12 nov.

Nataša Velikonja. Jutuvestja

Luuletuse tõlge sõidab Bussiluule projekti raames ringi Tartu linnaliinibusside akendel.

talle sobib, kui linnas pole üldse inimesi, kui saab jalutada üksinda öises linnas, jalutada vähimagi aimduseta, kuhu minna, jalutada magalarajoonides ja vaadata inimeste akendesse, vaadata inimeste elusid ilma et oleks tarvis neist osa võtta, ja see on vabastav, sest osalus poleks püsiv. alati kui ollakse inimeste ligi, tuleb neile ruumi teha, nendega arvestada, nendega peab tegelema ja suhtlema. kui neid pole, on lihtne tegeleda iseendaga. maailm tahab, et toimitaks teatud reeglite järgi, maailm soovib, et elu etendataks etteantud stsenaariumi järgi, nagu näitlejaile teatris antakse ühed ja samad rollid. algul võib see paeluv olla, viiesajandal korral lihtsalt ahistav. jutuvestja ei suuda häid töötajaid luua ning sestap tõukab asju endast ära, nõnda et jääb mulje, et tegelikult ta ei osalegi. asi pole selles, et ta tahaks, et inimesed oleksid kuidagi valgustatud või siis et ta neist midagi ei teaks, vastupidi, ta on inimestest huvitatud, sest ta on jutuvestja, ta on kroonik, ta ei osale tegudes, vaid kirjeldab neid, ta ei ole ega taha olla näitleja, ja sestap kõnnib ta üksinda öises linnas. üksindus on ohutum kui inimesed. ta ei karda ööd, ta ei karda linna, ta otsib üksiklust. on küllalt ruumi, et käia mööda magalarajoone, vaadata inimesi, kes on pakitud karpidesse, ja see ongi, ütleb ta, minu maailmakauguse füüsiline manifestatsioon.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga