27 sept.

Keskriik ei muutu

Algselt ilmunud Sirbis 27.09.2019.

Priit Rohtmets, Tiit Kuuskmäe, Urmas Pappel. Eesti ja Hiina suhete sünd. Toimetanud Märt Läänemets. Kujundanud Kalle Toompere. Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018. 280 lk.

Hoolimata näilisest brošüürlikkusest (paralleeltekst kolmes keeles, ohtralt illustratsioone) on kolme autori raamat sisutihe monograafia, mis pealkirja järgi lahkaks justkui äärmiselt spetsiifilist teemat. Siingi tuleb aga näilikkusest jagu saada, sest tegemist ei ole vaid diplomaatia ajaloo alase teosega. Raamatus ei ole keskendutud sugugi pelgalt sellele, mis pealkirjas nimetatud, vaid antakse suurepärase ülevaade Eesti ja Hiina (samuti eesti ja hiina, sest neist aladest kui riikidest on varaseimal käsitletaval perioodil keeruline kõnelda) sidemetest XIX sajandi lõpust Teise maailmasõjani.

Tõsi, ei saa salata, et säärase raamatu lugejaskond ilmselt siiski üleliia suur ei ole. Hoolimata Hiina järjest kasvavast rollist maailmapoliitikas ja -majanduses (USA presidendi Donald Trumpi värvikad sõnavõtud ning vägikaikavedu Hiinaga on meedias igapäevased teemad, uudised Hiina (riigi)firmade järjest jõulisemast sisenemisest Kolmanda Maailma riikidesse samuti), ei tea keskmine eurooplane praegusest Hiinast ega selle ajaloost suurt rohkem kui seda, mida kord koolis õpitud. See napp teadmine koosneb niisiis üksikpildikestest XX sajandi eelsest Hiinast, punasest pöördest ja kultuurirevolutsioonist ning loomulikult Tiibeti küsimusest.

Tähelepanuta jäänud sigadused
Tänapäeva Hiinast rääkides domineerib Tiibeti temaatika (ja viimasel kümmekonnal aastal fookusse sattunud uiguuride olukord) suisa sedavõrd, et väga mitmed muud nähtused, mida võib julgelt ja otsesõnu sigadusteks nimetada, on jäänud suisa tähelepanuta. Nimetan siinkohal kas või selliseid majanduslikult küsitavaid võtteid nagu dumping ja küsitavate tingimustega investeeringud ja tehingud nt Aafrikas, aga ka uut Siiditeed, mis on otsapidi jõudnud Saksamaale Duisburgi,[1] rääkimata keskkonnaküsimustest. Seda tervitatavam on säärase raamatu ilmumine, kuivõrd lugeja saab tänu sellele üsna kerge vaevaga viia end kurssi XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel poolel valitsenud oludega, millest on nii otse kui ka kaude välja kasvanud tänapäevane Hiina, jõud, millega tuleb maailma­areenil arvestada iga päev.

Teose puhul võib märkimisväärseks pidada sedagi, et ehkki temaatika on suuresti poliitilise ajaloo mekiga, ei ole ükski autoritest n-ö klassikaline poliit­ajaloolane või -teadlane (Rohtmets ja Pappel on hariduselt usuteadlased, Kuuskmäe aga semiootik), mis ei tähenda aga, et nad on teemakäsitluses kuidagi võhiklikud või küündimatud. Ehkki informeeritum lugeja oodanuks ehk säärast teost autor(e)ilt, kes on n-ö nime ja näoga Hiina-spetsialistid („Eesti ja Hiina suhete sünni“ autoreist on sellele staatusele kõige lähemale Urmas Pappel), ei tasu sel põhjusel teost siiski ära põlata. Käsitlused on asjakohased ning teemast ja problemaatikast saab hea ülevaate.

Kõige väärtuslikum osa raamatust polegi ehk diplomaatia ajaloo ülevaade, vaid pigem Hiina poliitikakultuuri lahutamatuks osaks olevate nähtuste tutvustamine ja analüüsimine. Iseäranis oluliseks võiks siinkohal pidada arusaama Hiinast kui Keskriigist. Keskriigi või Keskmise kuningriigi ehk 中國 (Zhōng­guó) varaseim mainimine pärineb juba esimese aastatuhande algupoolelt m.a.j ning on tavanimetusena jäänud kasutusse siiani. See illustreerib üsna kenasti Hiina kultuurile omast hoiakut, mille kohaselt asub just Hiina maailma südames. Tasub mõelda sellelegi, et Hiinas kasutusel maailmakaartidel on fookus paigutatud just nõnda, et see langeb Hiinale. Võrreldes n-ö eurotsentriliste kaartidega, on Euroopa neil täiesti nurgatagune paik, Euraasia mandri üks paljudest jätketest.

Raamatus on kirjeldatud mh juhtumit, kui Hiina keiser keeldus XVIII sajandi lõpul sõlmimast diplomaatilisi ja majanduslikke suhteid, sest oli mõeldamatu, et Taevapoeg võinuks olla kellegi võrdne partner. Ehkki tänapäeval on Hiina juhtkonna seisukohad mõõdukamad ning pragmaatilisemad, on hoiak, et Hiina lähtub vaid iseenda huvidest, igati elujõuline. Kahtlemata toimivad samamoodi ka teised riigid, olgu suured või väikesed, ent Hiina puhul on see võimendunud peaaegu uskumatu tasemeni. Briti ajakirjanik ja väliskommentaator Martin Jacques on oma raamatus „Kui Hiina maailma valitseb: Keskriigi tõus ja Läänemaailma lõpp” („When China Rules the World: The Rise of the Middle Kingdom and the End of the Western World“, 2009, täiendatud trükk 2014) selle põhjusena näinud arusaama Hiinast kui tsivilisatsiooniriigist, mitte rahvusriigist. Hiinat ei ole tema sõnul võimalik lääne mudelite kaudu kirjeldada ega hinnata, sest Hiina hoiakud ja väärtused on täiesti teistsugused. See, mida õhtumaalased peavad probleemiks, nt isikuvabaduste puudumine ning kõva käega valitsemine, ei ole Kesk­riigi arvates seda sugugi. Hiina majandusliku ja poliitilise kasvamise eesmärk ei ole laiendada oma mõjuvõimu, vaid levitada oma tsivilisatsiooni.

Võiks isegi öelda, et on asjatu rääkida majandussõjast Hiinaga, sest tegu on (kui peab tingimata konflikti otsima) kultuurisõjaga. Loomulikult, Hiina pole ainus tsivilisatsiooniriik, sarnaseid jooni võib täheldada ka USA puhul, kus sisemisest mitmekesisusest olulisemad on jagatud identiteet ning selle külge kinnituv hoiakute komplekt, mida – nagu Hiinagi puhul – üritatakse maailmas levitada nii pehme kui ka kõva jõuga. Siin võib peituda ka konks, miks võivad Hiina ja USA kokkupõrked üpris kergesti teravaks muutuda, kui peaks tekkima küsimus kultuurilistest (tsivilisatsiooni-) huvidest. Tsivilisatsiooniriigi jooni võib, kui hoolikalt vaadata, näha ka Venemaa puhul, ent nende välja­kujunemiseks peab Venemaal kõigepealt saavutama (loe: looma) ühisidentiteedi, mis on raske riigis, kus jätkuvalt tehakse nägu, et riik on kõigi alamate – россияне (venemaalased) – oma, ent tegelikult on kesksel positsioonil siiski русские (venelased).

Vähemusrahvusi koheldakse rängalt
USA on probleemi lahendamiseks valinud ühinemise identiteedi ja väärtuste kaudu: ajapikku, sageli siiski juba esimese põlvkonna eluajal, saavad erineva taustaga elanikest kultuurilise assimilatsiooni toimel lihtsalt ameeriklased ning endine etniline ja kultuuriline pärand kaotab põhimõttelise tähtsuse. Hiinas peab üle 90% elanikest end hani etnosse kuuluvaks ning vähemus­rahvusi koheldakse rängalt, iseäranis siis, kui neil on ka poliitilisi püüdlusi. Õhtu­maises kultuuris ei kiideta säärast käitumist heaks, aga hommikumaalastele polegi see oluline, mida perifeeria rahvad neist arvavad (justnagu sisimas pole jälle läänemaailmale oluline, kuidas neid ida või lõuna poolt kritiseeritakse).

Ehkki Taevapoega vähemalt vormiliselt enam troonil pole, on ka puna-Hiina liidrid tema omaga sarnasesse rolli astunud ning tänapäevase puna-Hiina ühiskonnakorraldus ei erine põhialuste poolest märkimisväärselt sellest, mis kehtis keisririigi aegadel. Kommunism, mida vähemalt idee poolest järgitakse ja kuulutatakse, on siiski võõramaine importkaup, mida on tulnud lakkamatult vormida hiina mudelisse paremini passima. Summa summarum on näilisest murrangust hoolimata tänapäeva Hiina ning revolutsioonieelne Hiina sarnasused suuremad kui erinevused ning Rohtmetsa, Kuuskmäe ning Papli raamatu üks suuremaid väärtusi peale Hiina spetsiifika tutvustamise ongi just selle tõsiasja illustreerimine (see pole olnud, tuleb tunnistada, küll raamatu eesmärk). Tänuväärne on ka Hiina eestlaste loo avamine, kuivõrd väliseesti ainetel kirjatöödes keskendutakse harilikult pigem populaarsematele piirkondadele. Kes Hiina eesti diasporaa ajaloost huvitatud ei ole, sellele võiks teost soovitada selgitava sissevaatena tänapäeva Hiina kultuuri.

[1] Vt nt „Hiina viis läänepoolseima punkti Saksa tööstus­linna südamesse“. – Postimees 13. VIIi 2019.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga