12 nov.

Andrej Tomažini luulet

Näidati 2017. aasta Hullunud Tartu festival päältvaatajate jaoks seinale. Muist ilmunud ka trükis.

VI
Alejandra Pizarnikule

Ta tuleb pärast ümarana tagasi,
tuleb ketasteks lõigutult. Jääb vaid
teeehituspuru Gruusia ehitusplatsidelt, ärarebitud
taldadega – paljajalu – astub ta
suudluste kolmnurga alla ja
ripsmeotstega viskab ta
vanad õunad sõnnikusse. Sellel
pole kukki, pole sõnnikuharke, pole
kummisaapaid, mis nüüd
on keset aeda, teisel pool
seisab paks kokanaine (kelle?),
kinninööbitult, koogike käes,
nagu ootaks teda, isegi ta paksust,
ketasteks lõigutud, sääb ta
kõrvuti laudaehituseks langetatud kuuskedega.

VIII
Paulo Leminskile

Võibolla tuleb kord aeg, mil
lõngakerasuse lähenemist ei näita
enam higi voolamine, mil
küünemust ei jää enam
kirjandusajakirjade servade külge, mil
silmamuna puutumine päästab valla
selle enesehävituse ja mitte midagi muud.
Ma ei vaata seda kui mingit saavutamatut
iha, taevase kuningriigi lubadust maa pääl.
Sõrmeliigutused jäävad sõrmeliigutusteks.
Kiirabiautod sõidavad käsu pääle.
Väljadel näeb psoriaasi algust.
Mõnikord on küll sellest, kui lasta kitsedel
mökitada, hoida valget kätt pruunis pihus. On
hää, et ma ei kasutanud jälle sõna „kõik”,
sest siis hüütaks „aufbiks!” ja upputaks naeru.

XIII
Asmus Trautschile

Kes kardab, et kukub üle ääre
veniva teksti udusse, ärgu muretsegu.
Hirm on väljamõeldis. Nimi on märgitud
tollele mäele, mis pole sinust kaugel. Nüristunud
kudumisvarras, nimedest kleepuv, venib üle näo,
see pöörleb mururibal ümber haokuhja.
Aison lapsik surm ei lahendanud
sõnu. Laota sõnad laiali. Need
korduvad?
Maali parem üks
segadushetk, kitsed, kes keelavad
sümptomaatilist ülistuslaulu,
kitselikku Eindeutigkeiti.
Räägi Aisoni lastega
selgelt, verb pannakse subjekti järele,
lapsikustamine suu viimsel piiril.

XV
Aleš Mendiževecile

Sa oled saja-aastane, andesta sõnad ja
sa vajud solgikraavi. Inimesed kukkusid
mõnikord veelgi haisvamatesse aukudesse,
sada aastat, aga ikka ainult futurum
exactum, nagu see polekski vaid pelgalt
järjestikused laused, nagu see polekski pelgalt
väike vile linnamüra taustal.
[…]
Külmunud maks sulab puhates,
ebapiisavus,
projektsiooni
ebamõistlikkus
ennemineviku
jõhkra
sauaga.

IV

Hei! Väike postijaama tall
karjub ja poolekslõigatud
kari laskub tammi suunas.

VIII

Jova konja za Kosovo sprema,
ljube mu se okol konja vije,
konja grli a Jovu si ljubi:
“K’d češ, Jovo, od Kosovo dojdeš?”
– “Gledaj, ljubo, nebu u oblake:
k’d se rodi slnce od zapada,
tega ču ti od Kosovo dojdem!”

(serbia rahvalaul)

Kes on kõik need inimesed,
need, kellele ei saa
sõrmega osutada
vaid ainult paberiga?

Kes? (Aga see küsimus ei
ole hale hüüatus, vaid siiski
küsimus, ontoloogiliselt puutumata,
vormiliselt kärbitud igast servast,
igast praost, kärbitud killud ja augud.)

Aga tema, kes sõnu ütleb,
ka usub neisse.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukke.
Nagu laps, kes näeb pimedas kapil punaseid sulgi.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukuvat kella.

Pilvedest saab taas vihm,
vihmast saavad taas pilved.
Hobune ratsutab ratsanikul,
ratsanik ratsutab hobusel.

Iroonia pole ainus,
mis ilmakaari pöörab.

X

Elle rize: – »Porque boso nam
guarday
rinheyro que boso bebee?«
Jeju, jeju! moladeyro
‘sa riabo aquella home!
Quando a mi morê da fome
naunca busucay sua rinheyro.

(Gil Vicente: O clérigo da Beyra)

Almustejagaja!
Astu väljakule,
tee selle serval külili piruett
nii et näpistad pragunenud
limaskestad katki.

Almustejagaja!
Kes sa väljakul rebid
pabereid töötute lasteajaõpetaja
numbritega.

Milliselt keksuruudult
saad hüpata
n-indikeks löödud linnuparve?
Kus n pole pelgalt almusejagaja funktsioon
ega tema töö olemasolu vabandus
või oma olemasolu loomise tootmistingimused ajaloos,
ega ka tema lombakus
vaid veel hüppamata hüpe.

Kes küsiks linnuparvelt,
kas kündmise suund on muutunud?

(Keele vähemuslikkus on)
Agamemnoni mask –
aga see, et mask pole tema oma,
teeb selle tema omaks.

XI

Liigne nahk Patrick Cowley kehal
sunnib mind metallaiast kinni hoidma.

(„Siledaid pindu peaks nii kaua
suurendama, et neis tekiks
ruumi.” Kes võtab valgusega
poti mu õlgade tagant?)

Lapse tulevik on midagi muud.

Sa oled minu, Patrick. Ei miskit vähem kui
poolitatud kätega laps, milles ööliblikad
sosistavad jakobiinidest timukate karjeid.

(Kes neile maksis? Ja kes maksis
mulle, et ma hõõruks neid nagu soola
verisesse pihku?)

12 mai

Philip Meersmani ja Fjortoni luuletusi

Algselt ilmunud raamatus «DAstrugistenDA ütleb». Tartu: Luul 2017.

Tulevärgiluuletus ilma tuleta
Philip Meersman

SssssssssssssEISA sssssssssssssssssssssEISA EISA
JJJJJJJJJ GGGGGOY
Tere päevast gawan GAAAAAA WAN Gawan
Relvad vad vad VAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAD vad
Eiiiiiiiiiiii
PPPPPPPPPppppppppIIIIIiiiiiiiIIIIiiiiiiiiiiRRRRRRrrrrrrrr
Iiiiiiirrrrrr Iiiiiirrrrrrr

Sõber relvad sõber
Rahu
Nojgoj KO NO GOJKO NOGOJ NO NOKO KONI
KONITCHIWA
WAWAWA wawaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
PEATU RAKETT PEATU
JUBA
JUBA
Juuuuuuuuuuuuuuuuuuuuubaaaaaaaaaa!

TULI FEUER FIRE ОГОНЬ FEU ОГОНЬ FIRE FEUER TULI
RAKETT RAKETT
PUNANE RÖT КРАСНЫЙ ROUGE КРАСНЫЙ RED RÖT PUNANE
JUBA ILUS
SININE BLAU BLUE СИНИЙ BLEU СИНИЙ BLUE BLAU SININE
Oooooh
VALGE WEISSE WHITE БЕЛЫЙ BLANC БЕЛЫЙ WHITE VALGE
Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah
ROHELINE GRÜN GREEN ЗЕЛЕНЫЙ VERT ЗЕЛЕНЫЙ GREEN GRÜN ROHELINE
Juuuuuuuuuuuuuuuba
KOLLANE GELB YELLOW ЖЕЛТЫЙ JAUNE ЖЕЛТЫЙ YELLOW GELB KOLLANE

Iiiiiiiiiiiiiiiiilllluuuuuuuuuuuuuuuuuussss

TULI FEUER FIRE ОГОНЬ FEU ОГОНЬ FIRE FEUER TULI
RAKETT RAKETT

waaaaaaaaaaaaaaaaaaaa

Gawan Gawan Sõber

Laev
Laev

Laev
Laev

Laev
Laev

Laev
Laev

Laev
Laev

OOPUS I
(ilma kirjavahemärkideta luuletus metronoomile)
(pühendatud luuletajale Gerhard Rühmile)

Philip Meersman

TÜHIK TÜHIK KOMA TÜHIK
TÜHIK TÜHIK KOMA TÜHIK

TÜHIK TÜHIK KOMA TÜHIK

TÜHIK TÜHIK PUNKT

SEMIKOOLON TÜHIK TÜHIK
KOMA TÜHIK TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT

PUNKT PUNKT PUNKT
TÜHIK PUNKT
TÜHIK TÜHIK PUNKT
TÜHIK TÜHIK PUNKT

PUNKT TÜHIK PUNKT
TÜHIK PUNKT PUNKT
PUNKT PUNKT TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT

KÜSIMÄRK TÜHIK
KÜSIMÄRK TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT

ALAKRIIPS
TÄPID TÜHIK TÄPID
SULUD TÄPID
TÄPID TÄPID TÄPID
TÜHIK TÜHIK PUNKT

SIDEKRIIPS TÄPID
SIDEKRIIPS TÄPID
SIDEKRIIPS TÄPID
TÜHIK TÜHIK PUNKT

TÜHIK TÜHIK TÜHIK
TÜHIK TÜHIK TÜHIK
KONKSUKE TILDE TÜHIK
TÜHIK TILDE TÜHIK
TILDE TÜHIK TÜHIK
TILDE KONKSUKE PUNKT

AMPERSAND TÜHIK
TÜHIK AMPERSAND
AMPERSAND TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT

KALDKRIIPS TÜHIK
KALDKRIIPS TÜHIK
KALDKRIIPS TÜHIK
KALDKRIIPS PUNKT

KOMA KOMA TÜHIK
KOMA TÜHIK TÜHIK
KOMA PUNKT PUNKT

TILDE KOMA TÜHIK
TILDE TÜHIK KOMA
TILDE KOMA TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT

(ÄT) TÜHIK
(ÄT) TÜHIK
(ÄT) TÜHIK
KOMA TÜHIK PUNKT

SIDEKRIIPS TÜHIK
SIDEKRIIPS TÜHIK
SIDEKRIIPS TÜHIK
TÜHIK TILDE PUNKT

TILDE TILDE TÜHIK
TILDE TÜHIK TÜHIK
TÜHIK TILDE TÜHIK
TÜHIK TILDE PUNKT

TÜHIK TILDE PUNKT

TÜHIK TILDE TÜHIK

TÜHIK TILDE PUNKT

PUNKT

TÜHIK TILDE PUNKT

PUNKT

PUNKT

PUNKT PUNKT PUNKT

TÜHIK TÜHIK KOMA TÜHIK
TÜHIK TÜHIK KOMA TÜHIK
TÜHIK TÜHIK KOMA TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT
TÜHIK TÜHIK PUNKT
PUNKT
TÜHIK TÜHIK PUNKT
KOMA
TÜHIK TÜHIK PUNKT
PUNKT

KOMA KOMA TÜHIK
TÜHIK TÜHIK PUNKT
TÜHIK TÜHIK PUNKT
PUNKT
TÜHIK TÜHIK PUNKT
PUNKT

PUNKT

* * *
Fjorton

Ah, las see olla,
sa ei oska kirjutada.
Ainult mõni sõna siin
ja mõni sääl,
las see olla.
Need on Lipizanerid,
jajah, tõesti on.
Lipizanerid.
Aga kust nad tulevad
ja mida nad siit otsivad?
Sind,
ja ka mind,
ja minagi
otsin sind.
Siniselt.

27 veebr.

S. Skenderija. Piltpostkaart

Algselt ilmunud Müürilehes nr 61.

Mürsutule ja püssirohu välklambid on
kaadrisse püüdnud öise Sarajevo panoraami.
Siluettide mäng, milles vaid pilgu inerts
tajub endisaegseid vorme (kutsub esile pildi
vilkuvaist linnatuledest, neoonoranžidest
kanjoneist, õhtustest autotuledest,
mis ülesäritatud postkaardifotodel
näivad fluorestseeruvate madudena).

Ent vaid sellel piltpostkaardil
on tõeliselt võimalik tabada aja kulgu
sääraselt, et linn näib ujuvat
kõige kaduva vahemängus,
asjade möödapääsmatus lähenemises
oma tumedale vastaspoolele,
mu pilvelõhkuja hõljub,
linn hõljub,
meie hõljume,
minagi hõljun.

12 nov.

Viktor Špačeki luuletus

Luuletuse tõlge sõidab Bussiluule projekti raames ringi Tartu linnaliinibusside akendel.

On nõnda, et mõnikord ajab üks veider, kõikehõlmav tunne
mul raskesti kättevõidetud rahuski juuksed püsti.
Justkui miskit hiiglaslikku ja ennenägematut
oleks minust tasa möödunud.
Justkui ma oleksin oma viletsa lootsikuga
mõne suurel jõe vetel
ja tunneksin
kusagil allavoolu kaugustes
hiiglaslikku reisilaeva
mu paati ümber lükkamas
ning siis ära seilamas.

Hiiglaslikku reisilaeva
mis on täis rahvast,
kes minust teavad,
ent vaikivad.

12 nov.

Nataša Velikonja. Jutuvestja

Luuletuse tõlge sõidab Bussiluule projekti raames ringi Tartu linnaliinibusside akendel.

talle sobib, kui linnas pole üldse inimesi, kui saab jalutada üksinda öises linnas, jalutada vähimagi aimduseta, kuhu minna, jalutada magalarajoonides ja vaadata inimeste akendesse, vaadata inimeste elusid ilma et oleks tarvis neist osa võtta, ja see on vabastav, sest osalus poleks püsiv. alati kui ollakse inimeste ligi, tuleb neile ruumi teha, nendega arvestada, nendega peab tegelema ja suhtlema. kui neid pole, on lihtne tegeleda iseendaga. maailm tahab, et toimitaks teatud reeglite järgi, maailm soovib, et elu etendataks etteantud stsenaariumi järgi, nagu näitlejaile teatris antakse ühed ja samad rollid. algul võib see paeluv olla, viiesajandal korral lihtsalt ahistav. jutuvestja ei suuda häid töötajaid luua ning sestap tõukab asju endast ära, nõnda et jääb mulje, et tegelikult ta ei osalegi. asi pole selles, et ta tahaks, et inimesed oleksid kuidagi valgustatud või siis et ta neist midagi ei teaks, vastupidi, ta on inimestest huvitatud, sest ta on jutuvestja, ta on kroonik, ta ei osale tegudes, vaid kirjeldab neid, ta ei ole ega taha olla näitleja, ja sestap kõnnib ta üksinda öises linnas. üksindus on ohutum kui inimesed. ta ei karda ööd, ta ei karda linna, ta otsib üksiklust. on küllalt ruumi, et käia mööda magalarajoone, vaadata inimesi, kes on pakitud karpidesse, ja see ongi, ütleb ta, minu maailmakauguse füüsiline manifestatsioon.