13 dets.

Ants Oras ja tema Tartu

Ants Oras ja tema Tartu
Ettekanne 2019. aasta Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna üleandmisel Tartu Kirjanduse Majas, 8.12.2019.

Alustagem sellest, et tuletame endile meelde, et Ants Oras oli siiski päälinna poiss. Tartusse jõudis ta 1919. aastal, mil asus õppima vastavatud rahvusülikooli „ajaloo-mõtteteaduse fakulteedi kirjanduse-keeleteaduse osakonda”. Tollal ei olnud aga kahe linna suurusevahe veel nii põhjalik nagu meie ajal. Võib esitada veidi andmeid: 1918. aastal oli Tallinnas 105 789 elanikku, mis on üsnagi võrreldav praeguse Tartuga. Tartus oli sellal aga umbes 50 000 elanikku, lisaks üliõpilased ja muu pooleldi ajutise iseloomuga seltskond. Seega oli Antsu, tollal küll veel Hans Gottfriedi, jaoks n-ö õhuvahetus vähem radikaalne, kui praegusel ajal, mil nii mõnigi päälinnast tulija omast arust suisa väikelinna satub.

Elanike arv aga elanike arvuks, tõsiasi on, et tollal oli Tartu puhtfüüsiliselt palju väiksem, kui praegu. Kui vaadata 1920. aastate lõpust pärinevat Tartu linnaplaani, siis võib näha, et teisel pool Emajõge piirdub linn Ülejõega, ulatudes küll Raadi suunal kalmistuteni ning teisel pool Jaama mõisani. Siinpool jõge on asustus tihedam, ent tänapäeval pilgule siiski võõras – linn koosneks justkui Kesk- ja Supilinnast, Karlovast ja raudtee äärde kasvanud Vaksali linnaosast. Lisaks neile jäävad administratiivpiiri sisse veel märkimisväärse asustuseta ning napilt õlletehaseni küündiva Tähtvere eesmine serv; veel üksinduses seisva Maarja mõisa juurde ehitatud ülikooli kliinikud; linnaga juba liidetud, aga omaette elu elav vaikne Veeriku; ning vaikselt välja kujunevad, aga esialgu veel hõredad Tammelinn ja Ropka. Ja 1919. aastal polnud veel kõike sedagi. Linnas, kuhu Hans Gottfried saabus, ei olnud veel mõndagi, mis hiljem harjumuspäraseks sai ning seda nii temale endale kui meie aja inimestelegi. Ja ometi oli selles linnas mõndagi, mis meie ajal enam sugugi nii harjumuspärane pole.

1918. aasta detsembrist kuni 1920. aasta 25. märtsini teenis Oras kaitseväes staabikirjutajana, mistap annab see tema tollasele elule iseäranis põneva mõõtme – nimelt oli ta – nagu paljud noormehed siis – ühtaegu nii sõdur kui üliõpilane. Tõsi, Oras ise on meenutanud, et staabikirjutaja võis teenistusest vabal ajal elada oma korteris. Ja just siitkohalt alustame Ants Orase Tartu-kohtade ekskursiooni.

Orase esimene peatuspaik, toosama „oma korter” õppursõduripõlves, oli kohas, kus praeguse aja tartlased maja olemasoluga alles harjuvad. Aadressil Rüütli tn 7, Rüütli ja Küütri tänavate nurgal, kus nüüd asub uusehitis, paiknes tollal maja, mille ühes pooles pidas pansionaati Peeter Põllu abikaasa Helmi, kelle asutuse teisel korrusel leidis peavarju ka noor Hans Gottfried. „Oma korter” polnud tegelikult muidugi oma nagu selle ja osalt praegusegi aja üliõpilaselule omane. Ühes toas elati viiekesi, leppida tuli literaarse kallakuta toakaaslastega. Hiljem asus samas majas Segerlini restoran, mis on ehk tuntum 1935. aastal saadud nime Kuld Lõvi järgi. Maja hävis teatavasti II maailmasõjas. Teenistusajal pidi Oras viibima aga kasarmus, millena oli kasutusele võetud tollane ühiselamu ning kuni hilise ajani rahvusarhiivi koduks olnud Hetzeli tänaval (praegu Juhan Liivi 4).

Kui ülikool 6. oktoobril 1919 loengutega alustas, oli kuraator Peeter Põld saavutanud väekohuslaste vabastamise õppetöö ajaks. Ants Oras asus õpingutele ning esialgu möödus tema õppetöö peaasjalikult ülikooli päähoones.

Õpingute kõrvalt leidis Oras siiski aega ka üliõpilaselu n-ö vabakava jaoks ning liitus juba 1919. aasta oktoobris Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Tõsi, õige kiiresti hakkas Orast häirima lausjoomine ning kultuuritegevuse puudumine. Selle olukorra võtab ta ise kokku nendinguga, et sõjaoludes kalduvad paljud carpe diem filosoofiat omaks võtma. Aga neid, keda korporatsioonide ning korporantlike seltside elukorraldus häirib, on teisigi, ning nõnda jõuame järgmisse märgilisse paika Orase elus.

1920. aasta mais kohtusid pärast Vanemuise aiakontserti Oras, Oskar Loorits ja sakalane Nikolai Roosa (hiljem Enn Terasmäe), kes löövad käed asutamaks uut, uuetüübilist üliõpilasseltsi, mida esialgu nimetatakse Eesti Üliõpilaste Ühinguks, aga mis sama aasta sügisel saab teadupärast nimeks Veljesto. Kui veel paikadest rääkida, siis asutamiskoosolekud, kus ka Oras kohal oli, leidsid aset mitmes kohas, teadaolevalt ka aadressil Lossi 28, krt. 5 ning Hetzeli tn 1. Aja jooksul on aga mõned aadressid nihkunud ning Lossi 28 on tänapäeval linnarahvale tuttav Püssirohukeldrina. Juhan Liivi 1 on aga räämas ning mahajäetud väike hoone, millest on raske üldse midagi ette kujutada. Hiljem tegutses Veljesto Tartus õige mitmes erinevas kohas, sh nt Lai tn 1, Riia tn 41, Veski tn 65 ja Lutsu tn 8 (praegune mänguasjamuuseumi maja), ning pole põhjust arvata, et seltsi asutaja Ants Oras neissegi ei sattunud.

Üks kummastavamaid pilte ja tõenäoliselt ka varaseim teade Ants Orasest siin, selles majas, on ebamääraselt dateeritud 1923. aastasse. Kõrgresolutsiooniga skaneering võimaldab suurendades üsna üheselt kindlaks teha, et tegu on tollesama motiivi sääl ahjuseinal, mitte lihtsalt sarnasega. Seejuures pandagu tähele, et Eesti Kirjanikkude Liit ja Eesti Kirjanduse Selts omandasid selle maja alles hiljem ning kolisid siia 1933. aastal. Foto ise on üles võetud kristlike üliõpilaste konverentsil.

Ants Orase hilisemad käimised siin majas olid eelduste kohaselt aga tihedad, kuivõrd 1930ndatel tegutsesid siin korraga nii Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kirjanduse Selts, ajakirja Looming toimetus, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali valitsus, Akadeemiline Emakeele Selts ning Akadeemiline Kirjandusühing.

Ants Oras lõpetas Tartu Ülikooli 1923. aastal – selleks ajaks oli ta tõesti ka juba Ants, nime eestistas ta 1922. aastal. Säältpääle kuni 1928. aastani oli ta aga erinevate stipendiumide toel märkimisväärse aja välismaal, algul Leipzigis, hiljem Oxfordis. 1928. aastal Tartusse naastes sai temast inglise keele ja kirjanduse õppejõud, ent seejuures jagas ta oma aega Tartu ja Helsingi vahel, õpetades mõlema linna ülikoolides.

Nii 20ndate alguse õpinguteaega kui ka õppejõuaega pärast 1928. aastat jäi kahtlemata mitmesuguseid tegemisi. Seejuures on teada, et Oras oli üks neist paljudest, kes armastas aega mööda saata ka Werneri kohvikus. Kirjanduses on Orase Werneri-istumise jäädvustanud Jaan Kross oma „Mesmeri ringis”. Tsiteerin: „Ma kõndisin läbi teise kohvikuruumi. Kui oleksin kedagi silmanud, kellele juurde astuda ja hetkeks istuma jääda, oleksin vastavad minutid küllap leidnudki. Aga tuttavaid poisse ega tüdrukuid ses roosade seintega, ümarike kohvikulaudadega ja mõnede seinteäärsete loožidega ruumis ei paistnud. Ja prominentide juurde, keda ma seal normaalsel viisil silmasin, polnud mul asja. Olgugi, et nad olid sel kellaajal, kaheteistkümne ja ühe vahel, vähemalt oma põhiesindusega seal – Ants Orase ja tema kauni Lydia-proua lüümed profiilid ja raamatukaupmees Raudsepa hallikirju kikkhabe mida (kui ei teatud, et Jaan Tõnisson kohvikus ei käi) oli mõnikord tema omaga ära vahetatud, ja luuletajad Valmar Adamsist Ferdinand Karlsonini. Aga nagu öeldud, nende juurde polnud mul asja.”

Eksis Kross Ants Orase abikaasa nimega sihilikult või kogemata, pole isegi oluline, ilukirjandus on ilukirjandus, isegi kui sügavalt memuaarne. Tõsi on aga see, et just Liivia Lüüsiga abiellumine tõi Ants Orase ellu paikade mõttes märkimisväärse muutuse nagu sääraste sündmuste puhul ikka kipub olema. Antsu ja Liivia abielu registreeriti 28. veebruaril 1931, misjärel sai Antsust professor Aadu Lüüsi, lastehaiguste õppetooli juhataja, ja tema abikaasa Ella koduväi. Lüüsid eraldasid Orastele osa oma korterist. Kus Ants Oras oma vahepäälsetel õpingu- ja tööaastatel oli elanud, ei ole teada. Nüüd sai ring aga täis ning Oras jõudis tagasi Rüütli ja Küütri nurgale, tõsi, seekord teisele nurgale. Lüüside suur korter paiknes samas majas, kus Kolme Koopa kohvik, ehk praegu hübriidaadressiga Rüütli 9/Küütri10/12, kõige ülemisel korrusel. Hele Lüüs, Liivia õde, on meenutanud, et maja kelder olnudki enne sääl kohviku avamist Lüüside ja teiste majaelanike kartulikelder. Antsu ja Liivia käsutusse sai kaks tuba, millest ühe (magamistoa) aken oli Rüütli tänava poole, teise (Antsu töötoa) aken aga Küütri tänava poole.

1930ndateks oli ka Tartu linn juba omajagu kosunud ning välja olid kujunenud terved linnajaod, mida 1920ndate algul veel polnud. Nende hulgas ka juba osa Tähtverest, mis, teadagi, paremal kohal ja järjel olevaid õpetlasi-haritlasi ligi tõmbas. 1935. aastal ostiski professor Lüüs Tähtverre nelja korteriga maja.

Majas, aadressil Vikerkaare 4, asusid alumisele korrusele elama Lüüsid, ülemisele Orased. Vahepääl oli samas majas korteris ka Aleksander Aspel. Erinevalt Ants Orase Rüütli tänava elupaikadest, millest esimene on hävinud ning teine seest täielikult ümber ehitatud, on Vikerkaare 4 säilinud siiani.

Sellest majast lahkusid Orased 1943. aasta aprillis, et siirduda pagulusse. Poliitilise politsei läbiotsimisprotokolli järgi jäi maha veidi mööblit ning ca 2000-köiteline raamatukogu. Mööbli tunnistas Aadu Lüüs endale kuuluvaks. Hiljem järgnesid Lüüsid Orastele pagulusse.

15 märts

Kõik tuled, mis on, pangem põlema

Kantud ette Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisel Eesti Kirjandusmuuseumis, 14. märtsil 2017.

1955. aastal ehk aastake enne Gustav Suitsu surma esitas Londoni ülikooli vene keele ja kirjanduse professor William Kleesman Matthews Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks Marie Underi. Selles polnuks iseenesest midagi ülemäära märkimisväärset, kuivõrd Underit nii Matthews ise, Ants Oras, Johannes Aavik kui ka Hjalmar Hammarskjöld ja teab kes veel, sest nominatsioonid salastatakse viiekümneks aastaks ning on praeguse seisuga avalikud vaid aastani 1966, hiljemgi ja varemgi mitmel korral preemiale nomineerisid; küll aga on eriline, et tolsamal 1955. aastal esitas Matthews Nobeli komiteele kaksiknominatsiooni, kus Underi kõrval teiseks nominendiks oli just Gustav Suits.

Matthewsi jaoks ei olnud kahtlustki, et Suits preemiat väärib – 1950. aastal eesti sümbolismist kirjutades nägi ta paralleele Suitsu ning 1923. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi William Butler Yeatsi vahel. Yeatsi loomingus on läbivaks – olgu sisu, mõtet, või vormi, maskeeringut, luues – keldi aines, millesse ta oli sügavalt kiindunud ka hoolimata oma angloiiri päritolust ning kuulumisest protestantliku taustaga kõrgklassi. Gustav Suits on mitmel puhul ammutanud ainest nii otse rahvaluulest kui ka rahvaluuleainelisest kunstmütoloogiast, pannes laulude sisse nii müütilise õnnemaa Kungla, surnuteriigi Toonela kui Vanemuise kandlegi. Rahvalaul saadab Suitsu mitte aga ainult luuletuste sisus vaid ka vormis – Ivar Ivask on teda nimetanud isegi rahvalaulu taaselustajaks. Matthews tajus aga nii Yeatsi kui Suitsu puhul kvaliteedinihet võrreldes varasemate rahva- ja/või rahvuskultuurist laenanud poeetidega, nentides, et mõlemat iseloomustab uudne metafüüsiline laad, mis hoolimata taltsutamata, stiihiliselt voogavale ja hämarale pärimuslikkusele toetumisest on siiski klaar, lihtne ja selge.

Underist ei vabanenud – võiks öelda – Suits aga sugugi. Ehkki kirjanduslikult polnud kaks nimetatut ju otseselt üksteise külge kleebitud, siis kipub olema nõnda, et tõenäoliselt suuresti pagulaseesti kirjandusmaastikul ilmunud tööde mõjul kipuvad nood kaks ikka olema need nimed, keda eesti kirjanduse suurimate luuletajatena nimetatakse. Ühe hingetõmbega nimetasid neid ikka nii juba mainitud Ivar Ivask kui ka tema eakaaslane Ivar Grünthal, samuti aga eesti kirjanduskriitika korüfee Ants Oras. Mis aga eristab vägagi teravalt Suitsu Underist on tõsiasi, mille Arvo Mägi 1963. aastal ilmunud Suitsu kogutud luuletuste eessõnas välja tõi – nimelt et Suits ei ole „kvantitatiivselt eriti produktiivne luuletaja“. Tõepoolest, Gustav Suitsu saldosse jäi vaid neli luulekogu kui jätta kõrvale 1920. aastal ilmunud „Ohvrisuits“, milles on ainsaks uueks tekstiks vaid proloog. Seejuures pärast esimest loomeperioodi, mille algust märgib debüütkogu „Elu tuli“, mis ilmus 1905. aastal ning mille lõpuks sai „Kõik on kokku unenägu“ aastal 1922, järgnes lauliku üle veerand sajandi kestnud vaikimine, mille jooksul ilmus küll valikkogudes aeg-ajalt üksikuid uusi palasid, ent mitte enam tervikkogu. Sellesse ajajärku jäi muidugi ka Gustav Suitsu teine ja kindlasti mitte väiksem töö emakeelse ülikooli ülesehitamisel, mis võib ka osalt selgitada loometungi vaigistumist.

Suits, kes vahepääl oli jäänud ilma oma professorikohast, sest sõjakoledused ja nende tagajärjed olid lisaks tööle mitmetelt intellektuaalidelt – nii temalt endaltki – võtnud õigupoolest ka kodumaa, jahmatas eesti kirjandust aga 1950. aastal, üllitades värske luulekogu „Tuli ja tuul“. Pärast ligi kolmekümeaastast vaikust, mille vältel mitmed olid väljendanud arvamust, et ehk on professorihärra tõsisest akadeemilisest tööst nii ära kuivanud, et tema Pegasus enam ei lenda, ilmunud uues raamatus pöördus Suits ühest küljest tagasi minevikumaile (näiteks tsüklis „Tartu rahu“), aga andis ka teravaid hinnanguid valitsevale olukorrale. Samas ei olnud tegemist väsinud vanamehe hõllandusliku minevikuihaluse ja kibestumuse väljendusega – 1963. aastal ilmunud koondkogust kirjutades lahkas Ivar Ivask Suitsu loomingut tervikuna ning jõudis järelduseni, et kui debüütkogu „Elu tuli“ oli nooruse, löögivalmiduse ja vitaalsuse väljendus ning sellele järgnenud „Tuulemaa“ ja „Kõik kokku on unenägu“ mitte isegi niivõrd pettumust kuivõrd skeptitsismi õhkavad, siis „Tules ja tuules“ oli autor jõudnud „humanistlik-stoilise lepituseni“.

Sedavõrd lai haare muudab keeruliseks autori loomingu tervikuna vaatlemisel erisjoonte väljatoomise. Gustav Suitsu esimest ning viimast luulekogu lahutab 45 aastat, mis on aeg, mille puhul on raske kui mitte võimatu ühegi loomeinimese puhul eeldada, et kusagil on mingi teravalt silmapaistev, juba põgusal päälevaatamisel märgatav tunnusjoon, mis on terve aja püsinud muutumatuna. Sestap tuleb vaadata õige veidikese sügavamale.

Muidugi võiks Gustav Suitsu luulet analüüsida üht- ja teistpidi, võtta seda tükkideks laiali ning proovida neid tükke siis ühte või teise kasti paigutada, oodates, et niimoodi hakkavad välja joonistuma mingid spetsiifiliselt suitsulikud mustrid, mida nähes saaks hüüda „Heureka! Ma olen leidnud Gustav Suitsu loomingu essentsi!“. Kahtlemata on see võimalik ning sellealane uurimine annab päris kindlasti huvitavaid ning kasulikke tulemusi, mis rikastavad meie kultuurilist teadmist, ent ühtlasi nõuab see ka tööd ja pühendumust, mille jaoks vähestel aega ja/või jaksu on. Kui midagi teha, siis teha seda aga korralikult, mistap ei ole praegu õige aeg (ehkki koht on õige, kahtlemata) selle tööga isegi sissejuhatuse sissejuhatust teha. Seega tuleb, siiski, vaadata küll koorest allapoole, ent pidada sellega piiri, sest muidu riskiks me detaile otsides (mis on, jätkuvalt, väärt tegevus kui seda õigesti ja põhjalikult teha) kaotada laiemat pilti.

Mida saab aga Gustav Suitsu kohta üldisemalt öelda? Suits oli sümbolist, selles ollakse üldiselt ühel nõul. Selline statement on aga korraga kõike- ja mittemidagiütlev. Ühest küljest paigutab see kõnealuse kirjaniku selgelt mingisse seltskonda, ütleb tema kohta midagi definiitset, võimaldab temale lähenedes edaspidi teha eeldusi, teisalt umbisikustab see ainukordse autori ja muudab ta järjekordseks iseloomutuks ehitusklotsiks. Veidike lähemalt loomingusse vaadates näeme, et Gustav Suitsul olid teatavad kujundid ja motiivid, mida ta kasutada armastas: näiteks „Elu tules“ suisa vohavad tule- ja valgusmotiivid – tuli sähvab ja helgib, südamed leegivad ja süttivad, igatsus on hingedes lõkkele aetud, elu põletab rinda jne; neile sekundeerib hää hulk tuule-, tormi- ja meremotiive – maru murrab, tuhat sügistormi on hoos, meri mühab, veed vahutavad jne. Ei üllata seegi, Suitsu loominguga põgusaltki kursis olijaile ei tule see uudisena.

Otsides aga uut – „Kogutud luuletustest“ kirjutades nentis Karl Ristikivi, et „on võrdlemisi üldine arvamine, et Suitsu luule on raske“. Mis puutub sellesse arvamisse, siis tõepoolest on nii. Isegi võttes arvesse tema vähetootlikust võrreldes mõnede teiste suurte eesti luuletajatega on Gustav Suitsu reputatsioon ning tema loomingu tundmise levimus väljaspool aktiivsete kirjandussõprade seltskonda karjuvas vastuolus. Ehkki selle põhjuseks on suures osas tõik, et paguluses tegutsenud Suitsu luulet Nõukogude perioodil kodu-Eestis pääaegu ei loetudki ning selle järelmid pole tänapäevani kusagile kadunud, on lõhe, mis haigutab Suitsu tunnustatuse ja tema tundmise vahel siiski ootamatult suur ning oma märkimisväärne osa on selles päris kindlasti just tõsiasjal, et Suitsu peetakse sageli raskepäraseks nii keelelt kui sisult. Ristikivi ise küll ei võinud sellega nõustuda ning nentis, et „enamik luuletustest paistavad aga silma just oma sõnastuse lihtsuse ja mõtte selguse poolest“, kuigi mõnikord võib „täpse väljenduse otsimine anda suisa vastupidise tulemuse“. Ants Oraski on Suitsu värssi analüüsides kirjutanud, et looduslüürikas hiilgab Suits nii „klassikaliselt konkreetse, ergutava pildiga“ ning „rahulikkude riimidega, pikalt veereva, mõõdetud rütmiga“, ehkki oskab olla ka „akvarellilisem, hääbuvam“. Johannes Semper nägi 1933. aastal kirjutades Suitsu tekstides „ülitihedaid, mõtteraskeid formulatsioone“, ent möönis seejuures, et seda esineb vanameistri töödes „vahel“.

Vaikselt hakkame aga jõudma selleni, mida Gustav Suitsu puhul õige mitmed autorid nentinud on. Noor-Eesti ühe juhtfiguurina ning Tartu Ülikooli õppejõuna oli Suits kahtlemata eeskujuks ja suunajaks tervetele põlvkondadele eesti kirjandus- ja kultuuriinimestele, mistap aeg-ajalt tema pihta ka mõõdutundetut kiitust loobiti.

Suitsu neljakümnenda sünnipäeva puhul kirjutas August Annist järgnevat:

Ta on andnud kõige jõu- ja lootusrikkamaid meie rahvusliku ning kultuurtöö aadete sõnastusi (ja mitte üksi „Elu tule“ aegjärgult, vaid ka hiljem, näiteks tervitused „Estonia“ teatri ning Tartu Ülikooli avamiseks, „Tõsta lipp!“ jt.). Kuid ta on loonud ka kõige sapisemaid satiire ja lootusetumaid ahastusi selle rahva kui ka üldse aadete jõuetusest ning efemeersusest.

Ta on luulestanud heroilist askeetlust, aga ta on sõnad andnud ka neile, kelle arvates aina „aeg joobnuks juua on armastusest“. Talt leiame kõige üldsõnalisemaid tegevus- ning sügavaid mõttelaule, aga ta on salmidesse surunud ka palju kõige intiimsemaid ja varjundlikumaid loodus- ning armastusmeeleolusid.

Isegi vormis on ta meie laulikute hulgas tarvitanud vist küll kõige mitmekesisemaid värsimõõte ja rütme. Ning tema repertuaaris on ilusaid asju niihästi neile, kes luuletuselt kõigepealt nõuavad selgust, kergust, kõlavust, laulvust, samuti kui neile, kes ei keeldu ka mingit värssvormelit mitmekordselt lugedes dešifreerimast, kui seal raskusega siiski ühendet on ka vormeliks tihendet ning omapärane mõtte- ja tundesisu.

Ehkki on ilmne, et noore Annisti imetlus Suitsu vastu on piiritu, joonistub tema kirjatööst siiski väga selgelt välja see, millele viitavad teisedki ja see on nimelt laiahaardelisus ning sünteesivus. Gustav Suitsu luule üheks möödapääsmatuks tunnuseks on, et selles on liidetud väga erinevat ainest ning vormi nõnda, et see ometigi jätkuvalt heliseb äratuntavalt suitsulikult. Ja siinkohal ilmnebki vahe eklektiku ning sünteesija vahel. Gustav Suits ei lao erinevaid teemasid ja laade ühte virna vaid paneb neist kogu parima võimaliku kombinatsiooni. Seda mitte sugugi üksikluuletuste sees – Suitsu luuletused võivad olla vägagi eriilmelised – küll aga ütleb nii mõndagi tõsiasi, et Suits oma luulekogude kordustrükkide puhul luuletusi redigeeris ning suisa ühest kogust teise ümber tõstis, Karl Ristikivi sõnu kasutades „uuesti läbi elas“. Tekkis Suitsul tunne, et mõni tekst sobinuks paremini teise kogusse, siis nõnda ka sai. Isegi „Elu tule“ tekste ning tekstivalikut muutis ta korduvalt. Ants Orase arvates näitas selline teguviis, et autor mõistis, et tema luule vananeb ning et seda on tarvis kaasajastada.

Sünteesivust, kohati selle sõnaga, kohati mitte, tõi välja ka Ivar Grünthal, kes eesti vabadusluulest kirjutades nägi „Elu tules“ suisa eesti luules käibinud vabadusaate kõrgemat kehastust:

Arvan, et Gustav Suitsu „Elu tuld“ selle vabadusluulelises kuulutuses tuleb käsitella kui sünteesi nooreestlaste juhtivale poeedile tollal südamelähedaseks kujunenud Kreutzwaldi, Liivi ja Leino lüroeepikast. „Elu tule“ lõpptsüklisse jooksevad kokku ka kõik teised senised eesti rahva vabaduse teed. Siin on Tasujale pühendatud „Jüripäevaöö unistus“ ja Juhan Liivi mälestuseks kirjutatud „Käkimäe kägu“. Siin on uut vabadust kuulutavad „Äike“ ja „Laul orjadele“.

Ivar Ivaski jaoks oli Suits ühtaegu nii „murdekeelselt hell autor“ kui „nördinud poeet“ kui „rahvuslik laulik“, samuti „ajalaulik ja armastusluuletaja“, „murdeluuletaja ja rahvalaulu taaselustaja“, „loodusluuletaja kui ka tänapäeva tsivilisatsiooni irooniline eritleja“, kellele olid kõik näilised vastandused võõrad, sest ta oli need juba ületanud. Seda kõike sisult, ent mis puutub vormi, siis nägi Ants Oras Gustav Suitsus ühtaegu arhailisuse taotlejat ja konservatiivi kui ka „üsnagi uuendusmeelset“, kelle eeskujudeks pidas ta vene sümboliste aga ka Dantet, Verlaine’i ja Mannist, ehk kokkuvõttes üpris väga laia seltskonda. Oras kirjutas:

Sadade kaupa võib temas leida vanema ja kaasaegse välismaise luule kajastusi, kuid äärmiselt vähe on tal neid juhtumeid, kus need peegeldused ei oleks käind läbi väga omapärase prisma.

Kokkuvõttes võiks Gustav Suitsu iseloomustamiseks kasutada aga tema enda värssi: „kõik tuled, mis on, pangem põlema“. Suitsu loomingus põlevad kõik olemasolevad tuled kenasti koos ja harmooniliselt. Ants Orase sõnadega lõpetades: „See, mis meile sellest tahulisest kristallist lõppeks vastu helgib, on Suits ise, ja ta on eestilik.“