20 nov.

Raamatukogusid rünnatakse! Kordan, raamatukogusid rünnatakse

Algselt ilmunud Eesti Päevalehes 20.11.2019.

Meediasse jõudnud uudis („Ministeerium kärpis vanglatest raamatukogud”, Postimees 14.11) sellest, et justiitsministeerium on otsustanud detsembrist sulgeda vanglaraamatukogud, on üks säärastest, mis paneb esmalt nördima ning seejärel tekitab tõsiseid küsimusi Eesti õigus- ja vanglasüsteemi toimimisaluste kohta.

Vanglateenistuse andmeil on vangidega tehtava töö eesmärk taasühiskonnastamine. Lubatagu siinkohal tsiteerida vanglateenistuse kodulehte: „Igasuguse vangidega tehtava töö eesmärk on taasühiskonnastamine. Sellega tegeleb väiksemal või suuremal määral kogu vangla. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on aidata vangil säilitada ja luua olulisi ning positiivseid sotsiaalseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada toimetulekuvõimet ning mõjutada teda käituma õiguskuulekalt.” Lühidalt, tänapäeva Eesti vangla eesmärk ei ole ei karistamine ega isoleerimine, vaid sotsiaalne rehabilitatsioon, mille käigus saaks seaduse ja ühiskonnaga pahuksisse läinud kurjategijast täisväärtuslik ning enesega toime tulev sootsiumi liige.

Siinkohal mõjub iseäranis kummaliselt Tartu vangla juhtkonna seisukoht, et raamatukogud on „huvi- ja ajaviitetegevus”. Raamatukogud pole mitte ainult hädavajalikud õppetööks – õigus ja võimalus ka trellide taga haridust omandada on vangidel olemas –, neil on ka laiem funktsioon kultuuriteadliku ja -tundliku inimese kasvatamisel. Süstematiseeritud raamatukogu, kus töötavad erialaselt pädevad inimesed, kes oskavad lugemisvara soetada, korrastada ja soovijaile pakkuda, ei ole asendatav ühegi lugemisnurgakesega, olgu seal riiulis köiteid palju tahes.

Raamatu taandamine ajaviiteobjektiks devalveerib põhjalikult kirjanduse ja kirjavara rolli ühiskonnas. Ja muuseas, see kehtib ühtviisi nii vanglas kui ka vabaduses. Taasühiskonnastamine ei saa seisneda vaid puhtavereliste homo oeconomicus’te kasvatamises, kelle ainus eesmärk on elus hästi „toime tulla” ja seejuures heaolu nimel mitte ühiskonnaga uuesti pahuksisse sattuda. Just nagu me sotsialiseerime haridussüsteemi ning muude ühiskondlike institutsioonide kaudu lapsi ja noori, pakkudes neile peale elementaarsete toimetulekuoskuste ka kultuurilisi pädevusi, peame seda võimaldama ka neile täiskasvanuile, kes ei ole oma senise elu jooksul suutnud neid pädevusi omandada.

Nietzsche ja Aristoteles
Tõsi, on vange, kellel on tõsisema lektüüri (ja mõnel puhul kindlasti ka kergema ajaviitelektüüri) olemasolust ükskõik. Paraku ei suuda isegi kõige paremini toimiv süsteem kõiki päästa ja õigele teele suunata. See aga ei tähenda, et vanglaraamatukogud ähmase rahasäästmise eesmärgil neilt, kes neid tõesti kasutavad, ära tohiks võtta. 2018. aastal rääkis Tartu vangla raamatukoguhoidja Svea Onno ajalehele Sirp ka lugejate eelistustest („Uudiskirjandus läheb vanglas sooja saiana”, Sirp 4.5.2018), mainides seejuures, et venekeelsed vangid loevad muu hulgas Nietzschet ja Aristotelest.

Võiks küsida, kui palju on meil vabaduses neid, kes nende autorite teoseid vabatahtlikult kätte võtavad? Ja Tartu vangla raamatukogus valiku puudumise üle kurta ei saa, raamatuid on kümneid tuhandeid. Need kümned tuhanded raamatud jaotatakse nüüd aga laiali osakondadesse.

Kui suur on tõenäosus, et selles fondis veel mingisugune märkimisväärne kord säilib? Tõenäoliselt järgneb korratus ning olukorras, kus keegi raamatuil silma peal ei hoia, satub kirjavara ilmselt ka kadumis- ja hävimisohtu. See aga mõjutab otseselt just lugejaid, st seda osa vangidest, kes endiselt kirjavara au sees peavad – raamatuist vähem lugu pidavate vangide tegevusel on otsene negatiivne mõju neile, kes tõepoolest lugeda soovivad.

Olukord, kus kaotatakse ära arvepidamine, mis varem võimaldas jälgida seda, kelle käes raamatud on, ainult süvendab isikliku vastutuse puudumise tunnet. Ka see ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt just ülemäära meeldiv areng.

Laiem kui ellujäämisfunktsioon
Taasühiskonnastamisprotsess ei saa olla pelgalt teoreetiline. Ehkki vanglas on võimalik saada kooliharidust (mis raamatukogude kadudes küll teatava löögi saab) ja tekitada tööharjumust, on oluline, et kinnipeetavail säiliks võimalus harjuda ka muude argieluliste olukordadega ning omandada kogemusi ning teadmisi, millel on ka muud rakendust kui vaid ellujäämisfunktsiooni toetamine. Haridus (kitsamalt) ja haritus (laiemalt) on teadaolevalt kõige suurema mõjuga tegurid retsidiivse käitumise vähendamisel ning seda toetavat tegevust tuleb sestap soosida mitte ebamäärase „kultuursuse” arendamiseks, vaid otseselt ühiskonda turvalisemaks muutva tegevusena. Vanglaraamatukogusid peab sel põhjusel äärmiselt oluliseks ka UNESCO, mis on seda oma elukestva õppe instituudi (UNESCO UIL) kaudu rõhutanud (vt nt Lisa Krolak. Books behind bars: the transformative potential of prison libraries. UNESCO UIL 2019). Elukestev õpe, mida meil Eestiski sageli rõhutada armastatakse, eeldab aga vastavate võimaluste olemasolu.

Eelmisel sügisel võis ajalehtedest lugeda juhtumitest, kus kaotati klassikalised kooliraamatukogud (vt „Haapsalu põhikool tuleb raamatukoguta” Lääne Elu 16.10.2018 ja „Kirjandus pidi drooniehitajatele tee vabaks tegema. Pelgulinna gümnaasium suretab raamatukogu välja” EPL 8.10.2018). Maaraamatukogude sulgemine on omavalitsustes lakkamatult päevakorral. Nii nagu iga säärase valiku tulemusel kahaneb ühiskonna terviku enesekontrolli ja -analüüsi võime, on ka nüüdne otsus likvideerida vanglaraamatukogud kuritegelik selle sõna otseses mõttes. Selle kuritegelikkus seisneb ennekõike kinnipeetavailt isikliku arengu võimaluse võtmises. Selle kaudu muudetakse aga ühiskonda meie kõigi jaoks jällegi veidi vähem turvaliseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga