Skip to content →

Andrej Tomažin (bussiluule)

*
Witold Gombrowiczile

Meil oli lauale panna ikka üha vähem ja
rõdu tagaservas olid toolid uutele tulijaile.
Mõrane süljetops ja kaks surnuist
üles tõusnud liblika tiivalööki ei ole
küllalt, et inimesed ei lohistaks puust
toole mööda põrandat; nad pühivad nendega
tolmu oma ajudest, kisavad, kriiskavad, karjuvad,
mägivaher rõdulillede all –
mõni kurereha ja turris tuust
rohtu – neid käsitsetakse meie
päädega sellal kui ootame kollanokki, kes
puhmastes põlvitavad, hakkajamad kui
karburaator, võibolla, aga igaks juhuks
oleme kuusepuust kappidesse varunud
süütekaableid, üks ühe ninasõõrme,
teine teise jaoks. Ja me oleme juba kohal.