12 nov.

Andrej Tomažini luulet

Näidati 2017. aasta Hullunud Tartu festival päältvaatajate jaoks seinale. Muist ilmunud ka trükis.

VI
Alejandra Pizarnikule

Ta tuleb pärast ümarana tagasi,
tuleb ketasteks lõigutult. Jääb vaid
teeehituspuru Gruusia ehitusplatsidelt, ärarebitud
taldadega – paljajalu – astub ta
suudluste kolmnurga alla ja
ripsmeotstega viskab ta
vanad õunad sõnnikusse. Sellel
pole kukki, pole sõnnikuharke, pole
kummisaapaid, mis nüüd
on keset aeda, teisel pool
seisab paks kokanaine (kelle?),
kinninööbitult, koogike käes,
nagu ootaks teda, isegi ta paksust,
ketasteks lõigutud, sääb ta
kõrvuti laudaehituseks langetatud kuuskedega.

VIII
Paulo Leminskile

Võibolla tuleb kord aeg, mil
lõngakerasuse lähenemist ei näita
enam higi voolamine, mil
küünemust ei jää enam
kirjandusajakirjade servade külge, mil
silmamuna puutumine päästab valla
selle enesehävituse ja mitte midagi muud.
Ma ei vaata seda kui mingit saavutamatut
iha, taevase kuningriigi lubadust maa pääl.
Sõrmeliigutused jäävad sõrmeliigutusteks.
Kiirabiautod sõidavad käsu pääle.
Väljadel näeb psoriaasi algust.
Mõnikord on küll sellest, kui lasta kitsedel
mökitada, hoida valget kätt pruunis pihus. On
hää, et ma ei kasutanud jälle sõna „kõik”,
sest siis hüütaks „aufbiks!” ja upputaks naeru.

XIII
Asmus Trautschile

Kes kardab, et kukub üle ääre
veniva teksti udusse, ärgu muretsegu.
Hirm on väljamõeldis. Nimi on märgitud
tollele mäele, mis pole sinust kaugel. Nüristunud
kudumisvarras, nimedest kleepuv, venib üle näo,
see pöörleb mururibal ümber haokuhja.
Aison lapsik surm ei lahendanud
sõnu. Laota sõnad laiali. Need
korduvad?
Maali parem üks
segadushetk, kitsed, kes keelavad
sümptomaatilist ülistuslaulu,
kitselikku Eindeutigkeiti.
Räägi Aisoni lastega
selgelt, verb pannakse subjekti järele,
lapsikustamine suu viimsel piiril.

XV
Aleš Mendiževecile

Sa oled saja-aastane, andesta sõnad ja
sa vajud solgikraavi. Inimesed kukkusid
mõnikord veelgi haisvamatesse aukudesse,
sada aastat, aga ikka ainult futurum
exactum, nagu see polekski vaid pelgalt
järjestikused laused, nagu see polekski pelgalt
väike vile linnamüra taustal.
[…]
Külmunud maks sulab puhates,
ebapiisavus,
projektsiooni
ebamõistlikkus
ennemineviku
jõhkra
sauaga.

IV

Hei! Väike postijaama tall
karjub ja poolekslõigatud
kari laskub tammi suunas.

VIII

Jova konja za Kosovo sprema,
ljube mu se okol konja vije,
konja grli a Jovu si ljubi:
“K’d češ, Jovo, od Kosovo dojdeš?”
– “Gledaj, ljubo, nebu u oblake:
k’d se rodi slnce od zapada,
tega ču ti od Kosovo dojdem!”

(serbia rahvalaul)

Kes on kõik need inimesed,
need, kellele ei saa
sõrmega osutada
vaid ainult paberiga?

Kes? (Aga see küsimus ei
ole hale hüüatus, vaid siiski
küsimus, ontoloogiliselt puutumata,
vormiliselt kärbitud igast servast,
igast praost, kärbitud killud ja augud.)

Aga tema, kes sõnu ütleb,
ka usub neisse.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukke.
Nagu laps, kes näeb pimedas kapil punaseid sulgi.
Nagu laps, kes näeb pimedas kukuvat kella.

Pilvedest saab taas vihm,
vihmast saavad taas pilved.
Hobune ratsutab ratsanikul,
ratsanik ratsutab hobusel.

Iroonia pole ainus,
mis ilmakaari pöörab.

X

Elle rize: – »Porque boso nam
guarday
rinheyro que boso bebee?«
Jeju, jeju! moladeyro
‘sa riabo aquella home!
Quando a mi morê da fome
naunca busucay sua rinheyro.

(Gil Vicente: O clérigo da Beyra)

Almustejagaja!
Astu väljakule,
tee selle serval külili piruett
nii et näpistad pragunenud
limaskestad katki.

Almustejagaja!
Kes sa väljakul rebid
pabereid töötute lasteajaõpetaja
numbritega.

Milliselt keksuruudult
saad hüpata
n-indikeks löödud linnuparve?
Kus n pole pelgalt almusejagaja funktsioon
ega tema töö olemasolu vabandus
või oma olemasolu loomise tootmistingimused ajaloos,
ega ka tema lombakus
vaid veel hüppamata hüpe.

Kes küsiks linnuparvelt,
kas kündmise suund on muutunud?

(Keele vähemuslikkus on)
Agamemnoni mask –
aga see, et mask pole tema oma,
teeb selle tema omaks.

XI

Liigne nahk Patrick Cowley kehal
sunnib mind metallaiast kinni hoidma.

(„Siledaid pindu peaks nii kaua
suurendama, et neis tekiks
ruumi.” Kes võtab valgusega
poti mu õlgade tagant?)

Lapse tulevik on midagi muud.

Sa oled minu, Patrick. Ei miskit vähem kui
poolitatud kätega laps, milles ööliblikad
sosistavad jakobiinidest timukate karjeid.

(Kes neile maksis? Ja kes maksis
mulle, et ma hõõruks neid nagu soola
verisesse pihku?)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga