogu Ladina-Ameerika kirjanduse mõistmise seisukohalt.

01 dets.

Mis saab siis, kui halastus on lõppenud?

Algselt ilmunud Sirbis 1.12.2017.

Antti Tuuri, „Igitee”. Soome keelest tõlkinud Ants Paikre. Toimetanud Kai Nurmik. Varrak, 2017. 334 lk. Sirpa Kähkönen, „Graniitmees”. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Värsid tõlkinud Peep Ilmet. Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud Heino Prunsvelt. Varrak, 2017. 288 lk.

Kuigi mõlemad vaatluse alla võetud romaanid kõnelevad ühtviisi Soome ja soomlaste loost kahe maailmasõja vahelisel ajal, näib esmapilgul võimatu neis muud märkimisväärset ühisosa leida.

Antti Tuuri „Igitee“ peategelane Jussi on 1930. aastal sattunud vastu tahtmist, muilutatuna Nõukogude Karjalasse. Muilutus oli üks paremäärmusliku Lapua liikumise rakendatud terrorivõtteid, mille käigus rööviti neid, keda kahtlustati Nõukogude-sümpaatias või muidu liigses vasakpoolsuses, toimetati nad Nõukogude Liidu piirile ning sunniti Soomest lahkuma. Jussil on kindel kavatsus esimesel võimalusel koju naasta, sest ehkki sotsialistlikud ideed on talle meele järgi, pole ta enda sõnutsi siiski kommunist ning Nõukogude riik teda ei kutsu.

Sirpa Kähköneni „Graniitmehe“ keskne kuju on Klara, kes on revolutsioonisümpaatia ajel 1922. aastal salaja, kõigega riskides ning olnut maha jättes koos abikaasa Iljaga Nõukogude Liitu põgenenud, et seal uut ühiskonda ja uut inimest luua. See käib mõnes mõttes ka iseenda kohta: näiteks Ilja saab Iljaks alles Nõukogudemaale jõudes, sest uuel maal tuleb võtta endale ka uus identiteet. Jussi ja Klara seavad end uuel kodumaal sisse, peagi saab aga selgeks, et stalinistlikul režiimil ei ole neid tarvis.

Tagantjärele targana teame muidugi hästi, millega esialgne sotsialismivaimustus lõppes. Praegu tundub enam kui rumal arvata, et oktoobripöörde järel loodud riigis, mis pidanuks ju olema tööliste ja talupoegade paradiis, võinuks keegi enda eluõnne leida. Eestlasele pole mõtet hakata rääkima sellest, mida see riik endast kujutas, vähemasti mitte oma täielikult bürokratiseerunud, revolutsioonilise élan’i kaotanud kujul. Paljudele tundub isegi leebe kuramaaž sotsialismiideedega hukatuslikuna, rääkimata siis utopistlikust sotsialismist, mis möödunud sajandi algupoolel mitmelgi pool kanda kinnitas (ka „Igitee“ Jussi mainib nt soome sotsialistist utopisti Matti Kurikkat, kes oli raamatu tegevuse ajaks küll juba 15 aastat surnud, ent kellel oli olnud märkimisväärne mõju nii kodumaal kui ka väljarännanud soomlaste seas). Mööda ei saa aga vaadata tõsiasjast, et sadakond aastat tagasi pakkusid suurel Venemaal ühtäkki elujõulise ja käegakatsutavana näivad sotsialism ja kommunism paljudele ahvatlevat alternatiivi.

Sotsialistlikud ideed, eriti need utopistlikud, ei olnud teatavasti mitte midagi uut, kirjanduses oli sääraseid teemasid käsitletud sajandeid. Võib ju utoopiatele nime andnud Thomas More’i 1516. aastal ilmunud „Utoopiat“ (mis ka „Graniitmehes“ korduvalt vilksatab) ning Tommaso Campanella „Päikeselinnagi“ (1602), rääkimata mitmest hilisemast tööst, pidada utopistlik-sotsialistlikku ühiskonnakorraldust kirjeldavaks. XIX sajandil asutati õige mitmel pool, peaasjalikult Põhja-Ameerikas, ka utopistlikke kommuune, millest valdav osa toimis ühel või teisel põhjusel üsna lühikest aega.

Nõukogude riik, mis toimis üle 70 aasta, ei olnud utoopia ega isegi karva­võrd utopistlik, ent on väga lihtne mõista, kuidas see hoolimata kõigist puudujääkidest paljudele siiski ligitõmbav või vähemasti talutav oli. „Graniitmehe“ Klara asub Nõukogude Liitu elama vabatahtlikult, ei kohku tagasi (ehkki küll kohkub) ega püüa põgeneda (ehkki küll meenutab kunagist elu kodus Soomes) isegi Petrogradi viletsusega silmitsi seistes. Selle asemel leiab ta endale tegevust tänavalaste, keda revolutsioonijärgsel Venemaal oli ohtralt, abistamisel. See on peaaegu pühakulik halastus, niigi kasinate vahendite kulutamine (ja ehkki see kõlab õudselt, siis ilmneb peagi, et mõnel õnnetul puhul ka raiskamine) teiste peale olukorras, kus kõigil on iseendalgi hinge sees hoidmisega raskusi. „Igitee“ Jussi ei taha sugugi Nõukogude Liitu minna, ent keeldub ka oma vaadetest taganemast. Sattunud kord juba üle piiri, püüab ta seal Soome soomlasele pisut võõrastavalt mõjuvate Põhja-Ameerikast ümber asunud soomlaste seas hakkama saada. Kuigi Jussi võiks üritada tagasi Soome põgeneda (1930ndate algupoolel ei olnud Nõukogude Liidust lahkumine veel nii keeruline kui hiljem), ei tee ta seda, sest tema vaated ja südametunnistus ei lubaks tal elada riigis, kus lapualastele, kes esindavad kõike muud kui Jussi ilmavaadet, on suure osa rahva ja ametnike vaikival nõusolekul antud nii palju võimu.

Ameerika soomlased ja nende saatus on „Igitee“ keskseid teemasid. Romaani põhjal võib tervet hulka Stalini kutsel Karjalasse asunud ja ühismajandeid looma hakanud soomlastest nimetada kristlikeks sotsialistideks. USAst ja Kanadast ümberasunud heitlevad korduvalt küsimusega, kas tõelist sotsialismi peaks ehitama Kristusega või ilma temata. 1920ndail ja 30ndate algul võis säärane kombinatsioon kusagil perifeerias (mida Karjala hoolimata oma geograafilisest positsioonist Nõukogude läänes oli) isegi võimalik olla, aga hiljem ei sobinud see enam religioonivastase ja üha võitlevamalt ateistliku Nõukogude Liidu narratiivi. Sotsialismi ehitamine koos Kristusega ei tulnud terroriaastail enam kõne alla, sest igasugust religioosset tunnet nähti süsteemi õõnestavana, kuivõrd see ei taotlenud mitte siin-, vaid sealpoolset paradiisi.

Aga ometigi, Luuka evangeeliumis ütleb Jeesus ise: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda.“1 Mis võiks olla sotsialistlikum! Vaimulikus seminaris hariduse saanud Stalin pidi seda ometigi teadma, nagu ka paljud kristlikud sotsialistid, kes seda ja paljusid sellesarnaseid kirjakohti tsiteerides on levitanud ideed Jeesusest, kes ärgitab jagama vaestele seda, mis jagajal on. Just nagu Jeesuse õpetuses on märkimisväärne, et mitte öelda keskne koht halastusel (sest ühtviisi halastustegu on nii vaese oma lauda kutsumine, võõrale oma kuue andmine, oma vaenlase eest palvetamine kui ka inimeste pattude eest ristisurma suremine), on halastusel, ehkki seda võidakse teisiti nimetada, ülisuur roll ka igasugustes sotsialistlikes õpetustes. Hoolimata laialt levinud arusaamast, et nn punastel ideoloogiatel ei ole ristiusuga pistmist, näib vähemalt siira tundmuse puhul olevat impulss sama – halastus, mitte isegi pelgalt heategemine, vaid halastus ja ligimesearmastus, agape. Tõsi, sageli unustatakse, et Jeesuse tsitaat jätkub: „…vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel“. See aga ei muuda halastuse olemuslikku sarnasust kristluses ja sotsialismis.

Nii Kähkönen kui ka Tuuri kujutavad aga mõlemad värvikalt ja realistlikult režiimi (ja seda juhtiva graniitmehe Džugašvili) üha süvenevat paranoiat ning kalduvust terrorile. Rahvusvähemused muutusid ajapikku stalinistlikule riigikorrale ebamugavaks, nende lõimimine nõudis aega ja ressurssi ning kahtlustav süsteem ei õppinud neid kunagi usaldama – võimalust, et tegu on välisriikide luurajatega, nähti lihtsalt liiga suurena. Väikeettevõtlus, mis nepipoliitika2 ajal oli olnud teatud piirini lubatud, keelati 1928. aastal taas, sest majanduse monopoliseerinud riik kartis konkurente ning pealegi võimaldas see teha varatuks (ka elutuks) neid, kellelt oli võtta midagi, mida riik arvas endisest omanikust rohkem vajavat. Terrorikoledused aja edenedes aga aina süvenesid, kuni jõudsid veelgi jõledamate tegudeni kui varem, seda nii riigiaparaadi kui ka eluvõitlusse heidetud inimeste poolt, kes ei näe mõnikord muud võimalust kui olla halastamatu.

Just siin seisnebki „Igitee“ ja „Graniitmehe“ mõneti üllataval kombel välja koorunud ühisosa. Mõlemad jutustavad inimestest, keda juhtivaks jõuks on halastus ja tahtmine maailma paremaks teha, aga kes satuvad (ja pole isegi oluline, kuidas või miks) sinna, kus halastus, kui seda kunagi üldse oli, on otsa saanud. Ja kui nõnda juhtub riigiga ja inimestega, kellel ehk muud polnudki, siis jääb alles vaid pettumus, ahastus ja julmus.

„Vaadake, mina ei karda surma. Aga külmetamist kardan. Sametkeebiga Siberisse, ptüi! Halastavam oleks kohe hukata. Kuid halastus kui praktika on ära lõpetatud.“3

[1] Luuka evangeelium 14:12-14, Eesti Piibliseltsi 1997. aasta tõlge.
[2] NEP (ka nepp) tuleneb venekeelsest väljendist новая экономическая политика ehk uus majanduspoliitika. – Toim.
[3] Sirpa Kähkönen, Graniitmees, lk 254.

11 aug.

Õismäe unenägu

Algselt ilmunud Vikerkaares 7–8/2015.

steven vihalem. „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality”
Toimetanud Mart Kalvet. Kujundus Indre Suur. ZA/UM 2016. 167 lk.

Õismäel uitavad ringi vene keelt kõnelevad hindud ja riietel eesti lippe kandvad, aga eesti keelt mitteoskavad kanepisuitsetajaist skinheadid. Suitsu müüvad kioskid on kadunud ja alkoholipoe asemel on avatud noorte moslemite keskus. Otse loomulikult on see düstoopia. Ja otse loomulikult on lisaks sotsiaalsetele muutustele, mille on põhjustanud ulatuslik immigratsioon (ja mitte ainult islamimaadest), aset leidnud ka mingi murdeline, kataklüsmiline sündmus, mille täpne olemus jääb lugejale alatiseks saladuseks, ent millele viidatakse kui Külastuspäevale. Mida lugeja Külastuspäevast teada saab, on aga, et toimunud on (otse loomulikult!) EMP-rünnakud, mis on moodsama tehnika rivist välja löönud ning „LP, VHS, CD, DVD – akronüümid minevikust on söönud ennast igavikku” (lk. 22). See on düstoopia, see on (olnud) apokalüpsis. Midagi on juhtunud ning Õismäe ei ole enam see, mis ta on olnud varem ning nii tegelased kui lugeja tajuvad seda teravalt („Midagi on valesti. Õismäe on valesti.” lk. 21). Hoolimata temaatikast on tegemist sajaprotsendilise koharomaaniga. Tegevus toimub Õismäel, mõned (pool)hallutsinatoorsed (sest narkootikume tarvitavad selle raamatu tegelased üsna palju) sündmused kui mitte füüsilisel, siis ideelisel tasandil ka mujal. Lugejal, kes Õismäega tuttav ei ole (nagu näiteks siinkirjutaja), võib tekkida raskusi tegevuspaikade ette kujutamisega, sest asumit ja sääl aset leidnud muutusi kirjeldatakse täieliku iseenesestmõistetavusega, nt. „Mõned modifikatsioonid siin-seal ja mõned varemetes majad, kuid üldjoontes sama – viiekorruselised siinpool teed, üheksakorruselised sealpool, taamal märkan torne, isegi raamatukogu on alles. Suurel Ringteel on ristmike asemel ikka veel väiksemad ringteed, üheksakordsete paneelmajade kõrval suursuguselt avarad augud. [—] Ringteele lähemale jõudes märkan, et Suurt Ringteed ümbritsevad puud on juba päris vanaks jäänud.” (lk. 19).

Aga just sotsiaalne muutus, sest füüsiliselt polegi tingimata nii palju muutunud, on raamatu keskmeks nii sisu kui ka vormi mõttes. Autor ise on teost mitmel puhul nimetanud esimeseks eesti anarhoislamistlikuks romaaniks, tagakaanel uhkeldab kirjeldus, mille kohaselt on „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” „kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes”. Autor on noor vihane mees, kes kritiseerib (ja mitte pelgalt ei kritiseeri vaid ka siiski arutleb selle üle) süsteemi ja kultuuri, aga autor on ka noor eestlasest liberaalne moslem – päätükk 1.10.2. „ramadan. man” on päevik autori kaheteistkümnenda ramadani ajast, paastust, toimetulekust lastega jne. Iseenesest harilik nooremapoolse pereinimese elu. Ramadani pidamine mõjub eesti lugejale praegu veel ilmselt tavatuna, aga ega seegi tänapäeval, mil eestlasest moslem enam mingi imeloom pole, midagi ennekuulmatut ole.

Islam – nagu võib ka tagakaanelt aru saada – on raamatus läbivalt pildil. Juba sõna taqwacore viitab põhjalikule seosele mitte ainult traditsioonilise, Koraanist tõukuva islamiga, vaid ka kaasaegseis lääne islamikogukondades leviva liberaalse islamiga. Taqwa tähistab klassikalistes islamiallikates jumalateadlikkust või jumalakartust (või vagadust, oleneb koolkonnast, autorist ja tõlkest), enese hoidmist selle eest, mis ei ole Allahile meelepärane. Taqwacore on aga USA kirjamehe Michael Muhammad Knighti 2003. aasta romaanist „The Taqwacores” tulenev termin, mis tähistab islamitaustaga punkmuusikat ning sellega kaasnevat eetost. Raamatus pole mitte ainult moslemid Õismäe (ja näib, et kogu Tallinna) päämisteks asukateks, vaid õigupoolest on Õismäe, Mustamäe ja Harku Uus-Mekaks, Uus-Mediinaks ja Kõrbeks ümber nimetatud (lk. 99). Lisaks neile eksisteerivad kaardil veel Uus-Kairo, Uus-Jeruusalemm, Uus-Darfur jne. Eesti alast, mis olla enne suuremat sisserännet ju üsnagi tühi olnud („pealinnas elas mingi 600 000 inimest, maapiirkondades teist sama palju”, lk. 100) on saanud moslemitele omamoodi Tõotatud Maa (mis seejuures on „lamedaim maa, mida nende [nimetatud asulate] uued asukad on elu sees näinud”, lk. 104) ning põhjus, miks neist on saanud uued pärisperemehed on lihtne – ühiskonnas tõrjutud moslemid hoidsid kokku ning olid seetõttu Külastuspäevaks valmis, erinevalt teistest, kes omavahel purelesid (lk. 103).

See on aga mõttekäik, mis väärib tähelepanu. Potentsiaalses kataklüsmilises olukorras, mis üht lääneliku (olgu või Ida-Euroopa) ühiskonna linnu võib tabada, tuleks ilmselt kõige paremini toime need kogukonnad, milles on kogukonnasisene sidusus suurim. Mõistetavatel põhjustel on nendeks üldiselt hilisimmigrantide kogukonnad, usuline taust pole siinkohal oluline, ehkki ei saa salata, et nt. Lähis-Idas on kultuurilistel põhjustel sugulus- ja kogukonnasidemetel oluliselt suurem roll, kui individualiseerunud Oktsidendis. Kõige selle juures pole tegemist aga vallutuslooga, oh ei. Päätükis 1.17. jutustab näiteks vanaisa oma lapselapsele enda pöördumisest ja ümberlõikamisest, nentides, et poisil „joppas”, et talle see protseduur kohe pärast sündi tehti (lk. 143). Lapselapse nimi on aga … Uku! Eestlased on täiesti olemas, küll islamisse pöördunud, vähemasti märkimisväärsel hulgal. On’s muinaseesti jumaluse nimi siinkohal autori taotluslik torge või mitte, see jääb teadmata.

Romaaniks on seda raamatut pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Järjepidevuse mõningane olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida sellele teosele ette heita saab. Raamatute klassikalisemate ja konventsionaalsemate vormidega harjunud lugejat häiriks võibolla ka erinevates päätükkides erineva kirjatüübi kasutamine, aga selleski pole midagi ennekuulmatut. Põhimõtteliselt saab iga päätükki lugeda iseseisva lühiloona, seejuures on neil ka ilmselgelt erinevad jutustajad – kõiketeadev jutustaja, päätegelane Leon, autor Vihalem ise, prussakas Nakong jne. Mitmed päätükid ei puutugi üleüldse Õismäel toimuvate sündmuste narratiivi ning on küllap autori poolt mõeldud lihtsalt laiemat konteksti avardama, ehkki kohati mõjuvad veidi kentsakalt. Sääraste päätükkide hulka kuulub näiteks juba mainitud 1.10.2. „ramadan.man”, aga samuti 1.12. „3.0 üksikut rändurit ehk kuidas magalahipid käisid EHI-s tekstianalüüsi õppimas”, mis oma avalausega („Kolm üksikut rändurit ratsutavad pöörasel LSD-karul mööda metsiku Lääne-Tallinna tühermaid.” lk. 105) annab üsnagi üheselt märku, millest selles napis päätükis juttu tuleb. Üks kahtlemata omapärasemaid osi „6ism2e_dpi_errorist” on aga aga päätükk 1.8, mis kannab päälkirja „ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee” (lk. 59–77) ning on vormistatud tõepoolest esseena. Carl Gustav Jungi, Slavoj Žižeki, Hermann Hesse, Jean Baudrillard’i, Umberto Eco ja teiste töödele toetudes arutleb Vihalem jumalike üliolendite ja tulnukate küsimuste üle, mida tinglikult võiks näha ka laiema vaatena „teisele” või „võõrale”. Paraku jääb veidi selgusetuks, mida lõppkokkuvõttes öelda tahetakse, sest arutelu sumbub kokkuvõttes tsitaatidesse ja hakkab seetõttu targutamisena mõjuma. Käesolevale teosele võib andeks anda nii mõndagi, aga kui „ufo ja mina” oleks ajaveebi või Facebooki postitusena täitsa muhe lugemine, ei suuda see end ilukirjandusliku teose eraldiseisva osana kuidagi õigustada. Paratamatult tekib tunne, et autor on püüdnud kuidagi jõuga teosele rohkem filosoofilist kaalu anda, aga välja on kukkunud ikkagi pelgalt „diipi panemine”. Midagi sarnast toimub ka päätükis 1.15 „väljasõit rohelisse”, aga sedakorda on mõtisklusega tekst üldisesse narratiivi integreeritud, kuivõrd päätüki lõpul antakse mõista, et tegu on mõtetega tegelase pääst ja paberilt.

Lugu islamiseerunud või islamiseeruvast Oktsidendist, olgu siis mis põhjusel ja viisil tahes, on nii kodu- kui välismaises ilukirjanduses saanud moeteemaks, mida töödeldakse ümber hulgal erinevatel viisidel. Vihalem annab aga sellele huvitava nüansi, paigutades tegevustiku maailma, kus islam pole varasemaid kultuure mitte asendanud, vaid sujuvalt nende osaks muutunud ja veelgi enam muutumas. Seda küll katastroofiliste sündmuste ja nendega kaasneva sotsiaalse segaduse tulemusena, mitte tasapisi hiilides nagu näiteks Michel Houellebecqi „Alistumises”. Elanikkonna ja nende kommete teisenemine, mis käib käsikäes üldplaanis püsiva genius lociga (sest Õismäe pole enam see, ent ta on siiski eksimatult äratuntavalt Õismäe) illustreerib sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi üldjuhul paremini kui järsule asendamisele rõhuv mudel, seda isegi katastroofijärgses ühiskonnas, sest katastroof iseenesest ühiskonna moodustajate (st. inimeste) nägemust sellest, kuidas ühiskond ja maailm peaks toimima, tingimata ei muuda (kui jätta kõrvale stsenaarium, mille kohaselt mingid populatsioonid või nende osad lihtsalt füüsiliselt likvideeritakse), küll aga loob võimalusi uute ja teistsuguste hoiakute tekkimiseks ja levikuks. Ja ühtlasi sunnib oma varasemaid vaateid revideerima, kui peaks ilmnema, et nende järgi ei ole katastroofijärgses maailmas võimalik enam elada.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on oma puudustest hoolimata siiski üks möödunud aasta omanäolisemaid ja julgemaid teoseid. Vihalem ei ole end tagasi hoidnud vaid on lasknud sulel lennata, tulemuseks on kohati küll lonkav (aga debüüdi puhul teatav rabedus ei üllata ning on mõistetavgi), ent igati originaalne kirjatöö, mis pole küll ilmselt igaühele meele järgi, ent annab lugejale kenasti edasi nii magalarajoonide hõngu kui ka teatavat ängistust, mida muutus, aga ka eemalolek tuttavast paigast võib tekitada. Raamat on sageli unenäoline ning lugejale jääb nii mõndagi ähmaseks, kohati kimbutavad narratiivis järjepidevusprobleemid, ent lõppkokkuvõttes ei saagi kindel olla, kas see on autori jaoks esmatähtis olnud. Õismäelasi kõnetab see teos ehk teisiti kui teisi, paiku mittetundvale lugejale saab ennekõike aga osaks toores, kohati inetu, suitsuhaisust läbiimbunud ja roppustega vürtsitatud tunne, määratlematu miski, mis suudab kõnetada ka hoolimata puudujääkidest ning ebakõladest. Pääaegu nagu unenägu või hallutsinatsioon, millena selle raamatu lugu või lood sageli ka mõjusid.