12 nov.

Viktor Špačeki luuletus

Luuletuse tõlge sõidab Bussiluule projekti raames ringi Tartu linnaliinibusside akendel.

On nõnda, et mõnikord ajab üks veider, kõikehõlmav tunne
mul raskesti kättevõidetud rahuski juuksed püsti.
Justkui miskit hiiglaslikku ja ennenägematut
oleks minust tasa möödunud.
Justkui ma oleksin oma viletsa lootsikuga
mõne suurel jõe vetel
ja tunneksin
kusagil allavoolu kaugustes
hiiglaslikku reisilaeva
mu paati ümber lükkamas
ning siis ära seilamas.

Hiiglaslikku reisilaeva
mis on täis rahvast,
kes minust teavad,
ent vaikivad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga