12 nov.

Raquel Lima luuletusi

Algselt ilmunud raamatus «Pilt ja sõna: Hullunud Tartu teine 2013-2015». Tartu: Luul 2016.

Freeze

Freeze!
Sest oleme kriisiajas.
Vähimagi vääratuse puhul pole kedagi, kes sind hoiataks…
See pole haav, mis paraneb, ega küsimus, mis on igavene, püsiv…
See neetud kriis, mis meid igapäevaselt õnnistab, aga sellest veel arutum on Riik,
sest ta haarab kaasa inimesi, kes oma lootuströövivas kokkuhoidlikkuses stagneeruvad,
sest oleme kriisiajas, mis on meie palgad külmutanud.
Mitmeid rahasid suunavad piraadid-korsaarid, kes päevalehti täidavad,
aga need lehed, mida inimesed loevad, on ohutud, sest kui almuseid on vähe, siis vaesed…
siis ei kahtlusta vaesed kunagi midagi.
Mööda nööri kõndides, olgu fado, tango või samba, tantsivad inimesed
kesk seda kokkuhoiupoliitikat, mis röövib lootuse
sest oleme kriisiajas ja silmakirjalikkus püsib.
Lahendus? Umbusaldushääletus,
sest lõppeks jääb arve alati meile
ja raskemad ajad on alles tulekul, või olen valesti aru saanud?
Kui siin midagi kahtlast haista ei ole, siis ehk rahandust või sotsiaalkindlustust,
või siis vähemasti Rahvusvahelist Valuutafondi.
Ent peatuge!
Sest isegi kui tööd pole, on vabatahtlik töö, teistest sõltumine ja raha
käsitöö
eest.
Olgu alistumist, loidust, laiskust ja hääd kaardid!
Sest inimesed tunnevad ja nõustuvad ega valeta kunagi.
Need on rahulolematu ühiskonna sügavaimad tunnused
Loid kõrvalejäämine, mis tegevust ei käivita,
ükskõik kui paljudest plahvatustest ja revolutsioonidest ja vaidlustest
see puuduv või isegi haige põlvkond ei jutlustaks.
Lollide põlvkond nagu need, kes on Deolindast!
Marta, Pedro ja Ivo põlvkond.

Keegi neist ei tea mitte midagi uuest sotsiaalmaksuseadustikust!
Oleme kui sillutisekivid, mis ootavad kõike või mitte midagi.
Sel ajal, kus meie kahtlustega sammu peame ja kus müüdid liiguvad Tuneesiast Egiptusse.
Ja me jäätume! Nagu jäämägi, mis on kokkuvarisemise äärel.
Kimp, sest olen valehäiret andnud, aga pean improviseeritud kõne.
Loen ja rõhutan oma manifesti ning tõestan omaenda rumalust
selle kokkuhoiupoliitika osas, mis röövib lootuse ja muudab vabaduse mälestuseks.

Tejo jõgi

Sõidan taas paadiga.
Talun põhja-lõuna ja lõuna-põhja suundade tagajärgi.
Sellel reisil astume pardale ja pardalt maha tugevamana kui varem.
Miraaž Lissabonist,
kust ma sihitult uidates tulen ja kuhu nõnda lähen,
valgustatud linna, kus kohtan
inimesi, kes on pärit eikusagilt. Selles uduses päratuses
on valgused, ristid, kodud! Ja kodutused.
Kodutud tänavanurkadel ja teedel…
Jah, Lissabonil on palju võlusid,
võluv linn, kus on tuhat imet.
Lapselik lihtsus.
Õõtsumine kitarrihelide saatel.
Köied kinnitatud, adrad kündmas,
nii lähed sa teele.
„Tejo, mu armas Tejo, kas kulged sa aastatuhandeid nõnda, kahetsemata?
Tasane ja taltsutamata jõgi kulgeb läbi minu,
täis vett, mis nägi päält mu sündi ja mis mind elama paneb.
Hingata sinu pääle mu hinge vaevad.
Tühjad hinged.
Segased hinged.
Boheemlaste hinged.
Ärganud hinged.
Luuletajate hinged.
Üksikhinged.
Mu jalad puudutasid maad, kui pardalt maha astusin, astusin maha ja asun nüüd teisele reisile.
Miraaž kunstnike Lissabonist,
mis on täis turiste.
Vaated Graçast Madragoani.
Sihitult uitavad siluetid,
mis otsivad mõnd tuntud lõhna,
mis on ehk unustatud. Täidetud, vallutatud
nendesamade paikade lootusetusest,
mis ühendab vaatenurki.

Elektriliselt, tsükliliselt, ringjoonena,
tautoloogiliselt, tsükliliselt,
ringjoonena, meetriliselt,
elektriliselt.
Taban neid enesekindlalt kui igatsen.
Olgu nad Tejo vastu elektrilised.

Olla luuletaja on olla madal

See on see, kui ärkad pisut verisena.
See on see, kui sul on rinnal lahtine haav, mida kõik võivad näha
ja et lakud kärbseid tahtmata, et see haav paraneks,
see on lahtine haav, mis kuulutab poeetilis-eksistentsiaalset kriisi.
See on see, kui oled väsinud Portugali esindamast ja tema perifeerias elamast.
See on see, kui tunnistad, et su juured on sel maal, hoolimata oma paljudest reisidest.
See on see, kui januned igaviku järgi, ent sul pole selleks julgust.
See on see, kui su karje jääb paberile kinni ja su küüned on lõigatud ja lakitud.
See on see, kui sul pole tiibu, et lennelda nagu tiivuline printsess
vaid selle asemel on raskus jalgadel ning mööda maad komberdamine.
See on see, kui süüvid korduvatesse küsimustesse.
See on see, kui oled kogu oma tähtsusetuses pisike ja keskpärane.
See on see, kui kaotad usu kõigesse pääle sõnade,
kõigesse pääle sõnnikuste lehtede, mille üks sigaret süütab.
See on see, kui lahustad end tatis.
See on see, kui sülitad tähti oma sisimale igatsusele olla kõrge,
ent kui sul pole jõudu, et säärast hüpet teha.
See on see, kui istud teleri ees ja otsid teemasid.
See on see, kui oled dilemma ees ja leiad lahenduse Miley Cyruses.
See on see, kui kirjutad McDonald’sist, kui kirjutad Facebookist.
See on see, kui tead seda hääd riimiskeemi, millega hääd muljet jätta.
See on see, kui oled toimuvaga kursis, räägid Süüriast ilma midagi teadmata.
See on see, kui oled poliitiliselt apoliitiline, aga ei lakka olemast inimene.
See on see, kui kogud ja kloonid ja tsiteerid ja kopeerid ja oled kirjasõna kamikaze, kes paneb toime poeetilisi terrorismiakte, see pole see, kui tahad olla eklektiline või armastad iseend nii meeletult.
See on see, kui oled pääliskaudne ega ole universaalse poeetilise hiilguseni jõudnud.
See on see, kui sa ei talu vaikust ega aplause ega kaastundeavaldusi
ega hääkskiitu veenvusele, see on see, kui oled väsinud.
See on see, kui vihkad end täiesti jõuetult
ja paned kirja veel ühe suvalise luuletuse ja loed seda lavalt kogu rahvale.
Olla luuletaja on olla madal,
aga tahta olla kuulus ja tunnustatud.
See on see, kui võtad kaalus juurde, et saada raskekaallaseks.
See on see, kui õpid „Meisterkoka” jaoks süüa tegema.
See on see, kui oled tumm, aga tahad olla „The Voice”
See on see, kui ootad, et sind intervjueeritaks.
See on see, kui tekitad skandaali, sest räägid teisest luuletajast halba.
See on see, kui sa kardad, et sind risti lüüakse, või siis sooritad ühel hääl päeval enesetapu, lootuses, et sellest saaks hää eluloo.
See on see, kui oled luuletustega ühe nädala bestsellerite nimekirjas.
See on see, kui räägid suurest Hiina müürist.
See on see, kui teenid bensiinipumpade müügiga miljonteid.
See on see, kui sul on Portugali postiteenuste, raudtee ja Metropolitani fondi aktsiad.
See on see, kui kinnitad endale, et oled samavõrd lusitaanlane kui Camões ja tahad olla Pessoa.
See on see, kui kirjutad suvaliselt värsse ning püüad olla vaimukas.
See on see, kui astud lavale paberi ja terava keelega.
See on see, kui vannud ja rabeled ja ujud vastuvoolu,
aga ilma oma mugavustsoonist lahkumata.
See on see, kui tahad, et sind pärast surma tunnustataks.
See on see, kui sul on autoriõigused armastusest kirjutada
ilma et peaksid kurgus ränka vaevahigi tundma.
See on see, kui oled teeskleja ilma et oleksid anonüümne,
ent kirjutaksid raamatutesse autogramme pseudonüümiga.
See on see, kui kunstinäitustel veini juues oma ego toidad.
See on see, kui kriitikute talda lakud.
See on see, kui kirjutad mitte neile, kes lähevad, vaid neile, kes jäävad.
See on see, kui unistad ilma teadmata.
See on see, kui end täiesti jõuetult vihkad.
See on see, kui paned kirja ühe suvalise luuletuse
ja loed seda lavalt kogu rahvale.

12 sept.

Maud Vanhauwaerti ja Maarten Inghelsi luuletusi

Algselt ilmunud Värskes Rõhus nr 47.

* * *
Maud Vanhauwaert

kaks naist kõndisid tänaval
nad pidasid üksteise kingi koledateks

midagi muud
nende vahel ei juhtunudki

nende teed ristusid
nad vaatasid üksteise kingi
leidsid et need on koledad

* * *
Maud Vanhauwaert

andke mulle mees
kelle jalgadel võin tantsides seista

mees kes naalduks mu kohale
ja kaitseks

suurte kopsudega mees minu tulevastele lastele
tagaistmel ei oksenda nad teps mitte
aga rannas tahavad krokodille täis puhuda

karastunud mees et suguvõsa
kokkutulekutel oleks turvaline

ja juhuks kui ema küsib kas ta kasvatas mind halvasti
siis andke mulle mees
mu ema jaoks

Me oleme paralleelsed (katkendeid)
Maud Vanhauwaert

*
Naine, kes minu kõrval istub, nutab ja ütleb: „Andke andeks.” Ma ütlen: „Pole hullu.” Tema vastab: „On küll, te ei tea midagi.” „See on tõsi,” ütlen mina. „Ma ei tea sellest tõesti mitte midagi.” Meie vestlus ei ole algus ega lõpp. Nagu kõik asjad linnas, jääb see kusagile vahepeale_

*
Käekott uriseb, kõik vaatavad. Naine tõmbab luku lahti, nähtavale tuleb koer. „Tasa nüüd, emme on siin.” Ta tõmbab luku kinni, koera nahk jääb vahele. Koer kiunatab. „Tasa,” sosistab ta, ja rahvamass karjub: „Emme on siin”_

*
Nutval naisel on süles tükk tainast. Ta hakkab seda sõtkuma. „Ma teen alati nii, kui kõik hakkab laiali lagunema. Mida rohkem sõtkud, seda paremini kokku hakkab”_

*
Järsku vaatab minu vastas istuv mees mulle otsa. Ta ütleb: „Kord elas naine, kes ei mõistnud elu. Ta lihtsalt ei saanud asjale pihta. Siis poos ta end üles. Üks surma marionettidest.” Ma küsin, kas see on nali_

*
Näen üht habemega meest. Küsin: „Kas sa oled moslem?” „Ei,” vastab tema. „Ma olen kurb”_

*
Üks mees peatab mu ja küsib, kas ma olen üksi. Ütlen: „Ei, ma olen abielus.” „Aga kas õnnelikult?” küsib tema ja nopib mu põselt leivaraasukese. „Jah, mul on neli last ja varbaseen, lubage mind mööda.” „Siin on teie raasuke,” lausub ta. „Soovige midagi.” Ma ütlen: „Olgu,” ja veidi hiljem: „Valmis.” „Hüva, siis teen ma teie soovi teoks.” Ta paneb raasukese oma keeleotsale ja kaob pikkade sammudega rahvasumma_

*
Minu juurde tuleb üks naine. Ta ütleb:
„Me kulgeme paralleelselt, puudutame
mõlemad lõpmatust. Jookseme”_

Kas oodata? Kas oodata, kuni lapsed
saavad suureks ja maasikad punaseks,
praegu on nad alles liialt valged, liialt väikesed, liialt kõvad.
Kas oodata, kuni tuleb õhtu
ja öö, ja me tahame
jälle magada_

Ta võtab mu käevangu nagu lõpmatuse märk_

Kas oodata esimest sammu, mis
on nii suur, et meie jalgade vahele
võib imelihtsalt panna üles telgi,
seal on uued lapsed,
maasikad küpsevad ja mitte keegi
ei pääse suvest_

Ja me jookseme. Lehvitame kätega,
nõnda nagu meile sobib_

Rohkem tähelepanu, kui sulle eales osaks sai
Maarten Inghels

Nguyen van Khamile (1954–2010)

Mekongi jõgi oli õmblus sinu
kunagise kodu ja eikellegimaa vahel,
ometigi anti sulle siht
veel suuremate tundmatuste piiril.

Pangaväljavõtete järgi otsustades
kahtlustame, et sa elasid siin,
meie keskel, neljandal korrusel, lõppenud
kalendriaastal täiesti puhta poisina.

Egiptlased muretsesid aastaid, põlvest põlve
oma protseduuride pärast, aga sinust
sai muumia iseenesest, haigena lebasid
voodi kõrval, elust ära pöördunud.

Sinu lahkumisest teatati uudistes:
seitsmeminutiline saatelõik televisioonis,
kolumn ajalehe teisel leheküljel –
rohkem tähelepanu, kui sulle eales osaks sai.

Su kadumine tekitab meis ebamugavust,
aga tänu nördimusele saavad meist ootamatult
paremad naabrid, su naabrinaine Jenny
tulnuks meelsasti kohvile, kui osanuks su keelt.

Tunnistan: me kukkusime läbi, märkasime
sind alles siis, kui raha enam ei tulnud.
Kuigi sa veel surmastki aastaid
vaikisid, oleksime võinud teada, kes sa oled.

Kui me üksteisesse suve külvame
Maarten Inghels

Päike tõuseb kuumalt pööreldes vabrikuist
ja kõnetab meid varjunime pidi.
Majad sülgavad tänavaile pätte ja tüdrukuid.

Kannatamatult püüame uusi viise vilistada.

Kui me kõik koos ühel ajal tugevasti
samas suunas aevastame,
siis liigub linn ehk veidikese edasi.

Nüüd on vaja valida poolt ja allergiat, sest
on suurepärane ilm revolutsiooni tegemiseks,
nõnda kirjutab ajaleht. Linn punab

miljonis purskes.
Raevukas veri õitseb leegitsevalt,
sellal kui me üksteisesse suve külvame.

Vanalinn läheb rüüsteretkele.

Kass jookseb pooliku hiirega koju,
äraaetud linnud kukuvad kui kahvlid,
möödakäija puhkeb hääletult õide.

Proloog (katkend)
Maarten Inghels

II

Ma lõikan papist välja päikese ja kuu ja riputan need üles.
Et mitte unustada, voolin puust laeva, mille nimi on iha.

Kasvatan jõe hoomamatuks mereks,
kus ma oma punastavast igavusest teed keedan.

Homme saduldan mesilase. Ümisedes juhatan
ma taevatähtede ja nahkhiirte paraadi.

Asfaldisupist kasvavad välja painduvad pilvelõhkujad.
Autod kahanevad sipelgateks, bussid on tsirkuseponid

ja kaamerad silma pilgutavad papagoid. Elanikud on
tiirutavad pantrid, kes taltsalt üksteise sabasid hammustavad.

Koerad situvad kulda, puud plaksutavad oksi.
Täna sajab kõvasti, justkui oleks sõda, aga mina suudlen

kõiki unelevaid tänavasõdureid. Nad muutuvad
täpilisteks kärnkonnadeks, kes igavesti ümber laternapostide tantsivad.

Pühapäeviti lasen metsahääled sisse. Inimesed
munevad saladusi. Vabrikud jäävad haigutades magama.

Valvel
Maarten Inghels

Luuletaja olgu alati
valvel, aga ennekõike õrn.
Alati valmis langema tüdruku ette, otse selgest taevast,
hoolitsema, et džäss tema luid-liikmeid mahendaks.

Ta olgu alati
valvel, et meie südamel oleks
lusti, et võiksime
sosistada naiste kõrva luuletaja värsse.

Ta olgu alati
valvel, mõnikord ka nõrk.
Võtku tuul võimust ta kõrvus, sosistades
talle sõnu, millest luua keha

ümber oma sõrme.
Siis võibki luuletaja öelda: emba mind,
niipea mu aeg veel ei möödu.

Külastus nr 12 618
Maarten Inghels

Et toas jääks vaiksemaks kui tüdruku veres,
tuleb põksuv põrnikas valgetest seintest välja lüüa,

ujedad kardinad uuesti unne tõmmata,
kohv hakkab vaikselt lõppema. Vaikus

näitab end seinale langevais tumedais varjudes,
esmalt kaamelid, nirgid, kohmakas vaal, siis

saavad meist jänesed kõrges rohus. Me mängime
räpaseid elajaid. Ja seal toas hakkavad tüdruku ajud

kõnelema ühel häälel ta verega: samast tüvest
haruneb ta armastuse võra. Tammun paigal,

sest olen surnud ahven, õlgade vappudes
ja värisedes laman voodis. Käed kramplikult

koos. Sest seda, mis pimesi tunneb teed läbi minu
ja vastab oma range armastusega, ma ju kardan.

12 dets.

Željko Barišići ja Goran Živković Gorki luuletusi

Tõlked, mida Euroopa luuleprõmmu meistrivõistluste pealtvaatajate jaoks seinale kuvati. Trükkis pole jõudnud.

Diilerid ’Ultra’ festivalil
Željko Barišić

Tulevad ‘ultrakad’ ja me oleme selleks valmis –
meil on kommi, kokaiini, heroiini,
erguteid, rahusteid, ja oodake vaid kui me seda kõige kriidiga segame.
Saab olema lõbus ja pöörane nagu ‘Klubis’.
Pidutsetakse kolm päeva ja kolm ööd järgemööda

On veel kodukasvatatud rohelist,
mis toodud Brdast, Skalicest ja Spinutist.
Seltskonnad juba ootavad tee ääres,
kuigi nad on välismaalased, mõistavad nad meid.
“Kui sa oled kurb ja sul pole kuhugi minna, joo miskit ja tule Poljudisse,”
sääl ootab alati üks hull kamp.

Nüüd meie – diilerid Splitist – ootame neid sääl.
On olnud pikk talv.
Meie vanemad ootavad neid korteritega – väljaüürimiseks,
meie ootame neid narkotsiga.

Nõnda see meie majandus kasvab,
me oleme selle hää näide.
On kuiva aja lõpp ja
me oleme suveks ja ‘Ultraks’ hästi valmistunud.

Nüüd neelavad nad meie komme
ja meie topime nende papi oma taskutesse.
Me saame endale uued tossud, teeme hambad korda, tormame kaubanduskeskusse
otsime säält kedagi Kerumi-nimelist, et pokkerit mängida.
On paljulubav suvi.

Me oleme Spliti diilerid ja meid ei koti miski.

Näita mulle dalmaatslast, kellele meeldiks tööd teha.
Anna mulle narkotsi ja ma lükkan klotsi kokku,
siis vedelen Žnjani rannal ja mu tšikk jahutab mind kokalehega.
Lahtise katusega bemm ootab varjus.

Sa tead, kes sel suvel keegi oli
ja kes aega raiskas,
kes ‘ultrakatele’ narksi tõi
ja kes raha tegi.

‘Ultra’ algab homme ja ma olen valmis.
Igas nurgas ootab keegi ja kui kraam otsa saab, on paika pandud, kes poistest jooksuga tuleb.
Jälgin kahte sissepääsu ja minu kliendid saavad kõige paremini varustatud,
nad ei pea muretsema, nende unelmad ja plaanid lähevad täide.

DJ Orsini ja DJ SandPokers mängivad päiksekiirtes,
minu kraam püüab kõik lõksu ja nad tantsivad kui loomad.
Igal tunnil lähen ma mööda ja annan tablettidest armulauda
nagu preester püha Peetruse kirikus,
ja neil kõigil on külmavärinad.

Kõige rohkem lähevad mulle aga korda nende taskud,
mis ma pahupidi pööran.
Isegi kui see tähendab, et ma kolm päev ei maga ja mul silmad pääst kukkuvad.

Siis võime kõik jälle oma teed minna –
nemad koju, mina Aadria mere kruiisile,
Brači, Šibeniki ja Murteri saartele,
kohtun sääl oma kambajõmmidega ja näitan, palju ma pappi teenisin,
räägin neile oma suvest
ja lasen neil ammulisui kuulata.

Saab olema lebo sõit.
Suvi lõppeb kolme päeva pärast, ent mind ei huvita,
ma ostan kümme paari uusi tosse
ja panen iga päev uued jalga.
Nõnda teavad inimesed, kellel töö tehtud on
ja kes on valmis talvel naise võtma ja maja ehitama

Meie mees
Željko Barišić

Sellest, milliseks päev võib kujuneda, annab ennekõike aimdust hommik.
Siis need võimalused abielluvad keskpäevaga,
et pärastlõunal mune muneda
ja õhtul ostavad nad tavaliselt kana, suitsuliha ja ribisid.

Jah, jah, jah…

Alusta päeva korraliku lõunaga,
esmalt supp, siis praad, siis magustoit.
Pärast seda puhka end välja,
siis mine kaldapäälsele jalutama.
Ehk leiad säält mõne mehe või naise ja kepid temaga esimeses ettejuhtuvas põõsas.
Siis lähete kohvi jooma, ent mitte koos, vaid eraldi, justkui polekski midagi juhtunud.
See on hää taktika, palun väga.
Loe ajalehti.
Pärast seda mine koju, seksi oma naise või mehega,
pääasi, et tal oleks tunne, et ta on armastatud.
Armukesed on abielu parimad valvurid, nõnda ütles mulle kunagi üks tark mees.
Rahvatarkust tasub teada.

Mulle meeldivad tüdrukud, eriti need vanemad,
sest nemad on jõudnud hääd raha teenida.
Ooo, ooo, oooo…

Jälgi päevauudiseid,
jäta meelde kõigi osaliste nimed,
sest sa ei tea kunagi, millal sul neid vaja võib minna,
näiteks kui otsustad poliitikasse minna.
Siis heida pikali ja vaata ära paar filmi, aga mitte kodumaist, sest need on üldiselt rämps. Ma soovitan prantsuse noir’i – see muudab suu peeneks.
Kui sa veel jaksad, loe internetist uudiseid, see on nüüd in,
iseäranis arvamuslood.
Sääl on kõik juba täpselt paika pandud ning sa ei pea ise arvamisega vaeva nägema,
sest see on niikuinii aja raiskamine.
Raamatutega ei pea sa samuti vaeva nägema eriti nende filosoofilistega.
Mine magama.
Voodis lebades võid kirjutada paar haikut, need lähevad kiiresti ega nõua erilist pingutust.
Toovad hingerahu.

Siis soovi midagi, kuigi imed on võibolla ära tüütanud.

Maga nagu laps, sa oled selle ära teeninud.
Sa ei pea muretsema ega halbu unenägusid nägema.
Mõned on sinu eest juba iseseisva riigi välja võidelnud ja mõned hoolitsevad agaralt su eest, nõnda ütleb politsei.
Maga terve öö, kaheksa tundi nagu kõik hääd arstid soovitavad.

Tõuse aeglaselt nagu montenegrolane anekdootides.
Keeda kohvi, söö kooki, mille su naine/mees tööga on välja teeninud.
Sa oled töötu horvaat, keda rumalused ei häiri.
Pane teler tööle ja vaata saateid.
Ja muud ei midagi, palun väga. Ainult suitsuliha ja ribid särisevad pannil.

Mis mind käigus hoiab
Željko Barišić

Täna ma oma muredega ei tegele,
usaldan vaid pimesi õnne,
kuigi on nii palju, mis selle vastu räägib.
Mõned ütlevad, et ma olen igavene optimist,
aga kas see on halb?

Optimistid naeratavad, neil on sile nägu ja terve nahk,
nad on saledad ja seksikad.
Ma küsin sinult, milline sa oled ja sina, sina, sina –
kortsuline, inetu ja lotendav.
Ma ei kepiks sind, ealeski.

Päevad mööduvad sujuvalt, jooksevad läbi sõrmede kui liiv
ja selles voolus vaatan oma soove.
Mulle meeldib võistelda ja kick-boxing’u klubis käia.
Sääl on palju noori inimesi, kel pole muresid ja kes on hääs tujus.
Esmalt soojendus, harjutused, siis sparrime.

Pole oluline, kas ma olen hää või halb
või mis võtteid ma kasutan, sest ma loen kõiki teisi nagu avatud raamatut
ja ma võiks nad kõik kurvaks teha, ent milleks?
Kurbust on niigi liiga palju ja see on alati võimul, valimised on vaid formaalsus.
Mind huvitab protsess, see hoiab mind käigus.

Optimistid naeratavad, neil on sile nägu ja terve nahk,
nad on saledad ja seksikad.
Ma küsin sinult, milline sa oled ja sina, sina, sina –
kortsuline, inetu ja lotendav.
Ma ei kepiks sind, ealeski.

Everybody needs somebody,
everybody needs somebody to love.
Sweetheart to miss,
sugar to kiss.
I need you, you, you.
I need you, you, you.
I need you, you, you.

Graffiti klaasil
Goran Živković Gorki

autolaternad vilklevad läbi pimeduse tema pääs
katkised mõtted
tuuleklaasi taga
hullumeelsus, mis mu kaelale hingab
varjud, mis jälitavad mind kui pääta koer
(ja mitte kellegi sõrm ei sikuta põõsaid mu selja taga)
ma möödun sinu majakast
otsin punast tuld ja katkisi veneetsia kardinaid

sind pole mitte ühegi kuradi maja
uksetelefonil

läbi linnadžungli tormavad
pööraselt noored lokomotiivid
seda kell 5 hommikul
justkui oleks nad siin, et purustada ainus särav taevatäht
betoonehitistest taeva all
märatsevad mahajäetud ladude juures hommikukondid

katlamaja treppidel
võtavad nad õhtueineks kaheksanda osa ja hommikuks jogurtitopsi kaaned
tööpakkumiste brošüüril
röövsaagiks saadud 35 aastal
(inimestega, kes varastavad hauakirju)
//////////

ma jätan pudelisse veel mõned lonksud
lahtiste haudade kähedate häälte tarvis

kes hüüavad ja küsivad sigaretti
sellal kui mina end aegamööda mäest üles Palilula poole vean

mu teenitud aastad ja hommikukondid

Kuidas Jeesusest hääletaja sai
Goran Živković Gorki

kaks või kolm aastakümmet või siis paar aastat enne õiget aega
on see kõik ebaoluline – olgu siis valgusfoorid punased
kalendripäev punane või liigaasta
kaks kõi kolm aastakümmet või siis paar aastat enne õiget aega
on see kõik ebaoluline – olgu siis Jeesus kirikus või rahavahetajate kontoris

linn tõuseb metsana
mis läbistab ostukeskuste katused
linn jalutab juurtena
mis lõhestavad ülekäigurajad ja kõnniteed
mis tõstavad üles asfaldi, ronivad mööda valgusfoore
jooksevad teeserval
purevad varjendite isolatsioonimaterjale

linn lehkab kui kaltsupood loomaaias
linn hingab tuhastatud sünnitusmaju

jääb vaid rasv hääletussedelite kasti põhjas
ja valijanimekirjade kondid, et saata postkaarte
allesjäänud presidentidele ja nende kiiritamata lastelastele
sellal kui nad ostavad ruumi ja radioaktiivseid kaste
ühel esmaspäeva või teisipäeva hommikul
saadab linn allesjäänud imikud
kuu pääle naftaplatvormide alla kasvama ja kiikuma

vaid merepõhjas olevad pangakontod
ja aktsiabörsi järglased
jäävad
et osta endale ujumisbasseine, liuradasid ja sisseseade
bordelli jaoks Merkuuril

vaid püssirohi ja orderid jäävad
pärast näljaste droonide rünnakuid
tuhanded päädeta iidolite monumendid
miljardid Facebooki like’id ja prussakad
triipkoodide ja turvakaamerate
ühishauas
ainult metslilled jäävad
kasvavad androidide prügilas
ühel neljapäeval pärast lõunat

vastuvõtul linnavalitsuses
invaliidide parkimisplatsil
vabu tube kuulutava sildi all
parlamendihoone rõdul, linnavalitsuse koridorides
linnapää vannitoas

me kõik magame rahulikult nagu lapsed – nagu demograafiline pomm

rahavahetajate kontori turvaklaasitaga, ööklubide pissuaarides
kaablitehase konveieril
politseimaja ukselävel, kommunaalteenuste firma kontoreis
avalike tualettide äravoolutorudes, supermarketite järjekordades
kandikuil kohvikuis

haigla ratastoolides, ülikoolis punasel vaibal

Toponica hullumaja vastuvõtutoas,
postimaja ja elektrifirma renoveeritud lettidel
pagaritöökodade ahjudes ja riiuleil, haiglavoodeis
tuletõrjeautode taga ja garaažides
laenud ja varasalved
kohvimasina uste taga
magavad

kõige ilusamad putukad
töötud närilised
armunud skorpionid
verejanulised lambad
taltsad soed
röövlindude hordid
rahulikud nagu lapsed
////////////
ja sina mu kallis

sinust saab viimane eine pikkadele mustadele juustele
purpurses sametis
sa kõnnid oma kilomeetritepikkuse rüüga lainetes
läbi reklaamtahvleid neelava Maa
läbi roheluse, mis pureb asfalti ja kasvab kõrgemaks valgusfooridest

sa kõnnid läbi puhmaste ja vohangu
mis lõhub medikamentide neoonsildid
mis järavad tühja Bensedini
kummulipööratud kiirabiautos
sa peidad äravoolutorude
mehhaanikatööstuse hiiglaslikud võtmed
mis on puukoorde kasvanud

võtmed
Ambassadori hotellis kaljuserval

ometi, nagu kivist lõvid
vaprad, nagu suur ja haavatud süda
Jeesuse tagaotsitavate nimekirjas…

Ma joon vaid nendega, kes mind tappa tahavad
– luuletus Philipist

Goran Živković Gorki

on üks mees, kes elab
turu vastas õigusteaduskonnas

ta on 26 aastat vana, siniste silmade ja hullu välimusega
istub räpases vannis ning vaatab läbi
oma kriminaal-elumaja
esimese korruse taldrikuid

mõnikord kui ta neelab oma memuaare ja ma uitan linnas
tabab mind tung võtta takso
siis minna jooksuga, lasta korteri number 6 uksekella
ja kuradi tappa ta säälsamas
üürikorteri lävepakul
//////
uuhhhh
ma kujutan juba ette teda kukkumas
ja et kes iganes minu järel tuleb
astub tõenäoliselt tema vere sisse
kui see ta pääst mööda treppe minu poole voolab

sest koridorid on siin valgustamat
on ainult südaöö, mu verise parema käe kaja
ja naeratus ta purustatud näol
//////
ja võibolla tapan ma ta ka köögis
selles suurepärases suures köögis
kus aeg 50 aastat tagasi seiskus

kraanikauss on umbes, külmkapp tühi
kuid see köök on ometi
nagu kaader Bertolucci filmist

ei
mitte koridoris
ma tapan ta kindlasti siin ilusas köögis

(kas pole mitte tore surra Bertolucci filmis?)

on parem surra tema filmis
kui selles verises kodusõjas
näljaste, rumalate ja töötute vahel
/////////////

oot, mulle just koitis –
meile meeldivad ühed ja samad režissöörid
me oleme ühel nõul hää ja halva filmimuusika osas
ja me vihkame samu luuletajaid
siiralt
kui me jätkame kell 3 öösel üksteisele
helistamist
pudel ühes käes, kivi teises
silmad täis rusikaid, ausõna
kui me kaks või kolm südaööd üle elame
siis, mees, meist võivad isegi sõbrad saada
//////////

niisiis, mu sõber, mõtle hoolikalt
kui sa tühja kõhuga neid ridu loed, kaalutle
kellega koos tahad sa end täis juua
kui sul pole üldse joomistuju

sest Philip oskab
kell 3 öösel uksekella anda
tulla pudeliga
ja kiviga
ja õhtusöögi asemel hoopis säärase luuletusega

mõistab tulla ja anda sulle sädemeid
mida su sõpradel tavaliselt pole
///////
sest kui kõht krampi tõmbab, kui silmad on rusikaid täis
siis ma tõesti ei taha juua

turu vastas õigusteaduskonnas
ma joon vaid nendega, kes mind tappa tahavad

Marina
(ma mõtlen sulle iga kord kui väävlilõhna tunnen)

Goran Živković Gorki

roheline sügavik, su silmad
ja hallid hundid ulgumas iga pudeli põhjas
maksavad kuni õhtu lõpuni (kuni vajumiseni)
lihtsalt et sinuga üks sõit teha
(öö siin urus on kestnud kolm päeva)

lihtsalt et sinu kehaga üks sõit teha
miilidekaugusel ühe võõra voodis
(võõra, keda me kõik teame)
kes ei saa kunagi siia urkasse tulla
et vaadata kuidas sa nahkhiirte jaoks tasse pesed

et vaadata sind üle keemas ja kärkimas, samas naerates
silma pilgutades
(hambutuile, küürutajaile, eemaletõugatuile, lööduile…)
sellel kui sa räpase kaltsuga baariletti puhastad
ja pühid meie tuimad pilgud hallilt marmorilt

Marina, sa oled kohmakas, lapsik
ega oska pühkida naeratusi
lüüasaanud huntide nägudelt
metsikud ja ei kellelegi laulvad priisööjad
toovad keldrist uue kasti katkisi klaase

teised litad naeravad baaris koos minuga
ja lasevad oma näljastel pilkudel uppuda suitsu sisse
mida su kraanikaussi kustutatud sigarett ajab

///////////////

sa ütlesid, et ma olen sõnadega kitsi
(mis luuletaja see on, kes testamenti kirjutab?)
sa ütlesid, et ma pole kunagi sinu juures midagi kiitnud

ja ma pööran oma pää ventilatsiooniava poole
endal kodusõda pääs
seebiooperid ja komöödiad sinu omas
püssirohi sülje sees, kõuemürin mähistes
murtud ninast paiskub suits
läbi meeldiva vaikuse ja ebamugavuse

tõmme ja igatsus poole meetri kaugusel
klubi on avatud, räpane ja tühi
ma olen jällegi esimene klient
sa naeratad jälle

///////////

ja kui ma nüüd mõtlen
kuidas ma äärelinnas olin
ja kütsin katelt 55 kraadini
andsin nõnda sooja armastajate kortereile
ajasin koridorides ja parklais varje tagasi

kui ma mõtlen sinust
üksinda baaris istuma, juuksed värskelt punaseks värvitud
üksteise järel sigarette põletamas
tuimi pilke oma vettinud tikkudega kustutamas

kui kohmakalt peidad sa end oma tumedais päevis
käed kahvatud, hingus külm
hullumeelsuse päevad, mil vaatad peeglisse ja irvitad
järgmisele Bensedini täis hüäänile
kes sinu ellu tuleb

iga kord kui tunnen väävlilõhna, mõtlen sinule
tunnen vajadust taas pärast kaht aastat sigarette läita

võtta firmaauto, kolmandast vahetusest ära minna
kiiremini kui välk
kiiremini kui pea, mis baariletile langeb
õlle, brändi, tuha ja sotsiaalabi kleepjasse segusse
(kiiremini kui kiirabi, mida sa välja ei kutsunud)
////////////
siin on su neetud kompliment

Hääd-ööd-emotikon
14. mai 2016

Goran Živković Gorki

maskeeritud Vatikani kardinalideks
maskeeritud Taaveti täheks nutumüüri ääres

maskeeritud džihaadi-kamikazedeks
maskeeritud evangeeliumiks ja Halastaja Ingli poegadeks

maskeeritud aknapesijaiks
maalriteks
laotöölisteks
postiljonideks

26 vihast
ülemakstud
hambuni relvastatud programmiadministraatorit
tungisid eile
Facebooki pääkorterisse (Menlo Park, California)

tungisid sisse
eemaldasid ususümbolid
näitasid oma nägusid
ilma ühtegi lasku tegemata
võtsid pantvangi kõik
kes tol hetkel tööl olid
/////////////

selle asemel et nõuda raha
selle asemel, et vahetada pantvange
vangistatud kamraadide vastu

tulid 26 administraatorterroristi
lagedale nelja nõudmisega
mille firma juhatusele esitasid:

– et järgmisel kuul
oleks üle kogu maailma südaööst kella seitsmeni hommikul
(kohaliku aja järgi)
VESTLUSE funktsioon välja lülitatud

– et MEELDIB valik oleks jäädavalt kasutusest eemaldatud

– et ühelgi (ämbliku-) võrgukasutajal ei tohiks olla rohkem
kui 150 profiilipilti

– et ühelgi kasutajal
ei tohiks oma võltskontoga olla rohkem kui 3000 ühist sõpra
säälhulgas ka see temake, kellega ta “suhtes on”
///////////////////

pärast seitset päeva pikki ja pingelisi läbirääkimisi (Skype’i kaudu)
ametiühingu ja sotsiaalvõrgustiku
ja politsei ja armee vahel
kuulas USA kaitseminister Mark Zuckerberg
(kes oli sellal ametlikul visiidil
Hiina kosmosejaamas Valter 4)

ära kõigi snaiprite nõuanded
ja lükkas tagasi terroristide neli nõudmist

ja sestap oli ta vastutav

– tuha eest, mis täitis kõiki korruseid esimesest üheteistkümnendani

– kahe kolmandiku maailma perepiltide õhkulaskmise eest

– 26 süsteemiadministraatori surma eest

– ja üle 400 töötaja surma eest

14. mail 2016

(esimesed küberdemokraatlikud reformid
21. sajandil)

Linna testament ja hauakirjade varastajad
Goran Živković Gorki

mõned inimesed lihtsalt
ei tea oma surmapäeva

nad ei tea oma surmapäeva

nendega jagan nõuandeid
nendega jagan oma lõunat
me vaatame lakke
ei ütle pikka aega ühtegi sõna
//////////////

surmakuulutused töötajate registri brošüürides
sugulastetud surmakuulutused, kuupäevatud surmakuulutused
surmakuulutused vettinud värvifotodel
surmakuulutused lippudel pulmarongkäigu eesotsas
surmakuulutused, mis maksavad makse
surmakuulutused postkastides
surmakuulutused ukse all
surmakuulutused jakitaskuis
surmakuulutused pissuaarides

tätoveeringutega surmakuulutused
surmakuulutused, kes pidudel mulle silma teevad

kes tõstavad klaase
ja ütlevad tooste

kell neli hommikul

tulevad nad kuumalt mu kirjutusmasinast välja

kõik surnud tunnevad mind

(kõik surnud Niši linnas tunnevad mind)

Sicrecys
(kuu 25. päeval)

Goran Živković Gorki

lapsepõlve idioodid
vaenlased mu töökohast
tädid ja õed
kes muidu maha vaatasid

ekstüdruksõbrad kes varem mööda läksid
ja pääd minust ära pöörasid

mõlemal pool tänavat
tervitavad mind need halva õnne inimesed

sellal kui ma liputan saba
oma uues valges särgis ja lõhkistes teksades
150 eurot taskus

frustreeritud
„Seksi ja linna” raisakotkad
nädalavahetusepruudid
tänavakaubitsejad
Forma Ideale mööblikaubamaja mugavad hauad

täna pole ma ilmselt kellelegi võlgu
(niite su lifti peeglist)

kindla pääle neelan ma 12 tundi
su sisetelefoni nuppu
surnud
pool kuus hommikul
kindla pääle
avan ma Žitopeki pagariäri kaubiku uksed

pagen kahe leivapätsiga

Valge öö
(apokalüptilised unelaulud)

Goran Živković Gorki

kui ma pühapäeva õhtuti “Õnnelike inimeste” korduste vaatamise asemel
kraabin rüüstatud hullumaja lage

kui ma neelan õhtusöögiks lambipirni varju
või määrin leivale seda
mis on varvaste vahel
ootan, et Sinđelici väljaku piksed
mind vöökohast ülespoole lahti riietaks
et nad mööda läheks ja saaks pihta viieliikmelisele perele, kellel pole katust
////////////////

see on alati nii olnud
ma ärkan südaöiti
oma lemmikul katkisel pargipingil
seisan tunnikese nõutuna
siis tulen sulle kell pool kolm öösel järgi
kaasas mõned tühjad pakendid
ja filmifestivalilt saadud betoonpadjad

ma pigistan su kätt oma käes
ja raputan sind nagu viimast lonksu pudelist
suletud kioski ees
ja seitse päeva nädalas olla ruumis ilma õhuta, odavate aurudega
ilma naabriteta, ilma õhtuste uudisteta, litsid koridoris
rahata, puhkuseta, kontrollita, piletikonduktoriteta
seitse päeva ilma levi ja vastamata kõnedeta
vaid ventilaatori vihin
meresool katlas
ning läidetud pliit pimedas

seitse päeva
kuniks ärkame häirealarmi sireeni lakkamise pääle
“Parema elu” korduste pääle
ja “Õnnelike inimeste” korisevate häälte pääle

///////////////////

bestsellerid paiskuvad ringi
turvavööd, lamavad politseinikud
tuul lükkab tänavapesuautot edasi
lakub loteriipileteid
mida kanalisatsiooniava keeldub neelamast

ainult graffiti tõukleb liftis
sellal kui veetase kergitab keldrilukke
kaheksandal korrusel, kuulamas
avali aknad prõmmivad

kuupiletid langevad
ostukotid, pesulõksud ja portselannukud
lihakarnid pakuvad allahindlusi
mustade lindude laulude saatel
SNS’i parteipiletid
naeratavad plakatid, ristatud käed
supiköögikupongid
mustade lindude muusika saatel

10 päeva, 150 päeva, 550, 950 päeva uut pääministrit
mu lemmikul katkisel pingil
vaatamas äikest mäe taga

valge öö katkub riigitelevisiooni oksi
ja tolmu ja lehti suletud telejaama koridorides
(tõeline ilmateade alles algab)
/////////////////

oh, kuidas ma ihkan südaööd õhuta toas
apokalüptilisi unelaule

ohhh, siit nad tulevad, punased kui veri,
jõhkrad inglid, paganainglid
odav õlu, kange alkohol
odavad aurud taevalikes anumais
õhuta toas
mu kallis

19 nov.

Ž. Barišić. Kevad ei ole kommunist

Algselt ilmunud Müürilehes nr. 48.

Majandusteaduse probleemid on käkitegu –
minge vaid turule või laadale ja see saab selgeks.
Ma lähen kirikusse, sääl lasen hinge kehast valla
ja kõnelen Jeesusega.
Ta on täitsa cool tüüp ja ta ei muretse nende küsimuste/probleemide pärast.

Einstein oli keskkoolis läbikukkuja ja tekitas nõnda need probleemid,
ent isegi siis teadis ta, mis suunas see kõik peaks minema.
Hoonetes ma üldiselt ei kahtle, sest nende staatilisus rahustab mind,
täpselt nagu ka leopard ei mõtle ülemäära palju moraalist
ja see on okei, sest nõnda ei kaasne sellega segadusttekitavaid tagajärgi.

Ka hingedepäevas on mu jaoks teatavad kasud sees.
Et öelda lihtsalt – see on päev, mil mälestatakse neid surnuid,
kes kunagi meiega samu dilemmasid jagasid
ning kes on nüüd teispool ning teavad päris kindlasti enamat kui meie.
Sellest piisab, et neid hinnata.

Vein ja sigaretid tähistavad võimekust ja progressi.
Vesi voolab joana,
voolab rentslisse,
tilk tilga järel
tekitab lompe,
vooooooolaaaaab.

Need on need päevad, mil kurbus meis paisub.
Torm ja tuisk inspireerivad – nad huugavad,
huuu
huuuuuuu
hhhuuuuuuuuuu.

Siis mõtleme me kasvamisest.
Siis tärkab meis lapsepõlv ja me oleme üldplaanis rahulikud.

Probleemid tekivad sellest, et inimesed ei taha keskenduda,
vaid tormavad ringi ja mõtlevad, et see kiirustamine toob hingerahu.

Ma vaatan üha kasvavaid aedu ja neis õilmitsevaid lilli
ja aina lähemale jõuab kevad, mis ei vasta mitte kellegi küsimustele.

Kevad ei ole kommunist.
Kevad on mu vend ja me oleme poksiringis, sparrime.