20 nov.

Raamatukogusid rünnatakse! Kordan, raamatukogusid rünnatakse

Algselt ilmunud Eesti Päevalehes 20.11.2019.

Meediasse jõudnud uudis („Ministeerium kärpis vanglatest raamatukogud”, Postimees 14.11) sellest, et justiitsministeerium on otsustanud detsembrist sulgeda vanglaraamatukogud, on üks säärastest, mis paneb esmalt nördima ning seejärel tekitab tõsiseid küsimusi Eesti õigus- ja vanglasüsteemi toimimisaluste kohta.

Vanglateenistuse andmeil on vangidega tehtava töö eesmärk taasühiskonnastamine. Lubatagu siinkohal tsiteerida vanglateenistuse kodulehte: „Igasuguse vangidega tehtava töö eesmärk on taasühiskonnastamine. Sellega tegeleb väiksemal või suuremal määral kogu vangla. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on aidata vangil säilitada ja luua olulisi ning positiivseid sotsiaalseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada toimetulekuvõimet ning mõjutada teda käituma õiguskuulekalt.” Lühidalt, tänapäeva Eesti vangla eesmärk ei ole ei karistamine ega isoleerimine, vaid sotsiaalne rehabilitatsioon, mille käigus saaks seaduse ja ühiskonnaga pahuksisse läinud kurjategijast täisväärtuslik ning enesega toime tulev sootsiumi liige.

Siinkohal mõjub iseäranis kummaliselt Tartu vangla juhtkonna seisukoht, et raamatukogud on „huvi- ja ajaviitetegevus”. Raamatukogud pole mitte ainult hädavajalikud õppetööks – õigus ja võimalus ka trellide taga haridust omandada on vangidel olemas –, neil on ka laiem funktsioon kultuuriteadliku ja -tundliku inimese kasvatamisel. Süstematiseeritud raamatukogu, kus töötavad erialaselt pädevad inimesed, kes oskavad lugemisvara soetada, korrastada ja soovijaile pakkuda, ei ole asendatav ühegi lugemisnurgakesega, olgu seal riiulis köiteid palju tahes.

Raamatu taandamine ajaviiteobjektiks devalveerib põhjalikult kirjanduse ja kirjavara rolli ühiskonnas. Ja muuseas, see kehtib ühtviisi nii vanglas kui ka vabaduses. Taasühiskonnastamine ei saa seisneda vaid puhtavereliste homo oeconomicus’te kasvatamises, kelle ainus eesmärk on elus hästi „toime tulla” ja seejuures heaolu nimel mitte ühiskonnaga uuesti pahuksisse sattuda. Just nagu me sotsialiseerime haridussüsteemi ning muude ühiskondlike institutsioonide kaudu lapsi ja noori, pakkudes neile peale elementaarsete toimetulekuoskuste ka kultuurilisi pädevusi, peame seda võimaldama ka neile täiskasvanuile, kes ei ole oma senise elu jooksul suutnud neid pädevusi omandada.

Nietzsche ja Aristoteles
Tõsi, on vange, kellel on tõsisema lektüüri (ja mõnel puhul kindlasti ka kergema ajaviitelektüüri) olemasolust ükskõik. Paraku ei suuda isegi kõige paremini toimiv süsteem kõiki päästa ja õigele teele suunata. See aga ei tähenda, et vanglaraamatukogud ähmase rahasäästmise eesmärgil neilt, kes neid tõesti kasutavad, ära tohiks võtta. 2018. aastal rääkis Tartu vangla raamatukoguhoidja Svea Onno ajalehele Sirp ka lugejate eelistustest („Uudiskirjandus läheb vanglas sooja saiana”, Sirp 4.5.2018), mainides seejuures, et venekeelsed vangid loevad muu hulgas Nietzschet ja Aristotelest.

Võiks küsida, kui palju on meil vabaduses neid, kes nende autorite teoseid vabatahtlikult kätte võtavad? Ja Tartu vangla raamatukogus valiku puudumise üle kurta ei saa, raamatuid on kümneid tuhandeid. Need kümned tuhanded raamatud jaotatakse nüüd aga laiali osakondadesse.

Kui suur on tõenäosus, et selles fondis veel mingisugune märkimisväärne kord säilib? Tõenäoliselt järgneb korratus ning olukorras, kus keegi raamatuil silma peal ei hoia, satub kirjavara ilmselt ka kadumis- ja hävimisohtu. See aga mõjutab otseselt just lugejaid, st seda osa vangidest, kes endiselt kirjavara au sees peavad – raamatuist vähem lugu pidavate vangide tegevusel on otsene negatiivne mõju neile, kes tõepoolest lugeda soovivad.

Olukord, kus kaotatakse ära arvepidamine, mis varem võimaldas jälgida seda, kelle käes raamatud on, ainult süvendab isikliku vastutuse puudumise tunnet. Ka see ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt just ülemäära meeldiv areng.

Laiem kui ellujäämisfunktsioon
Taasühiskonnastamisprotsess ei saa olla pelgalt teoreetiline. Ehkki vanglas on võimalik saada kooliharidust (mis raamatukogude kadudes küll teatava löögi saab) ja tekitada tööharjumust, on oluline, et kinnipeetavail säiliks võimalus harjuda ka muude argieluliste olukordadega ning omandada kogemusi ning teadmisi, millel on ka muud rakendust kui vaid ellujäämisfunktsiooni toetamine. Haridus (kitsamalt) ja haritus (laiemalt) on teadaolevalt kõige suurema mõjuga tegurid retsidiivse käitumise vähendamisel ning seda toetavat tegevust tuleb sestap soosida mitte ebamäärase „kultuursuse” arendamiseks, vaid otseselt ühiskonda turvalisemaks muutva tegevusena. Vanglaraamatukogusid peab sel põhjusel äärmiselt oluliseks ka UNESCO, mis on seda oma elukestva õppe instituudi (UNESCO UIL) kaudu rõhutanud (vt nt Lisa Krolak. Books behind bars: the transformative potential of prison libraries. UNESCO UIL 2019). Elukestev õpe, mida meil Eestiski sageli rõhutada armastatakse, eeldab aga vastavate võimaluste olemasolu.

Eelmisel sügisel võis ajalehtedest lugeda juhtumitest, kus kaotati klassikalised kooliraamatukogud (vt „Haapsalu põhikool tuleb raamatukoguta” Lääne Elu 16.10.2018 ja „Kirjandus pidi drooniehitajatele tee vabaks tegema. Pelgulinna gümnaasium suretab raamatukogu välja” EPL 8.10.2018). Maaraamatukogude sulgemine on omavalitsustes lakkamatult päevakorral. Nii nagu iga säärase valiku tulemusel kahaneb ühiskonna terviku enesekontrolli ja -analüüsi võime, on ka nüüdne otsus likvideerida vanglaraamatukogud kuritegelik selle sõna otseses mõttes. Selle kuritegelikkus seisneb ennekõike kinnipeetavailt isikliku arengu võimaluse võtmises. Selle kaudu muudetakse aga ühiskonda meie kõigi jaoks jällegi veidi vähem turvaliseks.

01 nov.

Haridus ei ole iPhone

Algselt ilmunud parasjagu lühendatud kujul Postimehe paberlehes 16.10.2019.

Möödunud nädalal ilmunud lood „Tudengid protestivad võõrkeelse hariduse vastu“ (Postimees 8.10.2019) ning sellele järgnenud „Õpilane kui hariduse tarbija“ (Postimees 12.10.2019) tekitasid ilmselt paljudes eesti keele pärast südant valutavates inimestes vastakaid tundeid. Ühest küljest on äärmiselt tervitatav, et tudengid ise juhivad tähelepanu kõrghariduse hiilivale ingliskeelestumisele, teisalt jäi kajama aga seisukoht, et just (üli)õpilaste sõna peaks haridussüsteemi kujundamisel peale jääma, sest „haridus on oma loomult samasugune toode [nagu iPhone] ja õpilane selle tarbija“.

Kui aga käsitleda haridust ühena paljudest võimalikest toodetest ning õpilast selle tarbijana, on igati loogiline järeldus ka see, et õppejõud või õpetaja on pelk teenindaja. Ja teenindaja roll on ju loomulikult teenida. Ehkki moodsas kaubanduskäsitluses on ostja ja müüja, klient ja teenindaja võrdsed tehingupartnerid, ei ole siiski saladus, et märkimisväärne hulk inimesi lähtub sõna „teenindaja“ mõtestamisel siiski just sellest sõnasse kätketud teenima-tüvest. Seega pole ka ime, et õpetajaid ning õppejõude järjest enam (üli)õpilaste käsualustena käsitletakse. Loetagu vaid viimastel kuudel Eesti meedias ilmunud artikleid õpetajate kiusamisest ning ahistamisest, sest nood pole õpilastele või lastevanematele meele järgi olnud. Hariduse tootena ning õpetaja teenindajana käsitlemise vääramatu tagajärg on nende alla surumine ning õpilase (tarbija) tahtele allutamine.

See mõjub aga hävitavalt haridussüsteemile kui sellisele, sest nõnda vaigistatakse need, kes on selle süsteemi rajanud ning seda tegelikult käigus hoiavad ehk spetsialistid ning erialateadmisega inimesed. Olgu seejuures öeldud (moodne väljend, mida siin pruukida, oleks ilmselt full disclosure), et mina ei ole ei erialaspetsialist (st pedagoog) ega ka erialainimene (vähemalt mitte üldhariduskoolis), just nagu terve suur hulk teisigi õpetajakriisi tingimustes õpetajaameti pidajaid. Ometi puudutab see küsimus mind väga otseselt ja väga isiklikult.

Ehkki õppurite kaasamine õppetöö korraldamisse on igati teretulnud ning möödapääsmatult vajalik, ei tähenda see, et kliendist tuleks kuningas teha. Keegi ei ole õppureid korralduslikest küsimustest kõrvale jätnud – koolides toimivad õpilasesindused, samuti on üliõpilasesindused ülikoolidel ning nende sõnal on paiguti üsna suur kaal. Arusaam, et „üks või teine asi ei tööta“ võib üsna kergesti kaduda, kui loobuda sellestsamast tarbijamentaliteedist. On tõsiasi, et mittetoimimise allikaks on sageli vildakad eeldused. See, kes soovib sisimas dikteerida, kuidas asjad toimima peaks, on loomulikult pettunud, kui need ei lähe nõnda nagu tahetud. Tarbija ei ole rahul, kui toode ei vasta tema ootustele. See ei ütle tingimata aga midagi tootja kohta.

Õige problemaatiline on seejuures aga säärane mõtteavaldus Eesti kõrghariduse ingliskeelestumise kontekstis. Olen kaugel sellest, et teha nägu nagu probleemi poleks. Näen üldhariduskoolis iga päev, kuidas noorsoo eestikeelne väljendus koost laguneb. Olen ülikoolis aastate jooksul nii õppides kui õpetades saanud aimu sellest, kuidas inglise keel end hiilides peale surub. See kõik vastab tõele ning tekitab eesti keele tuleviku suhtes tõsist ning ahistavat muret, mille leevenemiseks on vähe lootust. Ent…

Allutades hariduse turumajanduslikule toote-tarbija loogikale, on erakordselt silmakirjalik väita, et suur mure seisneb eestikeelse hariduse kadumises. Eestikeelne kõrgharidus ning eestikeelsed õppematerjalid on turumajanduslikus mõttes nimelt karjuvalt kahjumlik ettevõtmine. Ei ole kahtlustki, et suur osa neidsamu „tarbijaid“ ei oleks ülemäära häiritud sellest, kui peaksid kogu oma kõrgharidust omandama inglise keeles, kuivõrd paljude jaoks on keelest olulisem siiski omandatav sisu. Õige efektiivne oleks kogu haridussüsteemi ingliskeelestamine – sel juhul ei tekiks keeleoskusega üldse probleemi ning lisaks muutuks võrratult kergemaks ka toote eksport.

Iseasi, kas see on see, mida „tarbijad” tegelikult tahaks.