20 aug.

Luulõtusõq Loomingun, 8/2018



Om sõs mõtõt
kodotarõ ussõ iin istõn

om sõs mõtõt vargil kävvüq ku inemiseq sullõ kõik andvaq?
a käüdäs
om sõs mõtõt näide perrä uutaq ku nä suq mano tulõ-õi?
a oodõtas
om sõs mõtõt näid avitaq ku nä sinno är andvaq?
a avitadas

võtaq ütś ja viskaq tõist
inemiseq kõk ütemuudu ulliq
     

     
*

tulõ üü ja tuul puhk
     uulidsa päält ärq kõik seo massin-imeq
tulõ päiv ja vesi uht
     perve päält ärq kõik suq latsõlatsi nimeq

ja tulõ aig ku nõsõ kuu
ja lindsiug istus väredi takan
ja sõnajalast saa jälkiq puu
ja maq peräniq silmin maka

ja mõtsapini hoit
     musta päävä suun

06 mai

Päevikromaani hiilgus ja viletsus

Algselt ilmunud Müürilehes nr. 57.

Pille Õnnepalu „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”. Toimetanud Henrik Sova, kujundanud Brit Pavelson. Henrik, 2017. 175 lk.

Tagakaane tekst ütleb napisõnaliselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt: „Selles päevikromaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus.” Varem ilmunud arvustustest võib teada saada, et vähemasti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii ei pidanud fiktsiooni määra siiski piisavaks ning eemaldas töö võistluselt kui „isikliku päeviku”.[1] Ei saa mitte salata, et seda seisukohta on käesoleva teose puhul kerge jagada ning kiusatus seda ka teha on suur. Päevik nagu päevik ikka – on loetud sääraseid, on loetud teistsuguseid. Lihtne oleks asuda nüüd teose autori eluloolisele materjalile taandamise libedale teele, öelda, et päätegelane Õie ongi tegelikult Pille Õnnepalu ise, et Õie lapsed on Pille Õnnepalu enda lapsed ja et raamatus sageli esinev Õie tunnustatud kirjanikust vend Anton on teadagi kes. See kõik võib nii olla, aga tegelaste prototüübid (kui need tingimata üldse olemas on) võivad olla ka hoopis teised inimesed kui autor ja tema lähikondlased. Lugeja jaoks on suuresti otsustamise küsimus, kas raamatut hakatakse või ei hakata purema eeldusega, et see on autobiograafiline, ning seejuures pole isegi oluline, mida tagakaas ütleb – fiktsiooni ja reaalsuse segamine võib toimuda ju ka kellestki teisest kirjutades.

Elu ja/või lugu(?)
Võiks ju ka küsida, et mis vahet sääl õigupoolest üldse on. Asuks ometigi kord raamatu enda kallale ja vaataks, millest juttu tehakse. Milleks see totter spekulatsioon autori kavatsuste üle? Kas mitte tekst ise ei ütle lugejale kõik, mida tol tarvis teada? Ehkki esmapilgul võiks need küsimused ju tunduda isegi õigustatud – kuigi mõnevõrra pessimistlikud –, on lood siiski keerulisemad. Nii-öelda „päriselt ilukirjandusliku” teose puhul, milles pruugib ju kahtlemata samuti mittefiktsiooni sisalduda, jääb autorile vabadus ja võimalus seda salata ning lugejale vabadus võimalikust biograafilisest materjalist mitte välja teha. Kui juttu on aga teosest, mis ütleb ausalt välja, et säärane sisu on olemas, ei saa seda kõrvale jätta. Kirjatöö pole autorist mitte kunagi päriselt lahutatud, ent mõnel puhul siiski rohkem kui teisel, ning säärased elulookirjutuse ning ilukirjanduse piirimail kõõluvad teosed on just need, mille puhul tekib küsimus sellest lahutatuse määrast.

Säärane segunemine, omalaadne žanride – päevik ja romaan – sünkretism on tegelikult muidugi väärtus omaette. Ehkki päevikromaan on vägagi konkreetne žanr ning ilukirjanduslike, st väljamõeldud, päevikute hulk on lõputu, on raske omaeluloolist, ent täiendavalt väljamõeldud sisuga immutatud päevaraamatut puhta fiktsiooniga ühte patta panna. Seega on tegemist millegagi, mida võiks nimetada kohmakalt „autobiograafiliste sugemetega kunstpäevikuks”, aga Pille Õnnepalu teose puhul siiski pigem lihtsalt „autori fiktsionaliseeritud päevaraamatuks”, mis pole tegelikult ju midagi ennekuulmatut.

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015,” ütleb avalause, ent see pole siiski Pille Õnnepalu päevik – päevikukirjutaja, raamatus esinev „mina”, on ikkagi Õie, ükskõik kui palju tal ka kirjanikuga ühist poleks. Seega, kuitahes autobiograafiline „rääkimine vaikimine nutmine” ka poleks (sest kriitik eeldab siinkohal, et autobiograafiline see teos siiski on), on Õnnepalu otsustanud fiktsionaliseerida ka iseenda ning oma lähedased.

Miks kõik pole nii, nagu näib – isegi kui on?
Olgu vastus küsimusele fiktsiooni ja elu vahekorrast milline tahes, tõsiasi on ikkagi, et isegi kui raamatus väljamõeldist üldse poleks, muudab juba see, et autor iseend ja oma lähikondlasi (valdavalt) varjunimede all kujutab, teose enamaks kui päevik. Pole muidugi ennekuulmatu, et päevikukirjutuses inimeste identiteete varjatakse, ent Pille Õnnepalu teose puhul on siiski selge, et sääl ajavad oma asju tegelased, mitte pärisinimesed. Miks nõnda? Aga seepärast, et kuigi päevikud – nii-öelda „päris” päevikud – annavad sageli kirjutaja elust üpriski esindusliku pildi, on „rääkimine vaikimine nutmine” kirjutatud nõnda, et sellest leiab veidi liialt palju „lugu”. Ja see tekitabki teatava katkestuse tekstis kirjeldatu ja reaalsuse vahel, muutes raamatu hariliku päeviku asemel ilukirjanduslikuks teoseks. Kas selles on põhiroll autori sageli tundleval (mitte tingimata halvas mõttes), kohati isegi liialdusteni küündival väljenduslaadil, mis sünnitab paiguti järske, väga tugevaid tundeid näitavaid katkeid (iseäranis seoses teoses figureeriva fundamentalistlike kalduvustega Direktoriga)? Võimalik. Sedasama väljenduslaadi ja tundlemist (tingimata halvas mõttes) on teose retseptsioonis ka juba esile tõstetud, seejuures äärmiselt hüperboolses, omakorda paroodiani ulatuvas (ja seda ka ilmselgelt taotlevas) arvustuses.[2]

Kui proovida lühidalt sedastada, miks see raamat pole see, millena näib, paradoksaalsel kombel seda samas siiski olles, tuleb lihtsalt öelda, et tegemist tundub olevat teatud mõttes lahterdamatu teosega. See pole klassikaline päeviku vormis ilukirjandusteos à la J.-P. Sartre’i „Iiveldus”. Tegemist on autori päevikuga, mis teatud mõttes salgab päevikuks olemist ning püüab seda ilukirjandusliku-kunstilise superstraadiga varjata.

Hiilgus ja/või viletsus(?)
„rääkimise vaikimise nutmise” hiilgus seisnebki ennekõike selles, et kui lugeja üritab teost tükkideks võtta, jääb ta ilmselt pika ninaga (kui just autorit väga hästi ei tunne), sest väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused on sulanud enam-vähem harmoonilisse tervikusse. Mõningased konarused, mis ette tulevad, ent mille eraldi väljatoomine siinkohal kellelegi midagi märkimisväärselt juurde ei annaks, ei riku üldplaani. Selle teose puhul on tegu hää näitega viimasel ajal laialt levinud omaeluloolisest kirjutusest. Siinsamas peitub aga ka pikaealine viletsus, mis pole muidugi sugugi sellele raamatule ainuomane, ent millest ei või mööda vaadata. Säärast raamatut on lugejal väga lihtne käsitleda dokumentaalse tekstina, isegi täie teadmise juures, et see seda pole – kiusatus on suur ja kiusatusele järeleandmine ahvatlev. Igaühele siiski oma, kätt ei saa kellelegi ette panna, ent just lugemise viisist oleneb selle teose puhul nii mõndagi.

[1] Peegel, M. 2018. Õie pole üksi. – Looming, nr 2.
[2] Vt Soolo, E. 2018. kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu. – Sirp, 02.03.

20 apr.

Hästi õnnestunud kunstiprojekt

Algselt ilmunud Loomingus 4/2018.

Kelly Turk, „Rakenduslik teoloog”. Vihmakass ja kakerdaja, 2017. 76 lk.

See on üks ilmselt taotluslikult ajakirjamõõtu raamat, millest valdava osa (38 lehekülge) moodustavad fotod ning millest leiab 36 luuletust, neist suur osa on omakorda aga pigem hüüatused (nt. „arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime / arhitekt pidi olema pime”, lk 62[1] või „muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks / muudab kõik ühesugusteks betooni vahel hulkujateks”, lk 53), mida paar korda korratakse. Ausalt öeldes tekitab kõnealune köide juba esmapilgul ning esimesel pääliskaudsel lehitsemisel sarnaseid emotsioone (ja ilmselgelt mingil põhjusel ka assotsiatsiooni) nagu mõned aastat tagasi ;paranoia kirjastuse üllitisena „ilmuma hakanud” ajakiri Neoonmust – tegemist on, suisa peab olema, teisiti ometi ei saa, väljaandega, mille eesmärk on puhtakujuline kultuurisegamine (culture jamming) ning ei muud.

Kelly Turgi ultrakaasaegsed luuletused, mis pole sageli muud, kui õige mitmele reale hakitud jutukesed (keskmise värsi, kui võib nii väljenduda, pikkus selles kogus tundub silma järgi olevat umbes kaks-kolm sõna, kuigi leiab ka teksti, mis on sõnakaupa ridadeks löödud), on eesti uuemat luulet tundvale lugejale juba tuttavad. Et tänapäeval käsitletakse luulena seda, mida autor luuleks on nimetanud, tuleb selleks pidada ka Kelly Turgi tekste, mis oleksid sageli oluliselt mõjusamad, kui need oleks vormistatud laastude või miniatuuridena (ja mõned plokktekstidena esitatud killukesed ka nii toimivad). Aga võibolla on säärane vormistuski taotluslik. Järjekordne irdsamm, mille eesmärgiks on piire ületada, norme eirata. Turgi luule on sisult pääasjalikult rolliluule, kust leiame ohtralt groteski, sekka ka argipäevaoleskelu ning n-ö filosoofilisi mõtlusi. Viimased on pääasjalikult feminismi ja naiseks olemise teemadel (nt. „kui sa oled naiseks / kahjuks sündinud / siis tea / et kui sa midagi nupukat ütled / siis see tekitab rohkem / furoori / sest sa oled fucking naine”, lk 37) ning on kiiduväärne, et neid käsitletakse. Paraku on vähe tolku olulise teema poolsöödamatusse vormi valamisest, sest vorm, iseäranis väga intensiivne vorm, mida tükeldatud, igasuguse rütmi ja kandvuse minetanud read on, juhib paraku tähelepanu sisult suures osas kõrvale. Elame üha enam maailmas, kus meedium ongi sõnum ja sestap on vaja hoolikalt kaaluda, kuidas oma tööd serveerida.

Aga teeme nüüd kannapöörde. Võibolla on säärane serveering täiesti taotluslik. Võibolla ongi eesmärgiks sõnumit just meediumi kaudu esitada. Peaks nõnda olema siis on Turk ja co (sest raamatu, iseäranis säärase, juures on fotograafi ja kujunda roll ju päratu) oma ettevõtmisega täiesti geniaalselt hakkama saanud. Turk on mängija, kes ei piiride ületamise ees kõhklema ei löö, eriti kui see on vajalik järjekordse rolli väljamängimiseks või poosi võtmiseks. Selle eest tuleb teda kahtlemata kiita. Niivõrd intensiivset rolliluulet kohtab eesti kirjanduses harva, kohati tahaks seda isegi hälbekirjanduseks pidada, aga samas vist ei anna mõõtu siiski välja. Olukorda lisab veelgi vürsti – ning annab Turgi tekstidele veel ühe lisamõõtme – asjaolu, et tegelikult saab lugeja, kes just väga eluvõõras ei ole, aru, et stsenaariumid, mida Turk oma luuletustes läbi mängib, on sageli üpriski realistlikud. Need tõepoolest jutustavad lugusid, mis võiks juhtuda paljudega, et mitte öelda igaühega.

Aga ometi. Ehkki sellistest asjadest justkui ei tohiks end häirida lasta, muudab „Rakendusliku teoloogi” visuaalne (ja küljenduslik) lahendus selle raamatu mõnevõrra naeruväärseks ega luba seda mingil põhjusel päris tõsiselt võtta. Kui, siis eksperimentaalkirjandusena, aga miski ütleb, et pigem siiski mitte. Eksperimentaalkirjanduse üheks tunnuseks võiks olla taotlus eksperimentaalne olla, kõnealuses teoses seda aga ei paista. Suurim probleem ei ole siiski mitte välimus vaid kurb tõsiasi, et tekstid kaovad pärast lugemist unustusse, meelde jäävad vaid noodsamad hüüatused („nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse / nagu keegi laseks elektrit pärakusse, lk 44) ja see ei ole hää. Asi polegi niivõrd selles, et tekstid kuidagi iseenesest halvad oleksid – usun näiteks, et elavas esituses võiksid need kõlada päris värskelt ja kaasa elama utsitavalt. Aga raamatus ei kõneta, no kohe üldse mitte. Sellisel kujul kohe kindlasti mitte. Need lihtsalt hajuvad pääs, algus läheb kaotsi juba lõpupoolt lugedes ning lehe pööramise ajaks on äsja loetud luuletus ilmsesti juba ununenud.

Seega mis see siis on, kui see otseselt eksperimentaalne ei ole, aga samas klassikalise luulekogu kujulisse raami ei mahu? Mitte et kõik peaks sinna üldse mahtuma, aga kui tahta teha luulekogu ja seejärel anda välja trükis, kus absoluutselt kõik muu niivõrd intensiivselt luulest üle sõidab siis võtab paraku õlgu kehitama küll. Peaks see nüüd tõepoolest olema lihtsalt culture jamming, siis tuleb nentida, et Turk teeb seda suisa imeliselt hästi, ehkki paraku tiksub kuklas mõte, et kas seda siiski on vaja üldse teha, sest isegi kultuurisegamise eesmärgiks on sageli mingi kestva sõnumi edastamine. Ei tahaks kõlada mingi vinguva vanameelsena (ehkki tõenäoliselt paljude jaoks juba mitu lõiku tagasi nii läks), ent kui luuleraamatu läbilugemisel on enam-vähem ainsaks emotsiooniks, et oli paras rock’n’roll, kunstiliste fotodega ja puha, aga tekstidest jäid meelde vaid lühikesed ja sageli provotseerivad hüüatused („tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen kui jeesus kristuse pruut türa ees, lk 73) siis tahaks kogu seda ettevõtmist luulekogu asemel pigem performance-etenduseks nimetada.

Et raamat ei saa aga (vist) performance olla, ei oskagi muud teha, kui õlgu kehitada ja öelda, et tõesti, hästi õnnestunud kunstiprojekt. Kelly Turgi luuletused on alati tundunud pigem esitusluule materjalina kui millegina, mida raamatust lugeda, ent see selleks. Autoril on vaba voli oma tekstidega toimetada nii nagu tema äranägemine ja südametunnistus seda ette näevad. Paraku ei saa ka kriitik mitte vaiki olla, kui valitud lahendus silma ja hinge kraabib, mistap jääb üle vaid soovitada järgmisel korral pisut vähem ekstravagantselt toimetada. Võibolla pääsevad siis ka luuletused, mis võiks ju ometigi ühe luulekogu keskmes olla, paremini mõjule.

[1] Raamatus puuduvad tegelikult leheküljenumbrid, mistap võib siinses kirjatöös mõnel puhul nende osas ette tulla ka eksimusi.

23 veebr.

Julgust, rohkem julgust!

Algselt ilmunud Sirbis 23.02.2018.

Tegelikult ei ole me veel päris kindlad, mis (ja just „mis”, mitte „kes”, sest riik on lõppeks ikkagi ju „mis”) me oleme. Sada aastat võiks olla rohkem kui küll – vaadake või hõimlasi põhjas, kes samuti äsja oma sajandat sünnipäeva tähistasid –, ent kui pühitsetud leib 50 aastaks tabernaaklisse hoiule panna ja mitte ära tarvitada, siis on raske sellega hiljem samamoodi toimetada nagu varem. See ei tähenda kuidagi, et me oleksime pidetud või eksinud, küll aga ei ole me veel päriselt suutnud otsustada, mis me oleme.

Ükski riik ei ole saar (ehkki loomulikult on mõni saar riik), ükski rahvas – olgu etniline või riigirahvus – ei ela üksinduses. Meie pääle on ajalugu suurte tähtedega oma märkusi kirjutanud. Loomulikult on ta seda kõigiga teinud, aga seda enam peame õppima mõtestama, mis me oleme olnud ja mis meist võiks saada. Me otsime kõikjalt, kus võiksime olla, ning kõigist, kellega kohtume, seda, mida võiks olla ka meis – on seda siis või mitte. On see viljakas ja mõttekas tegevus, seda on raske öelda. Ainult seda julgen praegu väita, et eeskujude otsimisega ei tohiks ogaraks minna, sest kui tahta olla oma nägu, siis on selle esimene tingimus julgus seda ka teha. Need, kes omaenda näo maha salgavad, on kaotanud austuse iseenda vastu ning selle tagajärjel kaotavad selle ka teised. Täpselt nõndasamuti ei tohiks aga ogaraks minna enda irrutamisega, täieliku omanäolisuse poole pürgimisega, mis joonistab meie ümber tühjuse, mille keskel meie ainsaks vaatamisväärsuseks saame. Vähemasti iseendale, aga õigupoolest ju ainult iseendale, sest säärasel viisil toimetades möödub elu meist, ilma et me ise üldse mõistaks, et oleme tegelikult igasuguse erilisuse (võib-olla juba ammu) minetanud.

Mõlemat suundumust võib praegusel ajal ohtralt kohata. On neid, kes otsivad Eesti (ja sellega seoses sageli ka väikese tähega eesti, kuigi oleme rohkemat) ainulaadsust, väljendugu see siis puravikukummardamises või viimses reliikvias, milleks on Lembitu pääluu. On neid, kellele on kõrgeim väärtus hoopiski kogu muu maailma vedamises meie oma Eestisse, võimalikult jõulises rahvusvahelistumises, mis muudab ühtaegu kogu maailma sinimustvalgeks (sest iseenda tuuma võõrsilt otsides näeme me oma otsingupaiku ikka läbi enda värvilise filtri). Aga täpselt nii, nagu kogu ülejäänud maailm ei sisaldu ega peakski sisalduma meis, ei leia meid valdavast osast maailma paigust. Ja see ei ole halb. Aga see on valiku ja suhtumise küsimus. Maailmakülas elades, mida me teeme – sest hoolimata ajaloolistest ühiskondlikest ja poliitilistest traumadest oleme kenasti ühendunud üleilmsesse teabe-, kultuuri- ja majandusvõrku –, seisame aga silmitsi valikutega, milletaolisi pole iial varem kohanud. Need küsimused puudutavad suuresti just seda omanäolisust, millest juttu.

Liialdamata võib öelda, et üleilmastumine ühes selleni viinud (ja teisalt sellest põhjustatud) teabe- ja sidetehnoloogia ning massitranspordi arenguga ning majandussidemete enneolematu tihenemisega on tekitanud olukorra, kus meie (nagu kõik teisedki), väike Ida-Euroopa riik, oleme jäänud suure koljati, USA valitsetud ingliskeelse angloameerika kultuuriruumi mõjuvälja. Mõnikord öeldakse, et just säärane üleilmastumine, kokakoloniseerumine on möödapääsmatu. Kuulen sageli tänaval lapsi (põhjuseta) omavahel inglise keeles kõnelemas, kuulen teismelisi kasutamas kõnes enneolematult võõraid tarindeid. Hullem veel, tunnen väga teravat ja tugevat muutust inimeste mõtteviisis. Tunnen järsku katkestust olnu ja oleva vahel. Tunnen teatava alaväärsustunde levikutki (ah, mis meie siin …).

Maailm ei ole sinimustvalge ja sinimustvalge ei võrdu maailmaga. Hoolimata sellest, et keegi jämedama kirjapulgaga meie jutu pääle enda oma kirjutab, on meie tekst sääl all olemas ja seda ei tohiks unustada. Me peame õppima lugema nii ülekirjutust kui ka enda sõnu. Kärbseks seinal ei tohi me muutuda, sest kärbes saab üldiselt varem või hiljem kärbselapatsit tundma. Aga julgust ise olla ja olla ise oleks veidi rohkem vaja küll.

03 veebr.

Üle-võlli-Borges

Algselt ilmunud Sirbis 3.02.2018.

Jorge Luis Borges, „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu”. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Asko Künnap. Loomingu Raamatukogu 2017, nr 23–24. 112 lk.

Mitte ühelgi kirjandushuvilisel ei ole ilmselt kahtlust, et Jorge Luis Borgese lood, mis ei ole sageli muud kui peidetud tähendusi täis tuubitud labürindid (mis muidugi ei tähenda, et see on ainus, mis nad on), on igati lugemisväärsed. Borges on kirjanikuna üldtunnustatud, see on möödapääsmatu tõsiasi. Kõik sildid, mida Jorge Luis Borgesele külge riputada võiks, jäävad selle varju, et ta on Jorge Luis Borges. Nimi räägib juba iseenda eest, nagu teatava tunnustuseni jõudnud autoritega sageli juhtub. Eesti lugejale on Borges tuttav nii oma ilukirjandusliku kui ka esseeloominguga, ometi on tõsi, et eesti keelde vahendatu on siiski vaid killuke kirjaniku mahukast koguloomest.

Ehkki siinkohal tuleb juttu teha kahest jutukogust, originaalis 1975. aastal ilmunud „Liivaraamatust“ ning kaheksa aastat hilisemast „Shakespeare’i mälust“, muudab asjaolu, et nad ühte köitesse on koondatud, eristamise kohati keeruliseks. See ei tähenda, et ühised kaaned teoseid tingimata mõtteliselt kokku peaks sulatama. Kahtlemata on võimalik vihiku kaht osa eraldi vaadelda, ent praegusel juhul on läinud nii nagu on – ennekõike seetõttu, et hilise Borgese tekstid on mõlemas kogus jõudnud täiusliku borgeslikkuseni, mida on küll raske iseloomustada, ent mis on varem Borgest lugenule kergesti äratuntav. Võtmesõnad, mida Borgese juttudest kõneldes harilikult pruugitakse, on ikka labürindid, sümbolid, mõistatused, kõneldakse reaalsuse eitamisest, painutamisest ja moonutamisest, salapärasusest, unenäolisusest jne. See kõik vastab tõele ning on kehtiv ka „Liivaraamatu” ja „Shakespeare’i mälu” puhul. Ainult et …

„… avaldasin selle varjunime all Madridis. Räägiti kohmakast Borgese-jäljendajast, kelle puuduseks oli tõsiasi, et ta ei ole Borges ja ometi kordab tema vormivõtteid“ (lk 88).

See tsitaat ei ole ülestunnistus ega autori iseloomustus oma tööle, vähemalt mitte otsesõnu. Tegemist on lausekatkega „Shakespeare’i mälu“ esimesest jutust, mis kannab pealkirja „25. august 1983“. Küll aga võtab see üpriski hästi kokku nii „Liivaraamatu“ kui ka „Shakespeare’i mälu“, mis mõlemad näivad esindavat elusügisesse või suisa -talve jõudnud Borgese („Liivaraamatu“ ilmumise ajaks oli tal aastaid turjal juba 75 või 76, „Shakespeare’i mälu“ ajaks juba üle 80) kõige täiuslikumalt borgeslikku väljendust. Pessimistlikumalt meeles­tatud lugeja võib seda tõdemust väljendada ka teise samalt leheküljelt leitava tsitaadiga: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

Niivõrd negatiivselt pole siiski põhjust meelestatud olla. Ehkki Borgesest on iseenda jünger tõesti saanud, oleks ilmne ülekohus seda ebaintelligentseks nimetada. Milles aga väljendub see „täiuslik borgeslikkus“? Autor oleks vaatluse alla tulnud juttudes ilmselt ilma kahtluseta äratuntav ka siis, kui sealt oleks kõrvaldatud igasugused viited Borgesele endale. Neid viimaseid on aga mitmes loos: lisaks juba nimetatud palale kirjutab Borges iseendast ka näiteks loos „Teisik“. Seal kohtub kirjanik läbi aja ja ruumi oma teisikuga. Loo kokkuvõtteks kirjutab ta: „Kohtumine oli tõeline, aga teine vestles minuga unes ja seepärast õnnestus tal mind unustada; mina vestlesin temaga ärkvel olles ja see mälestus piinab mind siiani“ (lk 13). Nendes juttudes kohtub ka lugeja Borgesega kuidagi unenäoliselt. Mull, mis lugeja ümber tekib, omandab värvingu, mis on äratuntavalt ja ainuomaselt borgeslik, aga ei muud. Vana pime mees, kelle töödest on kadunud teatav pingestav nüansseeritus, mida on ohtralt tema noorema ea tekstides, kohtub lugejaga, manab tema ette juba tuttava maailma, aga ei muud. Millestki jääb justkui puudu, midagi igatseks justkui veel. Täiuslik borgeslikkus on see, kui kirjanik mängib ennekõike vanade, tuttavate, üha korduvate teemadega.

Labaselt öeldes mõjuvad „Liivaraamatu“ ja „Shakespeare’i mälu“ jutud, nagu keegi üritaks Borgest jäljendada, haarates tema töödest kilde ja motiive, mida on peetud talle iseloomulikuks. Olukorra muudab kentsakaks ja keerulisekski tõsiasi, et see keegi on Borges ise. Tekstid on maagilise realismi esiisa (või eelkäija – selles osas ei olda siiski päriselt ühel nõul) käekirjast ja stiilist niivõrd tugevalt värvitud, et tema loominguga tuttavail ei tohiks tekkida küsimust, kelle tekstiga (või vähemalt järeleaimamisega) tegu on. Seega seisab lugeja silmitsi olukorraga, kus Borges kirjutab, aga mitte nii, nagu ta tavaliselt kirjutab (ehkki loomulikult ka seda, puudub vaid uudsusenõks), vaid nii nagu võiks oodata, et ta kirjutab. Tulemuseks on üle-võlli-Borges, mis on ühest küljest muidugi pettumus ja tekitab teatavat nõutust, teisalt mõjub lohutavalt tuttavlikult. Oleks tegemist mõne teise kirjanikuga, võiks see mõjuda eneseparoodiana. Borges sellest pääseb, osalt tänu oma reputatsioonile, osalt kirjanikumeisterlikkusele.

Kõhklust, kas raamatut maksab edasi lugeda või üldse kätte võtta, ei tohiks tekkida. Lugemisele kuluvast ajast kahju ei hakka, aeg möödub kvaliteetkirjanduse seltsis. Hoolimata mõningasest vaesusest võrreldes Borgese varasemate ja tuntumate töödega kvaliteetkirjandus antud vihikuke ju siiski on. Võib-olla oleks mõttekam olnud vahendada mõni muu tekstivalik. Proosaga ei ole praegu vahest kiiret, esinduslik valik on juba eesti keeles olemas (mis muidugi ei tähenda, et sellest aitaks). Küll aga laiub valge laik näiteks Borgese luuletuste kohal ning samuti võiks huvi pakkuda täiendav sissevaade tema esseistikasse – sellest tõuseks kasu mitte ainult Borgese, vaid kogu Ladina-Ameerika kirjanduse mõistmise seisukohalt.