20 nov.

Raamatukogusid rünnatakse! Kordan, raamatukogusid rünnatakse

Algselt ilmunud Eesti Päevalehes 20.11.2019.

Meediasse jõudnud uudis („Ministeerium kärpis vanglatest raamatukogud”, Postimees 14.11) sellest, et justiitsministeerium on otsustanud detsembrist sulgeda vanglaraamatukogud, on üks säärastest, mis paneb esmalt nördima ning seejärel tekitab tõsiseid küsimusi Eesti õigus- ja vanglasüsteemi toimimisaluste kohta.

Vanglateenistuse andmeil on vangidega tehtava töö eesmärk taasühiskonnastamine. Lubatagu siinkohal tsiteerida vanglateenistuse kodulehte: „Igasuguse vangidega tehtava töö eesmärk on taasühiskonnastamine. Sellega tegeleb väiksemal või suuremal määral kogu vangla. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on aidata vangil säilitada ja luua olulisi ning positiivseid sotsiaalseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada toimetulekuvõimet ning mõjutada teda käituma õiguskuulekalt.” Lühidalt, tänapäeva Eesti vangla eesmärk ei ole ei karistamine ega isoleerimine, vaid sotsiaalne rehabilitatsioon, mille käigus saaks seaduse ja ühiskonnaga pahuksisse läinud kurjategijast täisväärtuslik ning enesega toime tulev sootsiumi liige.

Siinkohal mõjub iseäranis kummaliselt Tartu vangla juhtkonna seisukoht, et raamatukogud on „huvi- ja ajaviitetegevus”. Raamatukogud pole mitte ainult hädavajalikud õppetööks – õigus ja võimalus ka trellide taga haridust omandada on vangidel olemas –, neil on ka laiem funktsioon kultuuriteadliku ja -tundliku inimese kasvatamisel. Süstematiseeritud raamatukogu, kus töötavad erialaselt pädevad inimesed, kes oskavad lugemisvara soetada, korrastada ja soovijaile pakkuda, ei ole asendatav ühegi lugemisnurgakesega, olgu seal riiulis köiteid palju tahes.

Raamatu taandamine ajaviiteobjektiks devalveerib põhjalikult kirjanduse ja kirjavara rolli ühiskonnas. Ja muuseas, see kehtib ühtviisi nii vanglas kui ka vabaduses. Taasühiskonnastamine ei saa seisneda vaid puhtavereliste homo oeconomicus’te kasvatamises, kelle ainus eesmärk on elus hästi „toime tulla” ja seejuures heaolu nimel mitte ühiskonnaga uuesti pahuksisse sattuda. Just nagu me sotsialiseerime haridussüsteemi ning muude ühiskondlike institutsioonide kaudu lapsi ja noori, pakkudes neile peale elementaarsete toimetulekuoskuste ka kultuurilisi pädevusi, peame seda võimaldama ka neile täiskasvanuile, kes ei ole oma senise elu jooksul suutnud neid pädevusi omandada.

Nietzsche ja Aristoteles
Tõsi, on vange, kellel on tõsisema lektüüri (ja mõnel puhul kindlasti ka kergema ajaviitelektüüri) olemasolust ükskõik. Paraku ei suuda isegi kõige paremini toimiv süsteem kõiki päästa ja õigele teele suunata. See aga ei tähenda, et vanglaraamatukogud ähmase rahasäästmise eesmärgil neilt, kes neid tõesti kasutavad, ära tohiks võtta. 2018. aastal rääkis Tartu vangla raamatukoguhoidja Svea Onno ajalehele Sirp ka lugejate eelistustest („Uudiskirjandus läheb vanglas sooja saiana”, Sirp 4.5.2018), mainides seejuures, et venekeelsed vangid loevad muu hulgas Nietzschet ja Aristotelest.

Võiks küsida, kui palju on meil vabaduses neid, kes nende autorite teoseid vabatahtlikult kätte võtavad? Ja Tartu vangla raamatukogus valiku puudumise üle kurta ei saa, raamatuid on kümneid tuhandeid. Need kümned tuhanded raamatud jaotatakse nüüd aga laiali osakondadesse.

Kui suur on tõenäosus, et selles fondis veel mingisugune märkimisväärne kord säilib? Tõenäoliselt järgneb korratus ning olukorras, kus keegi raamatuil silma peal ei hoia, satub kirjavara ilmselt ka kadumis- ja hävimisohtu. See aga mõjutab otseselt just lugejaid, st seda osa vangidest, kes endiselt kirjavara au sees peavad – raamatuist vähem lugu pidavate vangide tegevusel on otsene negatiivne mõju neile, kes tõepoolest lugeda soovivad.

Olukord, kus kaotatakse ära arvepidamine, mis varem võimaldas jälgida seda, kelle käes raamatud on, ainult süvendab isikliku vastutuse puudumise tunnet. Ka see ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt just ülemäära meeldiv areng.

Laiem kui ellujäämisfunktsioon
Taasühiskonnastamisprotsess ei saa olla pelgalt teoreetiline. Ehkki vanglas on võimalik saada kooliharidust (mis raamatukogude kadudes küll teatava löögi saab) ja tekitada tööharjumust, on oluline, et kinnipeetavail säiliks võimalus harjuda ka muude argieluliste olukordadega ning omandada kogemusi ning teadmisi, millel on ka muud rakendust kui vaid ellujäämisfunktsiooni toetamine. Haridus (kitsamalt) ja haritus (laiemalt) on teadaolevalt kõige suurema mõjuga tegurid retsidiivse käitumise vähendamisel ning seda toetavat tegevust tuleb sestap soosida mitte ebamäärase „kultuursuse” arendamiseks, vaid otseselt ühiskonda turvalisemaks muutva tegevusena. Vanglaraamatukogusid peab sel põhjusel äärmiselt oluliseks ka UNESCO, mis on seda oma elukestva õppe instituudi (UNESCO UIL) kaudu rõhutanud (vt nt Lisa Krolak. Books behind bars: the transformative potential of prison libraries. UNESCO UIL 2019). Elukestev õpe, mida meil Eestiski sageli rõhutada armastatakse, eeldab aga vastavate võimaluste olemasolu.

Eelmisel sügisel võis ajalehtedest lugeda juhtumitest, kus kaotati klassikalised kooliraamatukogud (vt „Haapsalu põhikool tuleb raamatukoguta” Lääne Elu 16.10.2018 ja „Kirjandus pidi drooniehitajatele tee vabaks tegema. Pelgulinna gümnaasium suretab raamatukogu välja” EPL 8.10.2018). Maaraamatukogude sulgemine on omavalitsustes lakkamatult päevakorral. Nii nagu iga säärase valiku tulemusel kahaneb ühiskonna terviku enesekontrolli ja -analüüsi võime, on ka nüüdne otsus likvideerida vanglaraamatukogud kuritegelik selle sõna otseses mõttes. Selle kuritegelikkus seisneb ennekõike kinnipeetavailt isikliku arengu võimaluse võtmises. Selle kaudu muudetakse aga ühiskonda meie kõigi jaoks jällegi veidi vähem turvaliseks.

01 nov.

Haridus ei ole iPhone

Algselt ilmunud parasjagu lühendatud kujul Postimehe paberlehes 16.10.2019.

Möödunud nädalal ilmunud lood „Tudengid protestivad võõrkeelse hariduse vastu“ (Postimees 8.10.2019) ning sellele järgnenud „Õpilane kui hariduse tarbija“ (Postimees 12.10.2019) tekitasid ilmselt paljudes eesti keele pärast südant valutavates inimestes vastakaid tundeid. Ühest küljest on äärmiselt tervitatav, et tudengid ise juhivad tähelepanu kõrghariduse hiilivale ingliskeelestumisele, teisalt jäi kajama aga seisukoht, et just (üli)õpilaste sõna peaks haridussüsteemi kujundamisel peale jääma, sest „haridus on oma loomult samasugune toode [nagu iPhone] ja õpilane selle tarbija“.

Kui aga käsitleda haridust ühena paljudest võimalikest toodetest ning õpilast selle tarbijana, on igati loogiline järeldus ka see, et õppejõud või õpetaja on pelk teenindaja. Ja teenindaja roll on ju loomulikult teenida. Ehkki moodsas kaubanduskäsitluses on ostja ja müüja, klient ja teenindaja võrdsed tehingupartnerid, ei ole siiski saladus, et märkimisväärne hulk inimesi lähtub sõna „teenindaja“ mõtestamisel siiski just sellest sõnasse kätketud teenima-tüvest. Seega pole ka ime, et õpetajaid ning õppejõude järjest enam (üli)õpilaste käsualustena käsitletakse. Loetagu vaid viimastel kuudel Eesti meedias ilmunud artikleid õpetajate kiusamisest ning ahistamisest, sest nood pole õpilastele või lastevanematele meele järgi olnud. Hariduse tootena ning õpetaja teenindajana käsitlemise vääramatu tagajärg on nende alla surumine ning õpilase (tarbija) tahtele allutamine.

See mõjub aga hävitavalt haridussüsteemile kui sellisele, sest nõnda vaigistatakse need, kes on selle süsteemi rajanud ning seda tegelikult käigus hoiavad ehk spetsialistid ning erialateadmisega inimesed. Olgu seejuures öeldud (moodne väljend, mida siin pruukida, oleks ilmselt full disclosure), et mina ei ole ei erialaspetsialist (st pedagoog) ega ka erialainimene (vähemalt mitte üldhariduskoolis), just nagu terve suur hulk teisigi õpetajakriisi tingimustes õpetajaameti pidajaid. Ometi puudutab see küsimus mind väga otseselt ja väga isiklikult.

Ehkki õppurite kaasamine õppetöö korraldamisse on igati teretulnud ning möödapääsmatult vajalik, ei tähenda see, et kliendist tuleks kuningas teha. Keegi ei ole õppureid korralduslikest küsimustest kõrvale jätnud – koolides toimivad õpilasesindused, samuti on üliõpilasesindused ülikoolidel ning nende sõnal on paiguti üsna suur kaal. Arusaam, et „üks või teine asi ei tööta“ võib üsna kergesti kaduda, kui loobuda sellestsamast tarbijamentaliteedist. On tõsiasi, et mittetoimimise allikaks on sageli vildakad eeldused. See, kes soovib sisimas dikteerida, kuidas asjad toimima peaks, on loomulikult pettunud, kui need ei lähe nõnda nagu tahetud. Tarbija ei ole rahul, kui toode ei vasta tema ootustele. See ei ütle tingimata aga midagi tootja kohta.

Õige problemaatiline on seejuures aga säärane mõtteavaldus Eesti kõrghariduse ingliskeelestumise kontekstis. Olen kaugel sellest, et teha nägu nagu probleemi poleks. Näen üldhariduskoolis iga päev, kuidas noorsoo eestikeelne väljendus koost laguneb. Olen ülikoolis aastate jooksul nii õppides kui õpetades saanud aimu sellest, kuidas inglise keel end hiilides peale surub. See kõik vastab tõele ning tekitab eesti keele tuleviku suhtes tõsist ning ahistavat muret, mille leevenemiseks on vähe lootust. Ent…

Allutades hariduse turumajanduslikule toote-tarbija loogikale, on erakordselt silmakirjalik väita, et suur mure seisneb eestikeelse hariduse kadumises. Eestikeelne kõrgharidus ning eestikeelsed õppematerjalid on turumajanduslikus mõttes nimelt karjuvalt kahjumlik ettevõtmine. Ei ole kahtlustki, et suur osa neidsamu „tarbijaid“ ei oleks ülemäära häiritud sellest, kui peaksid kogu oma kõrgharidust omandama inglise keeles, kuivõrd paljude jaoks on keelest olulisem siiski omandatav sisu. Õige efektiivne oleks kogu haridussüsteemi ingliskeelestamine – sel juhul ei tekiks keeleoskusega üldse probleemi ning lisaks muutuks võrratult kergemaks ka toote eksport.

Iseasi, kas see on see, mida „tarbijad” tegelikult tahaks.

27 sept.

Keskriik ei muutu

Algselt ilmunud Sirbis 27.09.2019.

Priit Rohtmets, Tiit Kuuskmäe, Urmas Pappel. Eesti ja Hiina suhete sünd. Toimetanud Märt Läänemets. Kujundanud Kalle Toompere. Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018. 280 lk.

Hoolimata näilisest brošüürlikkusest (paralleeltekst kolmes keeles, ohtralt illustratsioone) on kolme autori raamat sisutihe monograafia, mis pealkirja järgi lahkaks justkui äärmiselt spetsiifilist teemat. Siingi tuleb aga näilikkusest jagu saada, sest tegemist ei ole vaid diplomaatia ajaloo alase teosega. Raamatus ei ole keskendutud sugugi pelgalt sellele, mis pealkirjas nimetatud, vaid antakse suurepärase ülevaade Eesti ja Hiina (samuti eesti ja hiina, sest neist aladest kui riikidest on varaseimal käsitletaval perioodil keeruline kõnelda) sidemetest XIX sajandi lõpust Teise maailmasõjani.

Tõsi, ei saa salata, et säärase raamatu lugejaskond ilmselt siiski üleliia suur ei ole. Hoolimata Hiina järjest kasvavast rollist maailmapoliitikas ja -majanduses (USA presidendi Donald Trumpi värvikad sõnavõtud ning vägikaikavedu Hiinaga on meedias igapäevased teemad, uudised Hiina (riigi)firmade järjest jõulisemast sisenemisest Kolmanda Maailma riikidesse samuti), ei tea keskmine eurooplane praegusest Hiinast ega selle ajaloost suurt rohkem kui seda, mida kord koolis õpitud. See napp teadmine koosneb niisiis üksikpildikestest XX sajandi eelsest Hiinast, punasest pöördest ja kultuurirevolutsioonist ning loomulikult Tiibeti küsimusest.

Tähelepanuta jäänud sigadused
Tänapäeva Hiinast rääkides domineerib Tiibeti temaatika (ja viimasel kümmekonnal aastal fookusse sattunud uiguuride olukord) suisa sedavõrd, et väga mitmed muud nähtused, mida võib julgelt ja otsesõnu sigadusteks nimetada, on jäänud suisa tähelepanuta. Nimetan siinkohal kas või selliseid majanduslikult küsitavaid võtteid nagu dumping ja küsitavate tingimustega investeeringud ja tehingud nt Aafrikas, aga ka uut Siiditeed, mis on otsapidi jõudnud Saksamaale Duisburgi,[1] rääkimata keskkonnaküsimustest. Seda tervitatavam on säärase raamatu ilmumine, kuivõrd lugeja saab tänu sellele üsna kerge vaevaga viia end kurssi XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel valitsenud oludega, millest on nii otse kui ka kaude välja kasvanud tänapäevane Hiina, jõud, millega tuleb maailma­areenil arvestada iga päev.

Teose puhul võib märkimisväärseks pidada sedagi, et ehkki temaatika on suuresti poliitilise ajaloo mekiga, ei ole ükski autoritest n-ö klassikaline poliit­ajaloolane või -teadlane (Rohtmets ja Pappel on hariduselt usuteadlased, Kuuskmäe aga semiootik), mis ei tähenda aga, et nad on teemakäsitluses kuidagi võhiklikud või küündimatud. Ehkki informeeritum lugeja oodanuks ehk säärast teost autor(e)ilt, kes on n-ö nime ja näoga Hiina-spetsialistid („Eesti ja Hiina suhete sünni“ autoreist on sellele staatusele kõige lähemale Urmas Pappel), ei tasu sel põhjusel teost siiski ära põlata. Käsitlused on asjakohased ning teemast ja problemaatikast saab hea ülevaate.

Kõige väärtuslikum osa raamatust polegi ehk diplomaatia ajaloo ülevaade, vaid pigem Hiina poliitikakultuuri lahutamatuks osaks olevate nähtuste tutvustamine ja analüüsimine. Iseäranis oluliseks võiks siinkohal pidada arusaama Hiinast kui Keskriigist. Keskriigi või Keskmise kuningriigi ehk 中國 (Zhōng­guó) varaseim mainimine pärineb juba esimese aastatuhande algupoolelt m.a.j ning on tavanimetusena jäänud kasutusse siiani. See illustreerib üsna kenasti Hiina kultuurile omast hoiakut, mille kohaselt asub just Hiina maailma südames. Tasub mõelda sellelegi, et Hiinas kasutusel maailmakaartidel on fookus paigutatud just nõnda, et see langeb Hiinale. Võrreldes n-ö eurotsentriliste kaartidega, on Euroopa neil täiesti nurgatagune paik, Euraasia mandri üks paljudest jätketest.

Raamatus on kirjeldatud mh juhtumit, kui Hiina keiser keeldus XVIII sajandi lõpul sõlmimast diplomaatilisi ja majanduslikke suhteid, sest oli mõeldamatu, et Taevapoeg võinuks olla kellegi võrdne partner. Ehkki tänapäeval on Hiina juhtkonna seisukohad mõõdukamad ning pragmaatilisemad, on hoiak, et Hiina lähtub vaid iseenda huvidest, igati elujõuline. Kahtlemata toimivad samamoodi ka teised riigid, olgu suured või väikesed, ent Hiina puhul on see võimendunud peaaegu uskumatu tasemeni. Briti ajakirjanik ja väliskommentaator Martin Jacques on oma raamatus „Kui Hiina maailma valitseb: Keskriigi tõus ja Läänemaailma lõpp” („When China Rules the World: The Rise of the Middle Kingdom and the End of the Western World“, 2009, täiendatud trükk 2014) selle põhjusena näinud arusaama Hiinast kui tsivilisatsiooniriigist, mitte rahvusriigist. Hiinat ei ole tema sõnul võimalik lääne mudelite kaudu kirjeldada ega hinnata, sest Hiina hoiakud ja väärtused on täiesti teistsugused. See, mida õhtumaalased peavad probleemiks, nt isikuvabaduste puudumine ning kõva käega valitsemine, ei ole Kesk­riigi arvates seda sugugi. Hiina majandusliku ja poliitilise kasvamise eesmärk ei ole laiendada oma mõjuvõimu, vaid levitada oma tsivilisatsiooni.

Võiks isegi öelda, et on asjatu rääkida majandussõjast Hiinaga, sest tegu on (kui peab tingimata konflikti otsima) kultuurisõjaga. Loomulikult, Hiina pole ainus tsivilisatsiooniriik, sarnaseid jooni võib täheldada ka USA puhul, kus sisemisest mitmekesisusest olulisemad on jagatud identiteet ning selle külge kinnituv hoiakute komplekt, mida – nagu Hiinagi puhul – üritatakse maailmas levitada nii pehme kui ka kõva jõuga. Siin võib peituda ka konks, miks võivad Hiina ja USA kokkupõrked üpris kergesti teravaks muutuda, kui peaks tekkima küsimus kultuurilistest (tsivilisatsiooni-) huvidest. Tsivilisatsiooniriigi jooni võib, kui hoolikalt vaadata, näha ka Venemaa puhul, ent nende välja­kujunemiseks peab Venemaal kõigepealt saavutama (loe: looma) ühisidentiteedi, mis on raske riigis, kus jätkuvalt tehakse nägu, et riik on kõigi alamate – россияне (venemaalased) – oma, ent tegelikult on kesksel positsioonil siiski русские (venelased).

Vähemusrahvusi koheldakse rängalt
USA on probleemi lahendamiseks valinud ühinemise identiteedi ja väärtuste kaudu: ajapikku, sageli siiski juba esimese põlvkonna eluajal, saavad erineva taustaga elanikest kultuurilise assimilatsiooni toimel lihtsalt ameeriklased ning endine etniline ja kultuuriline pärand kaotab põhimõttelise tähtsuse. Hiinas peab üle 90% elanikest end hani etnosse kuuluvaks ning vähemus­rahvusi koheldakse rängalt, iseäranis siis, kui neil on ka poliitilisi püüdlusi. Õhtu­maises kultuuris ei kiideta säärast käitumist heaks, aga hommikumaalastele polegi see oluline, mida perifeeria rahvad neist arvavad (justnagu sisimas pole jälle läänemaailmale oluline, kuidas neid ida või lõuna poolt kritiseeritakse).

Ehkki Taevapoega vähemalt vormiliselt enam troonil pole, on ka puna-Hiina liidrid tema omaga sarnasesse rolli astunud ning tänapäevase puna-Hiina ühiskonnakorraldus ei erine põhialuste poolest märkimisväärselt sellest, mis kehtis keisririigi aegadel. Kommunism, mida vähemalt idee poolest järgitakse ja kuulutatakse, on siiski võõramaine importkaup, mida on tulnud lakkamatult vormida hiina mudelisse paremini passima. Summa summarum on näilisest murrangust hoolimata tänapäeva Hiina ning revolutsioonieelne Hiina sarnasused suuremad kui erinevused ning Rohtmetsa, Kuuskmäe ning Papli raamatu üks suuremaid väärtusi peale Hiina spetsiifika tutvustamise ongi just selle tõsiasja illustreerimine (see pole olnud, tuleb tunnistada, küll raamatu eesmärk). Tänuväärne on ka Hiina eestlaste loo avamine, kuivõrd väliseesti ainetel kirjatöödes keskendutakse harilikult pigem populaarsematele piirkondadele. Kes Hiina eesti diasporaa ajaloost huvitatud ei ole, sellele võiks teost soovitada selgitava sissevaatena tänapäeva Hiina kultuuri.

[1] Vt nt „Hiina viis läänepoolseima punkti Saksa tööstus­linna südamesse“. – Postimees 13. VIIi 2019.

23 veebr.

Julgust, rohkem julgust!

Algselt ilmunud Sirbis 23.02.2018.

Tegelikult ei ole me veel päris kindlad, mis (ja just „mis”, mitte „kes”, sest riik on lõppeks ikkagi ju „mis”) me oleme. Sada aastat võiks olla rohkem kui küll – vaadake või hõimlasi põhjas, kes samuti äsja oma sajandat sünnipäeva tähistasid –, ent kui pühitsetud leib 50 aastaks tabernaaklisse hoiule panna ja mitte ära tarvitada, siis on raske sellega hiljem samamoodi toimetada nagu varem. See ei tähenda kuidagi, et me oleksime pidetud või eksinud, küll aga ei ole me veel päriselt suutnud otsustada, mis me oleme.

Ükski riik ei ole saar (ehkki loomulikult on mõni saar riik), ükski rahvas – olgu etniline või riigirahvus – ei ela üksinduses. Meie pääle on ajalugu suurte tähtedega oma märkusi kirjutanud. Loomulikult on ta seda kõigiga teinud, aga seda enam peame õppima mõtestama, mis me oleme olnud ja mis meist võiks saada. Me otsime kõikjalt, kus võiksime olla, ning kõigist, kellega kohtume, seda, mida võiks olla ka meis – on seda siis või mitte. On see viljakas ja mõttekas tegevus, seda on raske öelda. Ainult seda julgen praegu väita, et eeskujude otsimisega ei tohiks ogaraks minna, sest kui tahta olla oma nägu, siis on selle esimene tingimus julgus seda ka teha. Need, kes omaenda näo maha salgavad, on kaotanud austuse iseenda vastu ning selle tagajärjel kaotavad selle ka teised. Täpselt nõndasamuti ei tohiks aga ogaraks minna enda irrutamisega, täieliku omanäolisuse poole pürgimisega, mis joonistab meie ümber tühjuse, mille keskel meie ainsaks vaatamisväärsuseks saame. Vähemasti iseendale, aga õigupoolest ju ainult iseendale, sest säärasel viisil toimetades möödub elu meist, ilma et me ise üldse mõistaks, et oleme tegelikult igasuguse erilisuse (võib-olla juba ammu) minetanud.

Mõlemat suundumust võib praegusel ajal ohtralt kohata. On neid, kes otsivad Eesti (ja sellega seoses sageli ka väikese tähega eesti, kuigi oleme rohkemat) ainulaadsust, väljendugu see siis puravikukummardamises või viimses reliikvias, milleks on Lembitu pääluu. On neid, kellele on kõrgeim väärtus hoopiski kogu muu maailma vedamises meie oma Eestisse, võimalikult jõulises rahvusvahelistumises, mis muudab ühtaegu kogu maailma sinimustvalgeks (sest iseenda tuuma võõrsilt otsides näeme me oma otsingupaiku ikka läbi enda värvilise filtri). Aga täpselt nii, nagu kogu ülejäänud maailm ei sisaldu ega peakski sisalduma meis, ei leia meid valdavast osast maailma paigust. Ja see ei ole halb. Aga see on valiku ja suhtumise küsimus. Maailmakülas elades, mida me teeme – sest hoolimata ajaloolistest ühiskondlikest ja poliitilistest traumadest oleme kenasti ühendunud üleilmsesse teabe-, kultuuri- ja majandusvõrku –, seisame aga silmitsi valikutega, milletaolisi pole iial varem kohanud. Need küsimused puudutavad suuresti just seda omanäolisust, millest juttu.

Liialdamata võib öelda, et üleilmastumine ühes selleni viinud (ja teisalt sellest põhjustatud) teabe- ja sidetehnoloogia ning massitranspordi arenguga ning majandussidemete enneolematu tihenemisega on tekitanud olukorra, kus meie (nagu kõik teisedki), väike Ida-Euroopa riik, oleme jäänud suure koljati, USA valitsetud ingliskeelse angloameerika kultuuriruumi mõjuvälja. Mõnikord öeldakse, et just säärane üleilmastumine, kokakoloniseerumine on möödapääsmatu. Kuulen sageli tänaval lapsi (põhjuseta) omavahel inglise keeles kõnelemas, kuulen teismelisi kasutamas kõnes enneolematult võõraid tarindeid. Hullem veel, tunnen väga teravat ja tugevat muutust inimeste mõtteviisis. Tunnen järsku katkestust olnu ja oleva vahel. Tunnen teatava alaväärsustunde levikutki (ah, mis meie siin …).

Maailm ei ole sinimustvalge ja sinimustvalge ei võrdu maailmaga. Hoolimata sellest, et keegi jämedama kirjapulgaga meie jutu pääle enda oma kirjutab, on meie tekst sääl all olemas ja seda ei tohiks unustada. Me peame õppima lugema nii ülekirjutust kui ka enda sõnu. Kärbseks seinal ei tohi me muutuda, sest kärbes saab üldiselt varem või hiljem kärbselapatsit tundma. Aga julgust ise olla ja olla ise oleks veidi rohkem vaja küll.

08 juuli

Oraspidine „Faust“

Algselt ilmunud Sirbis 08.07.2016.

Johann Wolfgang von Goethe, „Faust“. Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Ants Oras. Toimetanud Liina Sumberg, Jüri Talvet ja Liina Lukas. Kujundanud Kalle Paalits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 622 lk.

On paratamatu, et igast suurest kirjandusteosest – seejuures pole määrav, kas tegu on kohaliku või maailmaklassikaga – jäävad lisaks loole kõlama ka mõned tekstikohad või tsitaadid, olgu „Hamleti“ „olla või mitte olla“ või „Kevade“ „kui Arno isaga koolimajja jõudis“. Neis, kes „Faustiga“ tuttavad, tekitavad read „Kes oled? – Osa jõust, kes kuulab igisäädust: / vaid kurja kavatseb, kuid valmis saab vaid häädust“ (read 1335–1335) või „Kaks hinge elab, ah, mu rinnas koos, / üks tahab teisest lahku lüüa“ (read 1112–1113) küll ilmselt äratundmist, ent mõjuvad tõenäoliselt siiski veidi võõrastavalt. Klassikateoseid, mida on eesti keelde tõlgitud mitu korda, pole just kuigi palju. Kui neid aga on, siis kipub üks tõlge – nagu „Fausti“ puhulgi – kandma Ants Orase nime (mõeldagu siinkohal kas või Shakespeare’i näidendeile ja sonettidele, Molière’i „Tartuffe’ile“ ja „Misantroobile“ või Puškini „Jevgeni Oneginile“). Mitme teose puhul on paralleelsete tõlgete olemasolu üheks põhjuseks tõsiasi, et Nõukogudemaal põlu alla langenud Orase varem ilmunud töid ei olnud võimalik avaldada ega levitada (vähemasti mitte tõlkija nimega). „Fausti“ tõlge ilmuski alles eksiilis (I osa 1955., II osa 1962. aastal). Kodumaal tegi paralleelselt sama tööd August Sang ning sestap on mõistetav, et Sanga tõlge (I osa 1946., II osa 1967. aastal) on eestikeelsele lugejale tuttavam kui Orase oma.

Ületõlkimine (mitmekordne tõlkimine või kuidas tahes seda ka nimetada) näitab aga keele- ja kirjakultuuri elujõudu ning selle valgel mõjub teadmine, et eesti keeles on olemas kaks Goethe „Fausti“ tõlget (ning esimesest osast koos Anton Jürgensteini 1920. aasta tõlkega isegi kolm), rahustavalt ning suisa meeliülendavalt. Jaan Undusk on „Faustist“ kirjutades avaldanud arvamust, et vabal kodumaal olnuks kahe tõlke – või isegi ühe tõlke – sünd olnud äärmiselt ebatõenäoline, sest nii Sang kui ka Oras teinuks pigem muid asju: esimene pühendunuks luulele, viimane inglise kirjandusele.[1] Sääraselt positsioonilt vaadates tuleb nentida, et kahe eestikeelse „Fausti“ olemasolu üks põhjusi on Teine maailmasõda ühes oma järelmitega. Sõjajärgne eraldatus on aga ka põhjus, miks „see teine“ tõlge on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Orase „Fausti“ on niisiis traagilisel kombel sünnitanud ja ühtlasi ka elavalt matnud ühed ja samad sündmused ja olud.

Ometigi on see maha maetud varandus nüüd kodumaal juba teist korda üles kaevatud ja ära trükitud ning üheksa aastat pärast esimest kodumaist väljaannet on TÜ kirjastus üllitanud uue, täiendatud trüki. Imposantse kõvas köites raamatu kaante vahel on lisaks klassikale endale ja tõlkija järelsõnadele ka Thomas Salumetsa saatesõna „Milleks Faustile „Faust“?“ ja Ivar Ivaski artikkel „Ants Oras Goethe tõlkija ja tõlgendajana“ (mõlemad ka TÜ kirjastuse esimeses trükis). Kuivõrd Goethe tekst on pilgeni täis allusioone kõikvõimalikele kirjatöödele ning kultuurinähtustele, mis võivad jääda isegi erudeeritud lugejale mõnel puhul nähtamatuks, siis väärib lisadest ennekõike esiletõstmist mahukas täiendatud kommentaarium, mis hõlbustab suuresti teksti mõistmist. Samuti on hädavajalikud sõnaseletused, sest Orase keelepruuk on kohati raskepärane.

Just keel on aga see, mida Märt Väljataga TÜ kirjastuse esimesest trükist kirjutades Orase tõlkele ette heidab.[2] Tõepoolest, Orasel oli teravalt arenenud keele- ja vormitunnetus (loomulikult ei tähenda see seda, nagu August Sangal polnuks!), mis sundis teda originaali edasiandmiseks mitmel puhul pöörduma keeruliste konstruktsioonide ning obskuurse sõnavara poole. Siiski pole päris õige Orast keele osas Jaan Puhvli, Rein Taagepera või Toomas Hendrik Ilvesega ühte patta panna, nagu on seda teinud Väljataga, kas või juba seepärast, et kõnealused kuuluvad eri põlvkonda. Teised kasvasid literaatideks ning keelekasutajaiks võõrkeelses keskkonnas, Orasel olid aga kujunemisaastad kodumaalt lahkumise ajaks juba seljataha jäänud. Ants Orase keelepruuki võib pidada vanapäraseks, mida see kahtlemata ka on, ent kindlasti mitte maneerlikuks. „Fausti“ järelsõnad demonstreerivad hästi, et kirjutaja keel on iseenesest siiski ladus ning, hoolimata arhailisena mõjuvatest elementidest nagu lühikesed kesksõnad (olgu siis (te)t-vormid või nud-lõpu lühendamine pigem kõneldud keelele omaseks nd-iks) või praeguseks kirjakeelest välja tõrjutud ää kasutamine ea asemel, mõjub ka muus osas tänapäevalgi enam-vähem loomulikuna. Tõlkes endas on aga keelelisi konventsioone, seda nii vormide, sõnavara kui ka konstruktsioonide osas, mitmel pool eiratud. Luuletõlke puhul pole see küll teab mis patt, iseäranis kui sellel on olnud konkreetne eesmärk.

Tõsi, „Fausti“ puhul on Oras sellega kohati ilmselt lugejale saladuseks jäävat „miskit“ (on see püüdlus autori tekstile truuks jääda? originaali vormi jäljendada?) taotledes liiale läinud ning mitmel puhul mõjub Sanga tõlge seetõttu nõtkemalt ja elegantsemalt. Sellal kui Oras kirjutab „Miks kisud kõndima mind mööda süngeid käike? / Kas polnud küllalt lõbutoov / too kirev, kihav, lärmav hoov, / kas võimalus sääl vembutusiks väike?“ (read 6173–6176), lahendab Sang sama koha hoopiski lakoonilisemalt, ent vähemasti sama mõjusalt: „Sa tõid mind süngesse alkoovi, / seltskonnast eemale. Misjaoks? / Kas keset kirjut keisrihoovi / meil lõbusamalt aeg ei kaoks?“.[3] Tõlkest ilmneb küll Orase suurem autoritruudus,[4] ent seejuures on tema sõnastus siiski raskem ja (tunnetuslikult) kuidagi kohmakam. Sama tunnusjoon ilmneb, muuseas, ka Orase tõlgitud Shakespeare’i sonettides, mis on Harald Rajametsa tööga võrreldes küll raskepärasemad, ent kui Rajamets on tõlkinud vohava ja kohati ülevoolava Shakespeare’i võrdlemisi lakooniliseks ja konservatiivseks, on Oras jäänud lähemale (kohati küll ehk isegi liialt lähedale) shakespeare’likule laadile. Kui üksikluuletuste puhul on põhimõtteline autoritruudus suuresti eelistuse küsimus, siis pikas värssdraamas võib see lõppkokkuvõttes pisut kurnavaks minna, sest mõjub sihtkeeles paratamatult kunstlikult ja sunnitult. „Faust“ ei kuulu kindlasti nende raamatute hulka, mille lugemine oleks lihtne, seda tõlkest hoolimata, ning säärase kaliibriga teose puhul oleks ka narr lihtsust eeldada. Ometigi tekitavad tõlkelised konarused veel lisaraskusi, mida ei saa tähelepanuta jätta ning mis lugejale, eriti sellisele, kes Sanga tõlget teab, ja enamik lugejaid teab, paratamatult silma jäävad.

Ehkki Ants Orase tõlkesse sageli vähemasti implitsiitselt nii suhtutakse, on see oma puudustest hoolimata siiski kaugel sellest, et olla pelk kirjandus- ja tõlkelooline kurioosum, mida loetakse leidmaks, mille poolest see August Sanga tõlkest erineb. See ei ole ka nišitoode, mis oleks mõeldud pelgalt Orase- või Goethe-entusiastidele, vaid täiemõõduline ja täisväärtuslik alternatiiv, veel üks võimalus, kuidas läheneda maailmakirjanduse klassikale eesti keele kaudu. Jaotus Sanga tõlgitud kodu-Faustiks ja Orase välis-Faustiks on tarbetu, ka on kaks tõlget laadilt ja lähenemiselt niivõrd erinevad, et neid parem-halvem skaalale paigutada ei ole päriselt võimalik. Orase tõlked ei ole kõrvalekalle tõlkekirjanduse kaanonist, vaid selle laiendus – isegi kui neid tavaliselt ei loeta. Mõlemad „Faustid“ kõlbavad ühtviisi hästi lugeda nii erudeeritud literaadile kui ka kooliõpilasele, ent oluline on teadvustada nende erinevusi ning läheneda vastavalt. Kuivõrd Orase tõlge on laiemale lugejaskonnale siiski võrdlemisi tundmatu, on siinkohal veel omajagu tööd teha. Valede eelduste korral ei saa mitte ühestki tõlkest ega raamatust lugemiselamust.

[1] Jaan Undusk, Rahuldamatus: „Faustist“ ja Eestist. – Eesti Päevaleht 8. XII 2000.
[2] Märt Väljataga, Väliseestikeelne „Faust“. – Eesti Ekspress 13. III 2008.
[3] Tsiteeritud väljaandest: J. W. von Goethe, Faust. Tlk August Sang. Tänapäev, 2005.
[4] Originaalis „Was ziehst du mich in diese düstern Gänge? / Ist nicht da drinnen Lust genug / im dichten, bunten Hofgedränge / Gelegenheit zu Spaß und Trug?“.