CONSOLATIO LITTERATURAE

Gibran ilmunud!

dets.
07

Weronika M. Lewandowska tõlked

nov.
12

Weronika M. Lewandowska esines 2018. aasta Hullunud Tartu festivalil. Need tõlked on selleks puhuks valminud.

Hõbedaste kalade parved

täna läksime vee alla
ballimaskid peas
et otsida uppunud värve

valguse kiirtes
ruumiliselt üllatunud
hingata kolm korda välja

vee all mind ei ole
kergus
ei mingit tuult
lähen sinna siis kui
ei taha mõelda
või
mõtiskleda millal või kas
sina
ütled mulle

keelekeskus vaikib
keelekeskus püüab
ja maailm on vee all

hõbedaste kalade parved
hõbedaste kalade parved
lasen ankru käest
nüüd siin
saab olema minu maa
nüüd siin
ma sulan

igal pool
mõnikord oled sa lained
mõnikord oled sa kalad
mõnikord oled nende vahel
mõnikord
sa oled
mõnikord

sa oled lained
tabad kusagil merepõhja
piraadid tulevad saagiga kaldale
ja meie läheme üles – püstiselt
nii kindel on
iga samm

ma vean meid kaldale
korjan merepõhjast aardeid
liiv liiv ja kiri
ja selles veel üks sõna

kalad vaikivad
meil pole suud
vee all mind ei ole
kergus
ei mingit tuult

Pärast simulatsiooni

pärast simulatsioon
on tänavail autentne mäss
moondunud pinnad
terve hulk emotsioone
mida ei või kustutada
vaikus

vaikus

väljakutsed – tühjad ruumid
ja kiirabi kutsumine telefonilt
mis varjus kui ilmnesid
teatud faktid minestusest

mittevalmisoleku-valmisolek-
mu-pulsi-kiirenemine-
lisaks-veel-mõned-liikumatud-külalised-
ja-tema – kahvatu ja veritseb ninast
tulekahju asfaldil
nõnda pudeneb välja
esmaabikomplekti sisikond
kas sa tead mis su nimi on?

vaikushetk

see pole enam vaid hetk
see on terve elu mida päästa

küsimustevalang
kas sa tunned end halvasti?
kas sa tead mis päev on?
neljas juuni
juba on parem

ikka veritseb
ikka kahvatu
ta nimi on Aadam
nagu esimesel inimesel
kes minu nähes minestas
kaotas teadvuse
haaras maapinna järgi

kätega justkui tangidega
viimasest hingetõmbest

üks kaks kolm neli viis kuus seitse kaheksa üheksa

ta nimi oli Aadam

öÖöö

öö kattevari
veel ritsikad
mina ei sobi

linna

õhk on umbne ja märg
jooksen ära jooksen mööda nahka
vee järgi
klõnks klõnks klõnks
minu juuksed sinu suus

öö kate põimib meie ihud
lennuk langev meteoor

teraviljavoodi kannab
kiigutab
kergitab hoiab ja sina oled
mu embusse
püütud

pole aimugi neist
kes pole proovinud
püüda oma pilku kaugust
kaugust
anda ära lühinägelikkust

kergusekandja imeb meid välja
kergusekandja imeb meid välja
saadab kaugele

ja veel ritsikad
öö öö öö
kattevari kattevari
meid ei hoia miski
kõik tõstab meid üles
tõstab tõstab tunne
mu juuksesalk sinu suus

aeg peatus
peatus huultel
pikas suudluses
minu kolmekordne jook
minu jook kolmekordne

magususes süüdi
poolmagusas veinises magususes

püüad mind sujuva liigutusega
kui oma teel komistan
paljajalu
värskendad mind kastes
värsendad mind nagu tuli koduaknas

ei kellelegi ühtki sõna
ma pole selleks veel valmis

me tõuseme tippu
minu sees on pilv
ma kukun põrandale
ma kukun tema peale
ma kukun taevasse
kukun kukun läheduses
kaugus kus see algas
eostas meid
lükkas mind
sinu juurde

öö kattevari
öö ja ritsikad veel siristavad
vaikus

öö
öö öö öö öö
lähedal
lõpp
öö

koidik
vile
vile

päev heliseb
päev päev päev
päev päev päev

päev/öö
päev/öö
päev/öö
päev

Hümn

mis saab?

noh
ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks

noh
ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks

kaugus ei ole kerge
on keerulistes tubades
erinevustes ja summas

südametunnistuse arvepidamine
millest tuleb teadmine
võime minna läbi
emotsioonide
tagasi pöörduda

tulen mõne aja pärast tagasi
mõne
mõne
veel mõne
hetke pärast
sõnatult
võlutult

enesehoolitsus

olen enesekontrolli teel
kompassiga
katkise kompassiga
ma olen iseendal taskus
valve all

aga sina?

vaikid tühikuis
lahkuminek
lasen pisarad läbi enda sina tead seda
kõik voolavad välja
mu lahendus ma ei tule toime
vaikusega
olen siis oma varjuga

kraapiv janu
huultel grimass
mäng
mäng
mäng
ng ng mul on külm

külm
maalin peenikesi jooni
kaks kortsu valehammastes
kaks kortsu piinades
kaks kortsu naiselikus jõus
kaks kortsu sinu meeleheites
kaks et hetk läheneks
igaks juhuks katan ala

no ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks täielikult temaks

ma kõnelen serva peal
ja me peaaegu kukume
tuttavasse lausesse

mõtlen
mis saab
lahkumine
lahkumine
mis kord leitud peast kõnelemise serval
armastuse kõrval
märke jahtides

armastuse aumärk
ja medalid
ma kiitlen teiste asjadega

paistes huultega
märgade silmadega
häbitute meestega

igavene armastus
lõpuni mõistetud

mu käed on avali
käes
hoian nuia
su öiste unede
korraldamiseks
tsähh-tsähh
põmm-põmm

kõik saab kokku
rõhutuses
täiuses
sisiseb sisiseb minus
pael on läbi lõigatud
ega ole enam pingul
minu kaela ja
sinu kaela vahel
meie peade vahel

kus parvlevad jälle
kired
armastuse alade pärast

hall siin ei püsi
tulen sinu juurde
tulen tagasi

sean su käte suunda
ilma märkideta ilma millegita on tähendus
puudutusega põleb see mu nahale

ma sosistan talle
räägin talle tema hingust
tervenisti

ütle see lause
enne kui saad
enne kui saad
temaks
täielikult temaks täielikult temaks täielikult temaks

tema huultega
tema sõnade võtmetega
tema ekslike liigutustega

ta võtab ta võtab ta võtab
ma annan annan

nagu siis
tead millal?
et mitte olla

me võtsime õnnelikkuse ekstrakti ja
põletasime õhus punaseid linu
ratas põrus uskumatult pehmetel muhkudel
kandsime prille ilma klaasideta

ilma klaasideta
ja ometigi läksid nad katki mõne tunni
poolnägemise järel
elust kadumise kinnitus

(ta on nii vaikne sest ta teab ta ootab)

ma loitsin kuidas tahan
püüan sünkroonsust
kokkukõlavad toonid
ilma kroonita printsess
ilma kroonita
üks ja teine
hääled kõrvas
kõlavad hästi

mulle kõlavad need hästi
mulle kõlavad need hästi

ära pane ust kinni
mul on hea
see kõlab su nurrumisega kokku
kassike
valge ja must naabruskonnas

no ütle see
see

ülistushümn
anuv hümn
tänulik
ja vedel nagu meloodia
meetod
annab meile
ta annab meile
viisi kuidas leida
järgmine sünkroon

Majda Koreni ja Peter Svetina lasteraamatud

sept.
08

Ilmunud on Majda Koreni „Keeda mulle üks muinasjutt!” ja Peter Svetina „Võlusõrmus” eestikeelses tõlkes. Kirjastanud Päike ja Pilv. Raamatukesed ilmusid sarjas-projektis Meie Väike Raamatukogu, millest saab rohkem lugeda SIIT.

Andrej Tomažini luuletusi

jaan.
20

Algselt ilmunud Loomingus 1/2018.

VIII

Jova konja za Kosovo sprema,
ljube mu se okol konja vije,
konja grli a Jovu si ljubi:
“K’d češ, Jovo, od Kosovo dojdeš?”
– “Gledaj, ljubo, nebu u oblake:
k’d se rodi slnce od zapada,
tega ču ti od Kosovo dojdem!”

(serbia rahvalaul)

Kes on kõik need inimesed,
need, kellele ei saa
sõrmega osutada
vaid ainult paberiga?

Kes? (Aga see küsimus ei
ole hale hüüatus, vaid siiski
küsimus, ontoloogiliselt puutumata,
vormiliselt kärbitud igast servast,
igast praost, kärbitud killud ja augud.)

Aga tema, kes sõnu ütleb,
ka usub neisse.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukke.
Nagu laps, kes näeb pimedas kapil punaseid sulgi.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukuvat kella.

Pilvedest saab taas vihm,
vihmast saavad taas pilved.
Hobune ratsutab ratsanikul,
ratsanik ratsutab hobusel.

Iroonia pole ainus,
mis ilmakaari pöörab.

XI

Liigne nahk Patrick Cowley kehal
sunnib mind metallaiast kinni hoidma.

(„Siledaid pindu peaks nii kaua
suurendama, et neis tekiks
ruumi.” Kes võtab valgusega
poti mu õlgade tagant?)

Lapse tulevik on midagi muud.

Sa oled minu, Patrick. Ei miskit vähem kui
poolitatud kätega laps, milles ööliblikad
sosistavad jakobiinidest timukate karjeid.

(Kes neile maksis? Ja kes maksis
mulle, et ma hõõruks neid nagu soola
verisesse pihku?)

Nõukogude Liidu üksused ja tehnoloogiline potentsiaal 23. sajandil

X 44.5

I.
Ma tean, et mõõdan aega ainult su mõtte serval.
Keegi ei seletanud mulle, kuidas seda mööda kõndida.
(Ma ei oota, et see juhtuks.) Vasemal äärel on
kõik need, keda teised ei tahaks omaks võtta.
Kompass pöörab osutama sellele servale,
(läbi tindinoa, läbi villasiidi)
mis pakub talle suurema abstraktse tähenduse lootust.
Või tähendust abstraktsioonis?
Me ei mõõda aega täpselt, sest mõõdame seda nagu ruumi. (Bernardo Soares)
Aeg kohtub veresaunaga.
See pole veri, see pole ka veel ühe sajandi algus, vaid pinge sellest, et ei suuda end tunda.

II.
Enne kosmost.
Kui lehmade sõrad (aga üldse mitte Nietzsche mära moodi) liigutavad viimast korda lihaseid.
(Olen proovinud kirjutada üles viimaseid lihaseid, aga kaotasin taaskord valitsuse juba loodud kuningriigi üle.)

III.
On lihtne kirjutada:
tähenduse abstraktsioon abstraktsioonis oleva mõtte vastu.
Sellega kahandan maailma ülesehituse kaheks keeleliselt vilkaks
võimaluseks, olen sarnane kotkaste tiibadele.

IV.
(Sa viitad mõtte servale.)

José Luis Peixoto ja Nilson Munizi luuletusi

nov.
12

Näidati 2017. aasta Hullunud Tartu festival päältvaatajate jaoks seinale. Trükki pole jõudnud.

* * *
Jose Luiz Peixoto

kui tuli aeg lauda katta olime viiekesi
mu isa, mu ema, mu õed
ja mina. siis läks mu vanem õde
mehele. siis läks mu noorem õde
mehele. siis suri mu isa. täna,
kui tuleb aeg lauda katta oleme viiekesi,
välja arvatud mu vanem õde, kes on
oma kodus, välja arvatud mu noorem õde, kes on
jällegi omas kodus, välja arvatud
mu isa, välja arvatud mu lesest ema. igaüks
neist on tühi koht selle laua ääres, kus
ma üksinda söön. aga nad on alati siin.
kui tuleb aeg lauda katta oleme viiekesi.
seniks kuni üks meist on elus oleme
alati viiekesi.

Luulekunst
Jose Luiz Peixoto

luuletus pole muud kui oma tähenduse kõla,
l-täht ei ole sõna ’luuletus’ esimene täht,
luuletus vormitakse meeltest ja see ongi tema kuju,
luuletuses ei kõneldakse luuletust, kõneldakse leivast või lilledest, kõneldakse värskest
rohust ja sinu huultest, sääl kõneldakse tuhande puu
pikkusest naeratusest või taevatäiest pistodadest, ohust, kõneldakse hirmust ja pimedate
otsinguist, kõneldakse lapsekäest või sinust, ema, kes sa magad
ja kes sa mind endast sünnitasid, et oleksin
kirjutamata sõnad, kõneldakse maast ja merest ja unustatud taevast ja
mälestustest, kõneldakse vaikusest, jah väga sageli kõneleb luuletus vaikusest,
paigast, mida ei nimetata ja millel on tähendus, sinu silmade vaikusest,
armas tüdruk, vaikusest pühapäevaste vestluste vahel,
vaikusest pärast suudlust, puhkeva õie vaikusest, sinu vaikusest,
isa, kes sa surid kõiges vaid selleks, et selles vaigistatud luuletuses
olemas olla, kes saaks seda eitada, et sa minus ikka ja üha kirjutad,
salaja, minu sees ja kõigi sees, kes kannatavad.
luuletus ei ole must tindipliiats, see pole hääl,
l-täht pole sõna ’luuletus’ esimene täht,
luuletus on see, kui võiksin pärastlõunal või puhkuse ajal magada,
sellal kui päike aknast sisse paistab, luuletus on see, kus ma
õnnelik olen ja kus ma nii palju surin, luuletus on see, kui ma ei
teadnud sõna ’luuletus’, kui ma ei teadnud
l-tähte ja sõin röstsaia, mis väliköögis tule pääl
tehtud, see luuletus on siin, kui ma silmad paberilt tõstan
ja oma luban oma kätel sind puudutada, kui tean, ilma riimideta
ja ilma metafoorideta, et armastan sind, luuletus on siis, kui lapsed
ja linnud mässavad, ja selleks ajaks, on alati kõik olemas.
luuletus teab, luuletust tuntakse ja tema enda jaoks ei kutsuta teda kunagi
luuletuseks, ta ise ei kirjuta kunagi l-tähte, sisimas on luuletus
lõhn ja suits, see on poisike, kes jookseb aeda, et
oma isa kallistada, see on kurnatuse ja vabaduse tunne, see on kõik,
mida tahan õppida kui see, mida tahan õppida, on kõik.
see on sinu pilk ja mida ma sellest ette kujutan, see on üksindus ja kahetsus,
ükski raamatukogu ei põle kokkuloetud värssidest, sest need
kokkuloetud värssidest põleva raamatukogud ei ole luuletus, see ei ole
ka sõnatüvi, mida arvame teadvat, sest me saame teada vaid seda,
mis meil on, aga meil pole mitte midagi, see ei ole ka
maatükk, kus hümne laulda ja kuhu ehitada müüre
värsside ja maailma vahele, luuletus ei ole sõna ’luuletus’
sest sõna ’luuletus’ on sõna, luuletus on
soolaliha, see on pilk, mis eksleb öistel
katustel sellal, kui kõik maagavad, see on uppuja
viimane mälestus, see on luupainaja, äng, lootus.
luuletusel pole salme, sel on keha, luuletusel pole värsse,
sel on veri, luuletust ei kirjutata sõnadega vaid see kirjutatakse
liivaterade ja suudlustega, õielehtede ja hetkedega, karjete ja
kahtlustega, l-täht ei ole sõna ’luuletus’ esimene täht,
sõna ’luuletus’ pole olemas mitte selleks, et seda kirja panna, just nagu mina
pole olemas selleks, et mind kirja panna, et mind mõista, isegi mitte
minu enda jaoks, kuigi mu tunded on kõikjal,
kus minagi olen, luuletus on mina, mu käed su juustes,
luuletus on mu nägu, mida ma ei näe, ja mis on olemas, sest sa vaatad
mind, luuletus on sinu nägu, mina, mina aga ei tea, kuidas kirjutada
sõna ’luuletus’, mina, mina tean vaid, kuidas kirjutada sinu tunnet.

Igaviku seletus
Jose Luiz Peixoto

tasapisi muudab aeg kõik ajaks.
viha muutub ajaks, armastus
muutub ajaks, valu muutub
ajaks.

asjad, mida oleme pidanud kõige sügavamaiks,
kõige võimatumateks, kõige püsivamateks ja muutumatuteks,
muutuvad tasapisi ajaks.

aeg iseenesest on eimiski.
eimillegi kestus on eimiski.
igavikku pole olemas.
aga ometigi on igavik olemas.

su pilkude hetked olid igavesed.
su naeratuse hetked olid igavesed.
su valguskeha hetked olid igavesed.

sa olid igavene kuni lõpuni.

Luuletus sõnast
Nilson Muniz

sõna sõna sõna
sõna ei kulu
sõna ei tõuka eemale
sõna ei ütle „mulle meeldib”
sõnale meeldib ja sulle meeldib
sõna ei väsi, etskae
sõna kukub
tilgub: sõna sõna sõna
ja nõnda siis sõna loob … loob loob loob
sõna teenib raha
ja mina alistun sõnale, etskae
sõna pole müügiks
sõna ei saa kätte
vaba sõna
sõnast vaba
sõna ’raamat’
mul on vaid see sõna
mul on vaid
see sõna
saan selle: sõna
sss sõna
lll läheb
lll läbib
jjj jookseb
jookseb ja ajab mind rooste
kergenda mind sõna
pese mind laava
laku mind muda
sõna ise valab oma tähenduse välja
saab nõnda sõna-õpetajaks
ja ütleb sõna välja
süttib õnnistatult
seisab deklameerib ja hüüab teist
üks sõna
hüüab teist
hüüab leegisõna
teist sõna teist sõna teist sõna
lugusõna
värinsõna
rongsõna
kangekaelset sõna
sõna mis hoiab
ära karda sõna
hoia sõna
mis on sõna sees
tunne liha ja veri
ja ma kuulen sõna ’nahk’
mis kutsub ja ajab ära
pahupidi sõna
lõpust algusse sõna
mis oli teises sõnas
oli oli oli sõna
sõna oli algus
alguses
oli
verb
alustav sõna…
see kellel on algus
armastuse ja valuga
kellel on algus on väärtus
kellel on algus on sõna
see ei lõpe enam eal
ja just seepärast me tulemegi siia
ma tulen ja ei peatu
ma tulin siia sõnama
vaid sellega
saan hakkama:
sõna!!!

Ma kuulan hoolikalt südamega
Nilson Muniz

ma kuulan hoolikalt südamega
satelliit – seesmine vaikusehetk tänulikkuses
komeet – südamelöökidest tahutud karm lihaseline rändlind
mõnikord jah mõnikord ei mõnikord taevas mõnikord maa Issand ilma aja ja põhjuseta
aitan sul täie hooga pöörleva vinüülplaadiga riskida
ma kuulan hoolikalt südamega
saabuva laeva aerokardiaalne aineosakesekoda
räägid mulle laulan sulle sangadega kann annaks tiivad su palvetele
puhastan su bitid arvamused tukslemised nad tunnevad mind puhastest tuksetest
karjed kuulutavad kurtide eimillegite alguste lõppu
ma kuulan hoolikalt südamega
pure seda sosinat mis peksab vaikust ilma hirmu või vaoshoituseta
liigutan liiklust täpselt sel sagedusel mis on lainemodulatsioonis tabatud
loen sind välja segastest fraasidest mis võimelised kaalutluse detsibellide karmideks kurvideks
kuulen sind teravates siirastes argumentides lihtsates lahenduseta lahendustes
ma kuulan hoolikalt südamega
hingetõmbehääled kannatavad saladused naeratavad lood millel pole rahu aga on kirg
on aegu mil mu riieteta kõrvatrummid kuulavad hoolikalt kas sa oled kusagil
aga enne kui järgneb et ütled et armastad või kurdad või räägid oma raevust
säti seda ebaausat robustset rasvast helitugevust häda ühenduse ego piitsa
tea et ma tunnen olen kogu kuulmismeelega rongjalt mööduv ja hull ja välditav
ole siis valmis ümber mõtlema üle mõtlema seda mis sind ärritab ja võidab jäljendab seda kes oled
seda kes oled seda kes oled seda kes oled
kordamine kordamine kordamine
alati ülejala aga ikka sama operatsioonisüsteem
ähmane pime aga ometi alati küllalt põhjusekaika jaoks
mis ikka mõistab kägiveenikohut et õigustada
kangeimas sidrunhappes suurimad ööliblikad kurdavad mõnitusi jäänukitega
arvamustest
kriisist korruptsioonist viletsusest ja tsirkusest ilma leivata
maast mis terroriseerib plahvatavate pommide sõda
soojenemisest globaliseerumisest televisooniajust
süüst religioonist ahvi-inimesi evolutsioonist karjuvast värdjast
jumalateenimistustel inimestega manipuleerimisest sõrmeviibutamisest kurva jumala juuresolekul
lagunemisest mis parandab ja ainult valmistab ette lahutamist
sellest mis tungib pääle külmale jäisele üksikluseajale
mis tüssab varga haukumist magusa pettepildi läikiva müürikivi juures
ma kuulan hoolikalt südamega
aga sinu karistamatu süüdistuse pulsi ja impulsi vahele
teen vastuseks lihtsalt robustse pausi mis on valmis äratama seda laialipuiskamist
mille mantraks on vaikus mis möödub ajamantlis sääl kuhu tuul viib
see on vaba väljendus
veelgi enam ei enam mõista ma sind ja alistun su kõnele
kuulen andeksandmist ja siis olen tasa
kuulan hoolikalt südamega

Camáscaracaia
Nilson Muniz

näokarika mask
salajane peomaskeering
peida nii haruldane nägu
kõige kallimate joonte mask
selle liigi ebatäiuslikkus
mis unustab vildakused ja tagasilöögid
läbi selle mis oled
või võibolla ka pole
mask moonutab
varjab ja ähmastab mõrult
näri seda näomaski
see mask on see mida närida
kärbi seda vaest maski
mis jõhkralt eraldab
inimestel on selge arusaam
mis see on ja mis
see võibolla ei ole
jah ei jah ei jah ei
mascarismautomaatsuse signaal
kahekordne või diplomaatiline
jah jah jah tore
ainult apaatne
lahus südame töödest
paranda näokaunistused
rikutud purjus uskmatu
kulunud konkreetne krüpt
silmakirjalik rumal askeptiline
kriitiline tüüpiline esteetiline optiline
see statistik-plastik-kontseptsioon
kiimane mask
fantastiline taktikafantaasia
tühiühendus
sellega mis on aga võibolla ka mitte
maagiline maski segu
mikstuur müsteerium metafoor
väljas saab lõhest puhas fiktsioon
vastumeelne muuda teemat aja ära
difusioon segadus ühinemine
ta ei räägi endast
varjamine
näokarika mask
salajane peomaskeering
varjatud magus kahjulik
näriv piitsutav kahjulik
mitmekülgne diversioon
turvis mask karikeerin kogun
kest läheb kavalalt läbi rahva
mitmetahuline mehine
multimassifikatsioon
pääseb mööda aga pole rahulik
jõle mask peletab targalt kasuahnet abi
maski tütar närib
maski tütar vale
tütar selle mitmekordistamises
mis on või siis võibolla mitte
kes näeb nägu ei näe südant?
kes ütleb ja kes ei tea ja kes ei ole
varjab vaadet
vaikne kast
pärani lahti
see on selge
kest on näos kest on näos
kaskaad
see on näos see on näos see on näos
kihiline kamraad
kest on näos kaskaad on näos
aga et võiks
olla nägu olla nägu olla nägu
peab olema nägu olema nägu
peab olema iseloomu
et oleks iseloomu
peab lahti siduma ja rebima
see kulmukortsutus pettuse pääle
ma tahan
lasta maskil langeda
camascaracaia
camascaracaia!!!