23 veebr.

Julgust, rohkem julgust!

Algselt ilmunud Sirbis 23.02.2018.

Tegelikult ei ole me veel päris kindlad, mis (ja just „mis”, mitte „kes”, sest riik on lõppeks ikkagi ju „mis”) me oleme. Sada aastat võiks olla rohkem kui küll – vaadake või hõimlasi põhjas, kes samuti äsja oma sajandat sünnipäeva tähistasid –, ent kui pühitsetud leib 50 aastaks tabernaaklisse hoiule panna ja mitte ära tarvitada, siis on raske sellega hiljem samamoodi toimetada nagu varem. See ei tähenda kuidagi, et me oleksime pidetud või eksinud, küll aga ei ole me veel päriselt suutnud otsustada, mis me oleme.

Ükski riik ei ole saar (ehkki loomulikult on mõni saar riik), ükski rahvas – olgu etniline või riigirahvus – ei ela üksinduses. Meie pääle on ajalugu suurte tähtedega oma märkusi kirjutanud. Loomulikult on ta seda kõigiga teinud, aga seda enam peame õppima mõtestama, mis me oleme olnud ja mis meist võiks saada. Me otsime kõikjalt, kus võiksime olla, ning kõigist, kellega kohtume, seda, mida võiks olla ka meis – on seda siis või mitte. On see viljakas ja mõttekas tegevus, seda on raske öelda. Ainult seda julgen praegu väita, et eeskujude otsimisega ei tohiks ogaraks minna, sest kui tahta olla oma nägu, siis on selle esimene tingimus julgus seda ka teha. Need, kes omaenda näo maha salgavad, on kaotanud austuse iseenda vastu ning selle tagajärjel kaotavad selle ka teised. Täpselt nõndasamuti ei tohiks aga ogaraks minna enda irrutamisega, täieliku omanäolisuse poole pürgimisega, mis joonistab meie ümber tühjuse, mille keskel meie ainsaks vaatamisväärsuseks saame. Vähemasti iseendale, aga õigupoolest ju ainult iseendale, sest säärasel viisil toimetades möödub elu meist, ilma et me ise üldse mõistaks, et oleme tegelikult igasuguse erilisuse (võib-olla juba ammu) minetanud.

Mõlemat suundumust võib praegusel ajal ohtralt kohata. On neid, kes otsivad Eesti (ja sellega seoses sageli ka väikese tähega eesti, kuigi oleme rohkemat) ainulaadsust, väljendugu see siis puravikukummardamises või viimses reliikvias, milleks on Lembitu pääluu. On neid, kellele on kõrgeim väärtus hoopiski kogu muu maailma vedamises meie oma Eestisse, võimalikult jõulises rahvusvahelistumises, mis muudab ühtaegu kogu maailma sinimustvalgeks (sest iseenda tuuma võõrsilt otsides näeme me oma otsingupaiku ikka läbi enda värvilise filtri). Aga täpselt nii, nagu kogu ülejäänud maailm ei sisaldu ega peakski sisalduma meis, ei leia meid valdavast osast maailma paigust. Ja see ei ole halb. Aga see on valiku ja suhtumise küsimus. Maailmakülas elades, mida me teeme – sest hoolimata ajaloolistest ühiskondlikest ja poliitilistest traumadest oleme kenasti ühendunud üleilmsesse teabe-, kultuuri- ja majandusvõrku –, seisame aga silmitsi valikutega, milletaolisi pole iial varem kohanud. Need küsimused puudutavad suuresti just seda omanäolisust, millest juttu.

Liialdamata võib öelda, et üleilmastumine ühes selleni viinud (ja teisalt sellest põhjustatud) teabe- ja sidetehnoloogia ning massitranspordi arenguga ning majandussidemete enneolematu tihenemisega on tekitanud olukorra, kus meie (nagu kõik teisedki), väike Ida-Euroopa riik, oleme jäänud suure koljati, USA valitsetud ingliskeelse angloameerika kultuuriruumi mõjuvälja. Mõnikord öeldakse, et just säärane üleilmastumine, kokakoloniseerumine on möödapääsmatu. Kuulen sageli tänaval lapsi (põhjuseta) omavahel inglise keeles kõnelemas, kuulen teismelisi kasutamas kõnes enneolematult võõraid tarindeid. Hullem veel, tunnen väga teravat ja tugevat muutust inimeste mõtteviisis. Tunnen järsku katkestust olnu ja oleva vahel. Tunnen teatava alaväärsustunde levikutki (ah, mis meie siin …).

Maailm ei ole sinimustvalge ja sinimustvalge ei võrdu maailmaga. Hoolimata sellest, et keegi jämedama kirjapulgaga meie jutu pääle enda oma kirjutab, on meie tekst sääl all olemas ja seda ei tohiks unustada. Me peame õppima lugema nii ülekirjutust kui ka enda sõnu. Kärbseks seinal ei tohi me muutuda, sest kärbes saab üldiselt varem või hiljem kärbselapatsit tundma. Aga julgust ise olla ja olla ise oleks veidi rohkem vaja küll.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga